Fotojaht - rippuv

Seekord veel üks fotomeenutus tänapäeva seppadest (ja sepapoiste loo jätkuks). Kui nael valmis tehtud, siis on ju vaja kontrollida, kuidas see välja on tulnud! Kas ikka kannatab selle otsa riputatud koti välja, isegi siis kui kotike ainult õhku täis on :)

Teised fotojahil

Nõmme seikluspark

"Oh, teie olete siis püsikliendid!" arvas kena naeratusega noor neiu, kelle lokkis juuksed justkui eriliselt rõhutamas tema armast ja sõbralikku olekut. Oleme siin käinud pea selle avamisest alates (muidugi Eestisse sattudes :), kui Kirke alles nii väike, et ei saanud peale kolme esimese raja rohkem läbi teha. Mari aga näitas juba kohe alguses välja, kui tubli turnija ta on ning aitas isegi hätta jäänud teismelisi :) ja siiani on ta väga abivalmilt neile appi tõttama, kes kusagile toppama jäävad.

Sel suvel võtsime lausa viie korra kaardi, sest oleme ju päris kaua siin. Ning kaks korda on juba rada vallutatud. Teisel korral soovitas sama neiu meil esimene rada vahele jätta ja hiljem teha, sest selle juures oli pikk-pikk saba. Hiljem kauplesin küll talt välja loa esimese raja asemel kaks korda viimane sõit alla teha! Suur tänu nii kena vastutuleku eest!!! Minu tüdrukutele muidugi meeldis see idee üliväga!

Kõige toredam oli aga oma kauaaegse Soome sõbrannaga kokku saamine, hoolimata kaduma läinud e-mailidest ja kohalejõudmata sõnumitest. Ta seisis kenasti sabas, et kolmandale rajale minna, kus poja juba turnis (mees oli küll peale kahte rada otsustanud alla anda). Mina olin üle tiigi ning vaatasin, kas pole tuttava olemisega naine, kui ta juba hõikaski kindlasti mu uuriva pilgu peale reageerides, minu nime :D Kes ütles, et maailm on suur ja lai :) Hiljem tulid nad meie kodust veel läbi, kus ma proovisin oma perernaiseoskused käiku panna, kuigi üsna haledalt. Sest kuidagi juhtus nii, et külmakpp oli mingil kummalisel kombel vahepeal päris tühjaks läinud :) ning kõige rohkem oli majas nuudlikesi, mida ma siis suurel hulgal keetsin. Kõrvale lõikusin kurgisalatit, riivisin juustu ja paning ketsupipudeli lauale. Õnneks olid kõik viisakad ning kiitsid toitu. Mis neil muud üle jäi :D

Muidugi pidin tunnistama taas kord, et mu soome kõnekeel lonkab ikka kõvasti kahte jalga, kuigi sõbranna mees arvas, et saan väga hästi hakkama. No ikka ei saa, kui pean pidevalt sõnu otsima ning vahele lipsavad lausa rootsikeelsed lausejupid! Ei tea, kust need veel tulid?! Mari aga teatas: "Palun, kas te võiksite lõpetada hieroglüüfides rääkimise!" Ja nõnda läks jutt sujuvalt inglise keele peale, mis niikuinii mul kui päästerõngas pidevalt käepärast oli. Ega nad pikalt saanudki meie pool olla, kuigi paistis, et perepoeg ja Mari said kergesti jutuotsa lahti. Neid ootas ees sõit Saaremaale puhkama. Ja ega praamid oota :)

Eestis on soe

Siiani olen vaikinud Eesti ilma kohta, aga täna enam ei saa... Minu siinoleku kõige hullem päev on kindlasti olnud täna, kui õhk Tallinnas oli ka päris korralikult niiskust täis. Ma ütleks, et näpuotsaga veel pisut kuumust ning niiskust ja ongi Toronto paras suveilm käes! Ja mina lootsin Eestisse tulles natuke hingamisruumi saada! Ainuke vahe on, et öösel läheb siin siiski pisut jahedamaks kui Torontos, kus tihtipeale päeval ja ööl suurt vahet pole. Aknaid ei tasu kohe kindlasti seal avama hakata!

Ja nõnda rõõmustab minu noorem võsu, kui viimaks ometi vihma hakkab sadama. Kiiresti jooksis ta aeda ning alustas vihmatantsu, lootuses et ehk ilmad ometigi pisut jahedamaks läheks. Kui tantsust ei aita, siis luukere mustal särgil ehmatabki äkki suure kuuma koju tagasi :D Samas on vastuvaidlemata mõnus minna hommikul välja mureta, kas õhtuks peaks ikka midagi soojemat kaasa võtma :) Ainult kuumus teeb loiuks ning võtab isu midagi eriti harivat ja põnevat ette võtta... Aga mis sellest, eks ma siis puhka seda rohkem (st loen), enamasti küll jahedas keldris, kuhu Mariga kusheti tarisime :)

Viineripirukad

Eestis on eriliselt head küpsetised, mille puhul meil ei teki üldse probleemi, et me neid proovida ei tahaks :) Kui elaksin Eestis üksi, siis ma tõenäoliselt ei küpsetaks üldse. Läheks ainult poodi ja ostaks väikse koogikese või küpsetise, millest just parasjagu mulle jätkuks. Kui Tom siin oleks, siis ma küpsetaks, sest ostmise jaoks peaks kõhukas rahakott olema :) Eks selle rahakoti peale mõeldes, otsustasin ema soovitusel osta hoopis lehttainast ning lastele viineripirukaid ise valmistada. Viineripirukad on Eesti küpsetistest kindlasti tüdrukute lemmikud, minul on neid hulga rohkem :)

Naabri käest sain laenata kena helerohelise taignarulli, millel kirjutatud "Salvo" ja "Tallinn". Väga ajalooline, mis olevat tema majaga kaasa tulnud. Minu jaoks kulus ära küll, sest olin juba valmis pudelit kasutama. Ma ei olnud ka varem meie väikest ahjukest kasutanud. See on selline hädapärane kööginurga kapike, mis koosneb kraanikausist, kahest pliidirauast ja ahjukesest. Töötas väga hästi küll ning ma pean nüüd jälle kiirustama lastele pirukaid küpsetama :)

Taaskasutus

Telefon pesukausis... kes küll selle peale tuleks :) Siin on kauss kinnitatud jala külge ning kõige peal on lauaklaas ja ongi väga originaalne lauake valmis.

Ema hool

Mis saab olla veel maistvam, kui ema tehtud toit, isegi kui see lihtne võileib on! Olin ema juures ja ta küsis, kas ma tahan, et ta teeb mulle midagi. Pidin juba ütlema, et küll ma ise saan. Kuid siis tekkis tunne, et ma võin ju ometi kord endale lapseks olemist lubada! Olen ju kogu aeg ise ema rollis ja pidevalt mures, mis lastele lauale panna. Ning nõnda valmistaski minu kallis emme mulle kaks maitsvat võileiba, korteris, mis minugi koduks pikka aega olnud! Ja ma olin õnnelik!!!

Fotojaht - võti

Suve kuumus võtab nii laisaks, et juba heietasin mõtteid, kas olen fotojahiga ühele poole jõudnud. Aga siis vaatasin võtmeid ukse ees, ning otsustasin laiskusest üle olla :)

Teised võtmejahil

Tornide väljaku lilleaiad

Imevahva on vanada müüride äärde ülesseatud lilleaedade näitus. Oleksin võinud kõigist pilte klõpsata, kuid pidasin siiski piiri. Kindlasti meeldis see heegeldatud linik rohelisel murul koos mütsid pähe saanud kividega. Ja vanaemade toolid läbi ajastute, alates lihtsast pingist kuni mugava lamamistoolini, mille peal on mõnus internetis surfata... Oh, neid aegu!

Väga nostalgilise tunde tekitas see aiake. Tänapäeval sellist naljalt oma maja ümber linnas ei pane, kui aia sees on vaja hoida kurja koera ning võimalikud varganäod eemal hoida. Tegelikult võiks ju sellise panna Torontos piiri peale, mis sa arvad, Tom, kas pole hea mõte. Sulle meeldib ju selliste asjadega nihverdada :D

Kindlasti jäid need rohetavad seinad mulle silma! Milline huvitav idee, mis võiks samamoodi teostust leida, kas pole?

Viimaks ulmeline puu, mille all istudes võib rahulikult tundide kaupa veeta, et igast detailist osa saada!

Sepapoisid...

Mul on üks sõber, kes kunagi unistas just sepa ametist! Mulle endale tundub kuuma tule juures tehtav töö kuidagi müstiline ja põnev. Kuidas kuum metall eredalt hõõgub ning sellest siis sepa käe all vormitakse kas mõni vajalik tööriist või hoopis igapäevane ja tavaline nael. Selle Eesti sepa püüdsin kinni möödunud aegadest... tegelikult ikka vanalinnast ja nüüd merepäevadelt, kus ta just naelategemist tavainimestele näitas ning kaval tulesäde silmis jutustas lugusid vanadest seppadest. Näiteks olevat naelu valmistanud hoopiski naised, ikka paartuhat tükki korraga! Tähtis on ka, et metall oleks küllalt kuum, sest muidu võib see otsustada tükke tegema hakata. Sepp polnud sugugi kitsi, vaid lasi tahtjatel ka kätt katsuda, kuidas täpselt see metallitagumine käib. Mina ainult vaatasin ja kuulasin ja klõpsasin pilte ning lasin noormatel muskleid pingutada :)

Hephaestus ehk Vulcan oli jumalate sepaks Kreeka ja Rooma mütoloogias. Osavate kätega sell, kes vormis enamuse jumalate relvadest. Tema alasiks oli vulkaan ja tegelikult oli tal ju tegelikult uhkem tiitel: tule-, seppade ja allmaailma jumal. Seppadel on teistegi maade mütoloogias üsna oluline roll olnud.

Aastast 1979. peetakse igal aastal seppade maailmameistrivõistlused Calgarys, Albertas. (Jälle põhjus Kanada maailmakaardile panna :). Omavahel pannakse proovile sepaoskused, muuhulgas ka hobuseraudade valmistamine. On ju sündmus seotud suure põllumajandusmessiga, milles hobustel eriline osa! Ehk jõuab mõni eestlanegi kord sinna võistlusele!?

Veel üks tore lugu seppade koolitamisest ilmus "Õpetajate Lehes".

Puukausid

Sain oma arust imeilusa kausi omanikuks. Ostsin selle Tallinna Raekoja platsi laadalt ning nüüd võtsin ka kasutusele. Sinna sobivad imehästi minu lapsepõlve lemmikud - Merekivikesed. Isegi Mari on hakanud neid nagistama, kuigi ta on siiani väitnud, et rosinad ei kõlba ju süüa :) Mereikivikesi tõi emme minule ja õele ikka poes käies kaasa. Eriliselt põnev oli veel see, kuidas me need kätte saime. Ema tegi meile "mustkunsti" ning võlus need lae alt välja, kust kotike maiustega talle pihku kukkus! Oh, meid väikeseid lapsi, kui kergesti võib neid ninapidi tõmmata :D Kotid olid vist omal ajal pisut väiksemad, mis ei tähenda, et ma nüüdsete suuruse üle kurdaks, sest neistki võib meil väheseks jääda. Peame vist varsti võrgu kaugemale viskama, kui meie poest kommid otsa saavad :)

Korv-kauss on valmistatud nende osavate käsitöömeistrite poolt, kes on pärit Lätist või Leedust. Ma ei saanudki lõpuks täpselt aru. Minu meelest väga vahva idee siduda puud ja pajuoksi! Huvitav, kas see on midagi, millega iidamast-aadamast nende mail tegeletud, just sellisel kaunil kujul? Mul oli lausa raskusi, et seda "õiget" enda jaoks välja valida!

Merepäevad

Tallinna merepäevad toimusid möödunud nädalavahetusel mitmete põnevate sündmustega, millest küll meie just suurt osa ei saanud, aga mõnest pühapäeval ikka. Kõige põnevam oli minu jaoks rahulikult sadamas jalutada. Mõtlesin, kuidas nõuka ajal polnud lootustki nii lähedale sattuda. Tekkiski viimaks tunne, et oleme mereriik :) Omal ajal käis siin kindlasti väga elav tegevus!

Mitmed laevad olid vaatamiseks ja uudistamiseks lahti. Suur Tõll ja Lembit (allveelaev, mille kaksik arvatakse olevat merepõhjast nüüd leitud) jäid meie teele, kuigi lapsed keeldusid allveelaevale tulemast. Millegipärast ei äratanud see sugugi huvi, aga teismelistega on ju vahel nii kuis on. Tõtt öelda, oligi hea, et nad ei tulnud, sest poole peal tekkis meil justkui pikk leivasaba edasiliikumises. Muudkui ootasime ja liikusime teosammul, seinad, mis niigi lähedal, surusid end justkui veelgi kokku. Ühel hetkel sain ka aru, et minu peaga pole midagi viga, kui ma aegjalt tahtsin kusagilt kinni haarata, vaid jalgealune kõigub :) Lisaks kuumus, mis tekitas juba sauna tunde! Kui külastajatele taheti luua tõelist kogemust allveelaeval olemisest, siis õnnestus see paremini kui korraldajad loota võisid :) Tropi tekkimise põhjuseks oli väljapääs, mis kujutas endast püstloodis redelit, mille peale ei saanud mitu inimest korraga astuda.

Suure Tõlluga oli tegu natuke rahulikuma laevaga, mille ajalugu läbib nii vabariigi kui vene võimu ajastut. Viimasest olid välja pandud isegi mõned hoiatavad plakatid, mis nõudsid suitsu kustutamist või hoiatasid, et hõõglampi ei tasu palja käega katsuda. Kõik väga olulised õpetused!

Muidugi sai imetleda lahel toimuvat, kus purjekad uhkelt kaari tõmbasid või süstad kiiresti mööda libisesid. Eemalt möödusid kaasaegsed merealused segamini vanematega. Ootan põnevusega ehitatava meremuuseumi avamist! Raske on hetkel ette kujutada, et nendest trööstitu välimusega karkassidest midagi vägevat valmis saab!

Kõike seda tralli saatis lavalt kostev muusika. Seal tehti ka lõbusaid võistlusi pealtvaatajate vahel. Kuigi lapsed kiirustasid juba koju, ruttasin veel kord vaatama, mida kalamüüjad pakuvad. Üks tegi nii head reklaami oma praetud räimedele, et ma ei suutnud kuidagi niisama mööda minna ja pidin ühe taldrikutäie kaasa ostma. Minule muidugi meeldisid, kuid lapsed olid nõus ainult kartuleid proovima.

Kuna lapsed kippusid juba koju, siis jäi Patarei vanglasse minemata. Ehk järgmine kord...

Raamaturiiul

Kirill Teiter "Mina miilits"
Toredad lood nõukaaegsest miilitsast, millest eriti palju küll ei teadnud. Selles suhtes vägagi valgustavad jutukesed. Muidugi olin teadlik joomisest, kuid paistab, et see oli palju laialdasem, kui oleks võinud arvata. Kurb... huvitav, kuidas tänapäeval need lood on. Teiterit mäletan küll raadiohäälena, oli selline muhe vend. Nagu aru saan, on ta hiljem südameasjaks võtnud laste ohutu liiklemise küsimused.

Teitre-Mantra: “Hommikul ärgates ütle – Kirill – ja su käsi käib hästi. Kui mul läheb tarvis sinu arvamust, siis ma annan selle sulle. Kui sa ei tea, mida teha, siis ma ütlen, mida teha. Ära pabista, sinu eest mõeldakse."

Sõõrikud

Pärnuga seoses ei saa meie peres üle ega ümber sõõrikutest. Kuigi neid kohti on ju mujalgi, siis millegipärast on kõige eredamalt meeles ikkag Pärnu omad. Eks sellepärast ka, et mujale me pole neid sööma läinud :) Loomulikult sai meie hommmikusöögikohaks just see väike toidukoht, niipea kui olime end suutnud üles ajada ning jalutada linna.


Eks me natuke ekslesime, sest ei tunne õieti linna. Olen korra pikemalt Tomiga seal peatunud, kohe peale meie abiellumist. Tom on aga lapsepõlves suviti ikka vanavanemate juures Pärnus olnud. Nii me siis käisime risti-rästi mööda linna tänavaid, kuid sõõrikukoha leidsime viimaks üles! Tahtsin just ühelt tänavamüüjalt uurida, kus me täpselt oleme, kui Mari juba osutas õiges suunas. Millegipärast otsisin seda teiselt poolt tänavat :)

Kahjuks neelasin taas kord alla mõru pilli, kui saime natuke vastu näppe müüja käest, kes ajas kõigepealt Kirke pahaselt leti äärest ära ning kui ma mõtlikult (ja liiga aeglaselt ilmselt) palusin 5 ja 5 sõõrikut, osutades Mari ja Kirke peale (et ta saaks need vastavalt taldrikutele panna), teatas sama daam kannatamatult: "Noh, kümme siis!!!" Ta katsus need kümme ka ühele taldrikule mahutada, kuid proovis mis ta proovis, asjast ei saanud asja ning ta pidi siiski veel ühe taldriku määrima ära. Aga külastajaid seal jätkus... ilmselt kaaluvad maitsvad sõõrikud siiski üles ebaviisaka suhtumise. Korraks jäin mõtlema, kas ta lubas ainult eestlastest klientidele sellist käitumist, kuid paistis, et suurt vahet ei tehtud, morniks jäi ta enamusega.

Tegelikult pean aga ütlema, et selliseid vahejuhtumeid jääb minu kogemusel üha vähemaks! Eriti armas oli kuulda lugu sellest, kuidas üks noor poiss tuli oma emale kaebama, miks poemüüja tema küsimuse peale, kus mingi toode asub, kurjalt nähvas:"Kas teil siis silmi peas pole, seal see on!" Mis näitab seda, et noored kasvavad juba uuemate ootustega üles ning ilmselt käituvad ka samamoodi. Mina oskan ainult rõõmustada selle üle!!! Sest sõbralikkus teeb kõigi tuju palju paremaks ning toob naeratuse palgele!

Raamaturiiul

Sally Salminen "Katrina"

Sattusin peale uudisele, mis kuulutas, et leitud on maailma vanim joodav shampus 1780. aastatest! Leiukohaks Ahvenamaa, laiemas ilmas tuntud küll rootslaste poolt antud nime järgi Åland. Ahvenamaa on aga hiljuti loetud Salmineni raamatu tegevustiku paigaks! Seal on autor ise sündinudki.

Olen siin Eestis sama raamatumaias kui Kanadaski :) Tomi vanemad on meie majja päris palju vanu raamatuid toonud, mille hulgast on hea lugemist valida. Õnneks leidub neidki, mida ma pole lugenud. Nii nagu see Salmineni esikteos, mis küll originaalis ilmus rootsi keeles ja minu kätte sattus soomekeelses versioonis. Ei mäletagi, millal ma viimati soome keeles nii pika loo läbi lugesin! Aga lapsepõlves linnulennul omandatud keel pole minu üllatuseks siiani rooste läinud! Kuigi tunnistan, et rääkides jään vahel õigete sõnade leidmisel jänni. Praktika puudub...

Aga Salmineni romaan oli väga huvitav! 1936.aasta romaanivõistluse võitnud teos on tõlgitud üle 20 keelde! Lugu on naisest, kes kasvades üles Soome läänerannikul, kus teine suurem rootslaste kogukond, laseb end ära meelitada Ahvenamaa meremehel, kes kiidab saarte ilu ja suuri majasid. Kui veel juurde lisada ilusad õunapuuaiad, siis neiu süda ongi kergelt võidetud. Kahjuks on aga meremees Johan paras lobamokk, ning unustab mainimata, et tema lugusid ei võeta kodupaigas sugugi alati puhta kulla pähe. Ilusad majad on küll ja isegi puuviljaaiad, kuid ainult rikastel talu- ja laevaomanikel. Katrina koduks saab väike popsikoht...

Katrina on aga tugev naine, kes ei lase oma pettumusel välja paista. Pea püsti täidab ta oma kohustusi, käib talude juures tööl, et pisut elatist teenida, korrastab maja ning kasvatab lapsi. Ja kui olukord nõuab, siis ei lähe ta kergesti almust paluma, vaid leiab tee, kuidas oma iseseisvust ja sõltumatust hoida ning rasketest aegadest kenasti välja tulla. Johanist pole tal sugugi alati abi, sest see on suviti merel ning talvel ei tee just palju tööd. Kuid nende vahel kujuneb tugev suhe ning austus ja armastus.

Väga kena ja südamlik lugu ühe tolleagse naise elust ja saatusest. Ahvenamaast saab ta kodu ning sealt ei ole ta nõus lahkuma surmatunnini, isegi kui kapteniks saanud vanem poeg talle paremaid tingimusi pakub.

Mõtlesin, kuidas omal ajal ju Eestiski hulgaliselt oli naisi, kes abielludes pidid oma kodud jätma ning tihtipeale endm lähedasi ei näinudki. Ja eks tänapäeval lähe nii mõnigi õnge parema elu ning unistuste täitumise nimel. Tulemuseks vast samasugune pettumus, kuigi eks nüüd ole kergem oma kaasat maha jätta, kuid... oleneb inimesest... eks ole neidki, kelle uhkus ei luba tunnistada, et asjad pole sugugi nii nagu lootused ja ootused olid.

Mõtlesin ka enda peale ja kõigile nendele, kes lahkunud kodumaalt, kuigi see konkreetselt ei ole sugugi sama teema, mis raamatus. Kas meie jaoks saab uus koht niisama armsaks? Ilmselt isegi kõige kalgimal inimesel on südamesopis väike nurgake, mis tagasi meelitab. Mida vähem aga oled kontaktis kodumaaga, seda võõramaks ja kaugemaks see jääb. Pealegi surub elu oma kohustustega peale, ning siis pole aega just igatsusemõtteid heietada. Mina ise aga tunnen end endiselt lõhestatuna, kuigi "päris" kodu (nagu lapsed ütlevad) on ikkagi Kanadas... Vahel mõtlen aga hoopis, kas Eestisse tagasi tulles hakkan Kanada järele igatsema...

Pärnus

Kuigi mind nii kenasti Võrumaale meelitati, siis seekord sattusime siiski Pärnusse, kus sooja ilmaga on mõnus end meres kastmas käia. Ega mulle ei meeldi päikese käes peesitamine, suur ujuja ka pole, ainult vette on mõnus niisamagi sulpsima minna. Lapsed on samasugused, ainult selle vahega, et vees ei jää nad kaladest sugugi maha :) Vesi oli imesoe! Õhk ka! Ei mäletagi Eestis, et vette oleks saanud nõnda pikaks ajaks jääda ning kaldale tulles oli ikka soe! Rahvast oli palju, kuigi nädalavahetuse külastajate arv oli vist igasuguseid rekordeid löönud! Jäime ka ilma suurest vihmast, mis Tallinna kimbutas. Suured pilved tõusid küll eemal üles ning tugev mürin andis märku äikesest, isegi mõnda välku nägin tumeda taeva taustal. Kuid Pärnu rand jäi kangekaelselt päikese särava pilgu alla.

Tegelikult me valisime aega, kui päike juba madalam ja ei kõrvetanud endam liiga palju. Ühel hommikul läksid lapsed veekeskusesse möllama, teisel jalutasime niisama linnas ringi. Käisime Uue kunsti muuseumis, kus Mari arvas, et ta on nüüd "scarred for life". Näitus mehest ja naisest oli tema jaoks natuke liiga moodne :) Kuigi talle ikka mõni asi meeldis ka.

Istusime pargipingil, limpsisime jäätist ning leidsime kiige ja karusseli, kus lapsed tükk aega lõbusalt mängisid. Ei tähenda sugugi, et juba teismeline ollakse :)

Õhtul sai sõpradega koos katlasse tehtud lõkketule ääres istuda ning grill-liha nosida, sel ajal kui sääsed meie kallal maiustasid. Taustaks Tervise keskuses peetava Elmari tantsuõhtu laulud.

Pärnu on hästi armas hulga lilledega kaunistatud linn, kuidagi rahulik ja mõnus, inimesed ka! Ainult taas kord peeti meid soomlasteks ning Kirkele torgati pihku mingi soomekeelne leheke, millest ta sõnagi aru ei saanud. Arvas, hea, kui emme tõlkimas on ja eks ma siis tõlkisin teadet, et osava mustkunstniku võib Helsinkis lausa koju kutsuda! Päris palju oli soomlasi, koos laste ja lasteta. Vaatasin neid rannas ning mõtlesin, kui tore neil on. Ei peagi kuhugi kaugele Egiptimaale või Kanaaridele sõitma. Saab nüüd lähemalgi rannamõnusid nautima tulla.

Meie peatuskoht polnud ei rannast ega kesklinnast väga kaugel, üsna kuulsa helilooja David Oistrahhi suvituskoha lähedal (parasjagu oli isegi temanimeline festival käimas), ning minu meelest võiks selles linnas täiesti elada, kui ainult tööd ka oleks. Veel parem muidugi, kui saaks niisama lulli lüüa ja raha tilguks kusagilt kontole. Aga noh... unistada vahel võib :)

Fotojaht - suur ja väike

Suur ja väike - nii tavaline seal, kus väikesed lapsed peres :)

Kumb on suurem...

Esimesel hetkel ei hakka ehk pisiputukas tulbil silma :)

Teised fotojahil

Merelinn Tallinn

Täna algavad Tallinna merepäevad, mitmete põnevate sündmustega. 30 aastat on muuseas möödas Tallinnas toimunud olümpiaregatist, milles mina 10. klassi lõpetanuna avapidustustel rahvarõivais "kaunistuseks" olin ning lõputseremoonial Finni märki kandsin, kõik selle klassi võistlejad minu sabas riburada kõndimas.

Tallinna Merepäevade üks tänavusi tõmbenumbreid on Austraalias sündinud suurte olümpiapurjekate 49er-ite regatt. Merepäevadel toimuva rahvusvahelise kolmepäevase regatiga tähistatakse 30 aasta möödumist Tallinna olümpiapurjeregatist ning tulevikus korraldatakse seda regatti Tallinna lahel igal aastal. Ühtlasi avatakse 16. juulil Admiraliteedi basseini kõrval Clarion Euroopa Hotelli lounge’is näitus „Tallinn 80 olümpiaregatt“.

Kaks vaadet, üks Raekoja tornist ja teine Oleviste kiriku tornist!

Raamaturiiul

Katherine Govier "The Ghost Brush"

Lugu kuulsast Jaapani 19.sajandi kunstnikust Katsushika Hokusaist ja tema tütrest Oeist. Jaapan on olnud väga kinnine ühiskond ning 19.sajandil praotuvad uksed välismaailmale, kuigi väga vastumeelselt. Shoguni valitsus on üsna nõrkadel jalgadel ning mitmesuguste seadustega püütakse seda tugevamaks muuta. Nii peab kunstnik aegajalt oma kodulinnast lahkuma, et mitte sattuda tagakiusatute hulka.

Mida vanemaks ta aga saab, seda enam võtab tütar üle tema töid, mis avaldatakse muidugi isa nime all. Ühelt poolt on Oei õnnelik, et ta saab vaikselt tegeleda millegagi, mis talle väga meeldib. Teisalt aga puudub tunnustus. Ainult vähesed teavad, kes on tegelikult isa piltide taga.

Huvitav on raamatu keskel kohtumine hollandlasest arstiga, kui Oei uurib Shakespere´i kohta. Kas kuulsal mehel oli ka tütar, kes oli isale nähtamatuks abiliseks. Just nii nagu tema enda elu on kujunenud.

Väga kena ja südamlik raamat, mis jälgib Oei elu sünnist surmani Edos (Tokyos). Nende peres pole kunagi palju raha, nõnda püütakse kuidagi toime tulla. Autor kirjeldab tavalise linnaelaniku elu läbi Oei silmade.

Natuke puudutab ta naiste olukorda. Näiteks võrdleb seesama hollandlane neid Lähis-Ida naistega, kus ollakse veelgi rohkem alla surutud. Ma pole kindel, kas tol ajal üldse pöörati sellistele asjadele tähelepanu. Minu meelest polnud omal ajal naised lääneski tegelikult vabad tegema, mis neile meeldis, selles meeste poolt valitsetud maailmas.

Oei ei allu samas reeglitele, mida naiste puhul oodati. Ta oli vaba hing, kes ei lasknud end häirida, et ta ei osanud süüa teha, või ei olnud nõus oma abikaasale teenijaks olema. Vähemalt nii palju said naised teha, et nad võisid nõuda ise abielulahutust.

Lugu viib lugeja märkamatult möödunud aegade Jaapanisse ning ausatl öeldes muutis mind päris uudishimulikuks selle riigi ajaloo suhtes. Olen küll lugenud James Clavelli "Shoguni" ja ta teisi raamatuid samast sarjast, kuid pole siiani just täpsemalt ajalugu uurinud.

Tornid ja õnn

Kui ma laupäeval omapäi linnas ringi liikusin ja mööda Laia tänavat rahulikult jalutasin, silmasin Oleviste kiriku tornis inimesi. Hmmm... tuli meelde küll, et nüüd pääseb ju sinna kõrgelt linna imetlema. Iseenesestmõista ei saanud ma sealt niisama mööd tormata, eriti veel kui isegi pikka saba ootamas polnud :)

Asusin aga suure hooga trepist üles kõndima, kuid arvestasin oma võimeid üle. Palavus ning trepp, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, tõmbas päris võhmale. Oleks ikka pidanud kohe alguses palju rahulikuma tempo võtma! Aga iga samm üles oli seda väärt. Imeline pilt avanes igast kaarest Tallinnale. Isegi mägede kõrged majad paistsid kätte, kuigi vanalinna osa on muidugi kõige imelisem!

Klõpsasin palju-palju pilte, jäädvustasin ühe jaapanlasest turistigi tema fotokale ning aina imetlesin all avanevat pilti! Imestasin küll, kui nadi paistis välja kogu konstruktsioon, mille peal liikusin. Kitsad lauad tornikaare peal ning metallist ääris, mis õnneks küll jättis küllalt laiad vahed, et hästi pilte teha. Kellestki möödaminek oleks tähendanud head akrobaatikaoskust! Kahetsesin ainult, et tüdrukud kaasas polnud. Neile oleks seal kindlasti meeldinud. Ilmselt pean veel ühe ronimise ette võtma, kuigi nüüd rihin pisut jahedama ilma peale.

Kui olin viimaks maa peal, jalutasin Tornide väljaku poole, kus hulgaliselt erinevaid aiakujundusi välja pandud oli. Üks kena keskaegses riietuses neiu astus aga kohe ligi ning uuris, kas ma ei tahaks tema poolt valvatud Köismäe torni lähemalt vaatama tulla!
"Ei tea, kas seal on ka palju treppe," pühkisin oma Oleviste kiriku külastamisest ikka veel higist laupa.
"On küll," tunnistas neiu pisut kurvalt. "Aga ühe päeva sisse ongi hea mitu ronimist lükkida!", arvas ta palju lõbusamaks muutudes!
Eks ma siis andsin alla ning läksingi seda torni uudistama, kus talviti toimuvad nukuteatri etendused. Sain veel kaela enda poolt vermitud õnnemündi, mis pidi mu soovid täide viima, aga kõigepealt pean need kenasti sisse hõõruma. Ma veel mõtlen oma soovide peale :)

Jalgpallifännid Torontos

Ma ei olnud küll ise kohal, kuid siin on hulgaliselt pilte, kuidas Torontos jalgpallimängule kaasa elatakse :) Need annavad ehk pisut edasi tunnet, mis valitseb jalgpallivõistluste ajal suurlinna tänavatel (eriti muidugi, kui veel finaalmäng käimas on)!

Lõbus jalgpall Eestis

Suured jalgpallivõistlused on nüüd läbi mitmete põnevate üllatustega ning Hispaania teenitud võiduga!

Kui aga laupäeval linna keskaja päevade sündmusi vaatama läksin, seekord üksi, siis tervitas mind Harju tänaval rongkäik jalgpalluritest, kel keskaegsed riided seljas ning kaenla all kartulikotist meisterdatud pall, mis ilmselt kaltse täis. Kõlava häälega kutsuti linnaelanikke jälgima altlinna ja ülalinna vahel toimuvat võistlust! Kohtunikuks oli uhkes rõivastuses ja veelgi uhkemas kübaras ning erkkollastes jalatsites meesterahvas, kelle toimetamist kommenteerisid pisut riiakad naisterahvad, kes sugugi ei tahtnud kõigi väravatega nõus olla.

Punkte loeti roheliste ja punaste õunte abil, mis iga värava eest künkaservale kõigile vaatamiseks pandi ja mida võis salaja ära süüa! Nõnda läks küll väravate lugemine pisut segi, kuid keegi ei teinud sellest just suurt numbrit.

Ühel hetkel tekkis segadus, kuidas ikka värav löödi ja kas seda lugeda või mitte. Appi kargas pealtvaatajate hulgas olev suurekasvuline sepp, kes siis proovis aeglaselt ja rahulikult täpselt ära näidata, mis juhtus - "keskaegne kordus".

Milline võistkond nüüd täpselt võitiski... vist altlinna omad, kuid ikkagi otsustati ka karistuslööke pisut teha. Natuke segadust tekitas olukord, mil ei suudetud kokku leppida, kui kaugelt täpselt neid lööke peaks tegema ning lisaks tulid võistkonnaliikmed appi väravana kasutusel olnud korvi nihutama pallile vastu.

Oli tore vaatemäng, kuigi pealtvaatajaid oleks võinud ju rohkem olla ning kaasaelamine oleks võinud ka ägedam olla :) Loodetavasti on tuleval aastal asi palju suurema kella külge pandud, pole ju siis maailmameistrivõistlused segamas!

Jalgpall

Vaatan ühe silmaga jalgpalli finaali ning mõtlen samas, kuidas Torontos sellele kaasa elatakse. Kõige elavamad ja nähtavamad on praeguseks välja kukkunud, kuid olen kindel, et igalt maalt pärit jalgpallisõbrad ei saa sugugi viimast mängu Hollandi ja Hispaania vahel vaatamata jätta.

Toronto on lõbus ja kirju jalgpallivõistluste ajal, kuigi 20 aastat tagasi ma sellist asja suurt ei märganud. Nüüd müüakse tänavanurkadel osalejamaade lippe, mida saab oma autode külge kinnitada. Ja alati ei tähenda, et sa pead just sealt pärit olema. Näiteks oli ühe eestlase auto küljes Hispaania lipp, sest tema tütar veetis vahetusõpilasena mõne kuu just seal maal :)

Ja kui siis mäng mängitud ja vaadatud, võib peoga tänavale tulla! Ning rõõmsalt tuututamisega märku anda, kui võitjamaa lippu vastutuleval autol märkad. Püüdsin enne äratulekut mõned lipud autodel kinni! Kaks esimest ilmselt valmistasid paljudele fännidele suure pettumuse!

Kellele mina pöialt hoian? Pean tunnistama, et mul polegi just lemmikut. Ehk pisut rohkem hollandlastele, kuid hispaanlaste võidu puhul ei jää mul uni ka tulemata :) Peaasi, et huvitav mäng oleks!