Piilumise päevikud

Hal Niedzvicki "The Peep Diaries"

Kuidas meile on üha rohkem hakanud meeldima ennast ja oma naabreid jälgida... Facebook, Twitter, MySpace, blogid, Youtube, reaalsusteleseeriad... võimalusi on mitmeid, kuidas iseendast märku anda ja kuidas teiste tegemistel silma peal hoida! Miks on aga inimesed üldse sellistest asjadest kinni haaranud. Kanadas on ühel kolmandikul elanikest oma Facebook lehekülg. Mõne aasta eest tehtud statistika alusel on USAs kümnest ühel oma blogi ja pea 40% interneti kasutajatest loeb neid. Miks... ühe huvitava teooriana väidab ta, et kuigi me elame suurtes linnades massiliselt koos, oleme me üksi. Kõik need uued väljundid annavad võimaluse justkui välja hõigata: ma olen olemas!

Veel nimetab ta inimeste iidset vajadust kõigist ja kõigest rääkida - gossip (suurel hulgal on ilmunud elulugusid ja mälestusi, mis väga populaarsed lugejate seas - 'päris' elu on palju huvitavam kui ilukirjandus). Mõned teadlased lausa väidavad, et ainult tänu keelepeksule tekkis omal ajal kõne. Gossip on see, mis reguleerib grupi olemasolu, hoiab silma peal neil, kes proovivad teiste seljas liugu lasta ning kartuses teiste põlu alla sattuda, sunnib peale enesekontrolli. Tänapäeval ei tunne me õieti enam naabreidki, ja vajadusel on imekerge kusagile mujale tundmatuna kolida. Kuid sisemas on meil ikka see vana soov sees kuuluda kuhugi.

Ja veel on meil vajadus jagada oma saladusi, mis sisemuses kripeldavad ning paljud lausa meeleheitele ajavad. Kui kellelgi on aga saladus, mida tahaks anonüümsena välja hõigata, võib minna näiteks sellisele lehele: PostSecret, mis sai alguse ühe kunstniku väikese projektina, kuid mis mitu aastat hiljem ikka endiselt saladustega üle külvatud on (Post Secret Community).

Autor puudutab ka privaatsuseküsimust, mis USAs on tegelikult kõige halvemini kontrollitud. Euroopa riigid, Kanada on sisse seadnud ranged reeglid (mina olen muide oma töö juures lisakohustusena privaatsuse eest vastutav :). Kus läheb piir, kui palju me tohime teistest internetti midagi üles riputada... Ei ole ebatavalised juhtumid, kui kogemata filmi peale saadu, on viinud filmitu täielikku depressiooni ning lausa enesetapuni.

Väga huvitav ja hariv on raamat kõigile, kes on vahel mõelnud, mis õieti meiega toimub, et me aruvti taga nii palju istume. Siin andsin edasi vaid killukese sellest, mis ta kirjuas. Autor on muide kanadalane ja elab Torontos. Siin on tema Youtube link. Vaata tema videopäeviku sissekannet piilumisest:

Jäin ka mõtlema enda peale... Olen neljandat aastat blogi pidamas. Facebook lehekülg on mul olemas, kuigi käin seal imeharva, enamasti siis kui mingi teade tuleb :) Twitteri suhtes olin uudishimulik ning pidin oma jälje jätma, kuigi sinna satun veelgi harvemini (tahan ikka asju läbi proovida :). Ainult blogiga olen kõige järjepidevam. Samas pole ma sugugi kindel, kas oleksin Eestis elades blogi omanik. Või kui, siis mitte selles formaadis. Nüüd on see parim viis oma lähedastele endast teada anda, eriti just laste vanavanemate pärast! Ja muidugi pisut enda pärast ka, kui ma loetust ja muust minu teele sattunud huvitavast teemast kirjutan. Saan aru sellest kogukonna ühtekuuluvusest, kuid siingi on mul see eestlaste näol olemas. Kirjutasin ju, et kohalik eestlaskond on justkui küla keset linna, kus gossip täiesti elujõuline :D