07.07.10

Londonis

Kaugelt teispoolt maakera reisides on kõige raskem muidugi õigesse aega end suruda. Hea meelega magaks keset päeva ning öösel võiks rõõmsasti külalisi vastu võtta. Seekord lendasime üle Londoni, kus mul oli pileteid ostes võimalus valida, kas olla seal 10 või 11 tundi. Otsustasin viimase kasuks, mis ehk ajahätta sattumist nii kergelt ei tekitanuks.

Proovisin lapsi juba nädal enne reisi hakata varem magama ajama, kuigi ega see suurt ei õnnestunud... Lootsin, et nii jäävad nad kergemini lennukis ka magama. Kui ikka meie jaoks öösel kell 1 suurt brittide pealinna uurima minna, siis ega see kerge ilmselt pole. Mari magas meil viimaks kõige rohkem, mina sain ka pisut silma kinni, Kirke oli ainuke, kellest uni mööda kõndis. Õnneks saime ikka suurema mureta krapsti püsti ning tollist läbi, kus üks sõbralik inglise daam meile põnevat päeva Londonis soovis.

Leidsin kergesti üles metroo ning nagu soovitatud, ostsin kõigile päevapileti. Metrooliine on Torontoga võrreldes hulga rohkem! Ja kui eisalgu tundus asi väga segane, siis peale rongi vahetust, märkasin, kuidas igal liinil oli erinev värv, mis kajastus ka rongides endis. Toolid ja torud olid samuti vastavat värvi. Tagasitulles tabasin ka ära, et peab ikka vaatama, mis sihtkoht on, kuna samal värvil võib neid mitu olla. Siis peab lihtsalt järgmist rongi ootama.


Rongisõit oli parajalt pikk, mil Kirke viimaks mõnusalt minu najal magama jäi. Olin viimasel minutil trükkinud välja omal käel läbiviidava ekskursiooni plaani (olen samamoodi Ottawas ringi liikunud) ja tarkust täis paberid käes tegime Westminsteri peatuse juures seisva jõevee kõrguse mõõtmise agregaadi-torni juures. Kirke ronis isegi paarist astmest üles, et asja täpsemalt uurida. Üle jõe paistsid kätte lõvide kujud, mis samuti hoiatussüsteemina töötanud. Kui lõvid vett joovad, siis on vesi liiga kõrgele tõusnud.

Liikusime üsna rahulikult parlamendi
hoonete suunas. Käskisin ainult korraks seisma jääda, et imetleda Churchilli kuju. Küsisin Kirke käest, miks see mees tähtis on. Tema muidugi kehitas ainult õlgu ja kui seletasin, et Churchill oli just see mees, kes hakkas kasutama Kirkele nii meeldivat V-märki võidu tähisena, siis tegi selline asi Marile kõige rohkem nalja: „Sa jäljendad ühte vana meest!“ Kirke manas näole võimalikult ükskõikse näo ning poseeris järgmisel pildil taas kord näpud V-märgi kujuliselt püsti. Muide Churchilli pähe ei istu kunagi tuvid! Miks?! Sest sinna lastakse väga nõrka elektrivoolu.

Westminster Abby jäi meil järgmisena tee peale. Uksed olid küll lahti, kuid me astusime hoopis sisse kõrval asuvasse kirikusse, mis pisut väiksem (ei tahtnud palju aega viita). Mari jäi küll esialgu välja ootama, sest tema meelest on kirikud ja jumalad üks inimeste kõige rumalam väljamõeldis. Meie läksime ikkagi Kirkega hoone sisemust uudistama ja imetlema. Varsti ilmus ka Mari meie sappa. Ilmselt hakkas tal väga igav jumalakoja ukse taga niisama seista. Mõlemale oli põnev näha põrandaplaate, millel kirjad peal ja mille alla kunagi inimesi maeti. Imeilusad olid ka erksates värvides pildid akendel.

Rohkem polnud aega niisama ringi vaadata ja seadsime sammud kuninganna lossi poole. Teadsime, et kuningannaga kohtumisest ei tule seekord midagi välja, sest riigivalitseja oli parasjagu hoopis Kanadat väisamas :) Lapsed olid natuke lossis pettunud, mis küll suur, kuid üsna ilmetu.

Õnneks sattusime sinna just siis, kui toimus tagasihoidlik vahtkonna vahetus (ma pole kindel, kui suur ja uhke see võib olla väljakuulutatud aegadel). Pisutki põnevust, muidu oleks pidanud neid niisama kaugelt vaatama. Kanadaga on ju valvuritel ka ühendus. Nimelt kannavad nad Kanada metsadest kinnipüütud mustade karude nahast tehtud peakatteid. Kuigi loomakaitsjad on väga pahased taolise karude ärakasutamise pärast, siis peab arvestama sellega, et karusid lastakse pidevalt kontrollitud hulgal maha (eriti indiaanlaste poolt, kellele selline asi lubatud on, sest nemad on ikkagi Kanada esmaasukad ja hulga õigustega, millest valge mees võib ainult unistada), sest muidu tekitavad karud suurt pahandust nii metsades kui linnades. Kas on siis parem nahad niisama prügisse visata? Las need mehed kannavad pealegi nendest tehtud mütse. Arvestades veel sellega, et kunstnahast tehtud pole pooltki nii head, eriti kui suveilmade kuumus pea aurama paneb. Karunahk laseb vähemalt auru kergemini välja :)

Valvurid äranähtud, pidime tasapisi sammud tagasi Westminsteri silla juurde seadma. Jalutasime mööda Mall´i, kus avastasime lausa käega katsutavas kauguses taas kord karunahksed mütsid koos valvuritega. Loomulikult jäime siis neid natuke uudistama.


Meie järgmine siht oli Akvaarium, mis hiljuti korraliku uuenduskuuri oli läbi teinud. Kuna Toronto alles unistab ja uurib paberile joonistatud plaane akvaariumi osas, siis muidugi oli see meile põnevaks kohaks. Saime selle ees kokku minu second cousini ja tema teismelisest tütrega. Nad on mõnda aega Londonis elanud. Aili on muu hulgas ka kohalikku eestlaste kooli eest vedanud. Kuna kõhud olid tühjad, siis oli vaja mõni söögikoht üles leida.

Olin väga mures, et mul õieti sularaha polnud. Vahetasin ainult natuke lennujaamas, lootuses linnas mõni pangamasin leida, kust veel raha välja tõmmata. Aga ühtegi masinat ma ei leidnud! Teine asi, millest me lastega üldse aru ei saanud, oli prügikastide olematus! Muidugi võinuks ju prahi maha puistata, ning koristajatel selle üles lasta korjata, nagu ma neid tänavatel tegutsemas nägin. Kuid meie hing ei tihanud nii kasvatamatu olla. Huvitav, kas prügikaste ei panda välja pommihirmus? Nii nagu Torontos need G20 ajal ära korjati. Kuigi asemele riputati läbipaistvad kotid, kuhu ikkagi prahi sai poetada. Pomm oleks sealt kohe välja paistnud!

Õnneks võttis söögikoht krediitkaardi vastu ning lapsed said peale mitmest kohast ninakirtsutades möödakõndimist juustu-singibagelid. Olen nad tõenäoliselt oma väga lihtsate toitudega liiga ära hellitanud :) Mari vähemalt proovib uusi asju, kuid Kirke keeldub sellestki. Nüüd mõtlen, et oleks võinud ikka rohkem erinevaid asju pakkuda, aga ehk ajaga muutuvad nad uudishimulikumaks ning on valmis siiski muudki toitu mekkima.

Akvaariumi käik oli tore. Jalutasin ja mõtlesin, kuidas ma vist hea meelega päris tihti praegu olematusse Toronto akvaariumi lähkeks kalade ujumist jälgima. Rahustav ja mõnus on see. Kui veel lisada vaikne muusika ja aeg, mil me tegelikult peaks kenasti voodis siruli olema, siis pole ime, et mul tekkis vahepeal soov end kusagile nurka kerra keerata ning tudida :)

Kõige põnevam oli kindlasti haikalade akvaarium. Ning võimalus lausa akvaariumi kohal klaasist põrandal käia. Kuigi tean, et klaas on tugev, tekkis ikka pisut kõhe tunne, kui nägid jalge all mööda libisemas kurja pilguga haikala, kelle hambad ei taha kõik suhugi mahtuda.


Hiljem istusime pargipingil, kus Kirke kiiresti kummalises asendis silma taas kord looja lasi. Ja oligi aeg tagasi lennujaama minna. Seal ei saanud ma aga aru, miks ei ole väljalennu väravat kirja pandud. Küsisin paari daami käest, kes meid turvakontrollist läbi lasksid ja üks tunnistas, et turvalisuse pärast hoitakse see viimase minutini enda teada. Eks me siis kõndisime niisama ringi ja ootasime, millal meie lend Helsingisse meid vastu tahab võtta.

Jõudsime viimaks Soome pealinna, kui kohalik kell 11 näitas. Tomi hea lapsepõlvesõber tuli meile vastu ja tema kodus saime juba kenasti linade vahele, kuigi ega asi nii lihtsalt läinud. Kirke väitis, et tal pole und. Kui aga käskisin tal ikka silmad kinni panna ja magada, siis ei kuulnud ma enam varsti piuksugi tema poolt.

Olime umbes pooleteist päeva peale 3 tundi magada saanud. Kirke pisut rohkem, mina vist kõige vähem. Aga vähemalt oli nüüd Eesti lausa kiviviske kaugusel!



3 kommentaari:

  1. Anonüümne8/7/10 04:40

    Kuigi inglased on väidetavalt väga konservatiivsed, siiski tekib mul neid punaseid telefoniputkasid nähes küsimus, et kui palju neid tegelikult kasutatakse praegust mobiiliajastut silmas pidades? -K-

    VastaKustuta
  2. Ilmselt ongi need ainult turistide jaoks püsti jäetud :)

    VastaKustuta
  3. Need on jah turistidele jäetud :)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.