Merepäevad

Tallinna merepäevad toimusid möödunud nädalavahetusel mitmete põnevate sündmustega, millest küll meie just suurt osa ei saanud, aga mõnest pühapäeval ikka. Kõige põnevam oli minu jaoks rahulikult sadamas jalutada. Mõtlesin, kuidas nõuka ajal polnud lootustki nii lähedale sattuda. Tekkiski viimaks tunne, et oleme mereriik :) Omal ajal käis siin kindlasti väga elav tegevus!

Mitmed laevad olid vaatamiseks ja uudistamiseks lahti. Suur Tõll ja Lembit (allveelaev, mille kaksik arvatakse olevat merepõhjast nüüd leitud) jäid meie teele, kuigi lapsed keeldusid allveelaevale tulemast. Millegipärast ei äratanud see sugugi huvi, aga teismelistega on ju vahel nii kuis on. Tõtt öelda, oligi hea, et nad ei tulnud, sest poole peal tekkis meil justkui pikk leivasaba edasiliikumises. Muudkui ootasime ja liikusime teosammul, seinad, mis niigi lähedal, surusid end justkui veelgi kokku. Ühel hetkel sain ka aru, et minu peaga pole midagi viga, kui ma aegjalt tahtsin kusagilt kinni haarata, vaid jalgealune kõigub :) Lisaks kuumus, mis tekitas juba sauna tunde! Kui külastajatele taheti luua tõelist kogemust allveelaeval olemisest, siis õnnestus see paremini kui korraldajad loota võisid :) Tropi tekkimise põhjuseks oli väljapääs, mis kujutas endast püstloodis redelit, mille peale ei saanud mitu inimest korraga astuda.

Suure Tõlluga oli tegu natuke rahulikuma laevaga, mille ajalugu läbib nii vabariigi kui vene võimu ajastut. Viimasest olid välja pandud isegi mõned hoiatavad plakatid, mis nõudsid suitsu kustutamist või hoiatasid, et hõõglampi ei tasu palja käega katsuda. Kõik väga olulised õpetused!

Muidugi sai imetleda lahel toimuvat, kus purjekad uhkelt kaari tõmbasid või süstad kiiresti mööda libisesid. Eemalt möödusid kaasaegsed merealused segamini vanematega. Ootan põnevusega ehitatava meremuuseumi avamist! Raske on hetkel ette kujutada, et nendest trööstitu välimusega karkassidest midagi vägevat valmis saab!

Kõike seda tralli saatis lavalt kostev muusika. Seal tehti ka lõbusaid võistlusi pealtvaatajate vahel. Kuigi lapsed kiirustasid juba koju, ruttasin veel kord vaatama, mida kalamüüjad pakuvad. Üks tegi nii head reklaami oma praetud räimedele, et ma ei suutnud kuidagi niisama mööda minna ja pidin ühe taldrikutäie kaasa ostma. Minule muidugi meeldisid, kuid lapsed olid nõus ainult kartuleid proovima.

Kuna lapsed kippusid juba koju, siis jäi Patarei vanglasse minemata. Ehk järgmine kord...