19.07.10

Raamaturiiul

Sally Salminen "Katrina"

Sattusin peale
uudisele, mis kuulutas, et leitud on maailma vanim joodav shampus 1780. aastatest! Leiukohaks Ahvenamaa, laiemas ilmas tuntud küll rootslaste poolt antud nime järgi Åland. Ahvenamaa on aga hiljuti loetud Salmineni raamatu tegevustiku paigaks! Seal on autor ise sündinudki.

Olen siin Eestis sama raamatumaias kui Kanadaski :) Tomi vanemad on meie majja päris palju vanu raamatuid toonud, mille hulgast on hea lugemist valida. Õnneks leidub neidki, mida ma pole lugenud. Nii nagu see Salmineni esikteos, mis küll originaalis ilmus rootsi keeles ja minu kätte sattus soomekeelses versioonis. Ei mäletagi, millal ma viimati soome keeles nii pika loo läbi lugesin! Aga lapsepõlves linnulennul omandatud keel pole minu üllatuseks siiani rooste läinud! Kuigi tunnistan, et rääkides jään vahel õigete sõnade leidmisel jänni. Praktika puudub...

Aga Salmineni romaan oli väga huvitav! 1936.aasta romaanivõistluse võitnud teos on tõlgitud üle 20 keelde! Lugu on naisest, kes kasvades üles Soome läänerannikul, kus teine suurem rootslaste kogukond, laseb end ära meelitada Ahvenamaa meremehel, kes kiidab saarte ilu ja suuri majasid. Kui veel juurde lisada ilusad õunapuuaiad, siis neiu süda ongi kergelt võidetud. Kahjuks on aga meremees Johan paras lobamokk, ning unustab mainimata, et tema lugusid ei võeta kodupaigas sugugi alati puhta kulla pähe. Ilusad majad on küll ja isegi puuviljaaiad, kuid ainult rikastel talu- ja laevaomanikel. Katrina koduks saab väike popsikoht...

Katrina on aga tugev naine, kes ei lase oma pettumusel välja paista. Pea püsti täidab ta oma kohustusi, käib talude juures tööl, et pisut elatist teenida, korrastab maja ning kasvatab lapsi. Ja kui olukord nõuab, siis ei lähe ta kergesti almust paluma, vaid leiab tee, kuidas oma iseseisvust ja sõltumatust hoida ning rasketest aegadest kenasti välja tulla.
Johanist pole tal sugugi alati abi, sest see on suviti merel ning talvel ei tee just palju tööd. Kuid nende vahel kujuneb tugev suhe ning austus ja armastus.

Väga kena ja südamlik lugu ühe tolleagse naise elust ja saatusest. Ahvenamaast saab ta kodu ning sealt ei ole ta nõus lahkuma surmatunnini, isegi kui kapteniks saanud vanem poeg talle paremaid tingimusi pakub.

Mõtlesin, kuidas omal ajal ju Eestiski hulgaliselt oli naisi, kes abielludes pidid oma kodud jätma ning tihtipeale endm lähedasi ei näinudki. Ja eks tänapäeval lähe nii mõnigi õnge parema elu ning unistuste täitumise nimel. Tulemuseks vast samasugune pettumus, kuigi eks nüüd ole kergem oma kaasat maha jätta, kuid... oleneb inimesest... eks ole neidki, kelle uhkus ei luba tunnistada, et asjad pole sugugi nii nagu lootused ja ootused olid.

Mõtlesin ka enda peale ja kõigile nendele, kes lahkunud kodumaalt, kuigi see konkreetselt ei ole sugugi sama teema, mis raamatus. Kas meie jaoks saab uus koht niisama armsaks? Ilmselt isegi kõige kalgimal inimesel on südamesopis väike nurgake, mis tagasi meelitab. Mida vähem aga oled kontaktis kodumaaga, seda võõramaks ja kaugemaks see jääb. Pealegi surub elu oma kohustustega peale, ning siis pole aega just igatsusemõtteid heietada. Mina ise aga tunnen end endiselt lõhestatuna, kuigi "päris" kodu (nagu lapsed ütlevad) on ikkagi Kanadas... Vahel mõtlen aga hoopis, kas Eestisse tagasi tulles hakkan Kanada järele igatsema...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.