Tornid ja õnn

Kui ma laupäeval omapäi linnas ringi liikusin ja mööda Laia tänavat rahulikult jalutasin, silmasin Oleviste kiriku tornis inimesi. Hmmm... tuli meelde küll, et nüüd pääseb ju sinna kõrgelt linna imetlema. Iseenesestmõista ei saanud ma sealt niisama mööd tormata, eriti veel kui isegi pikka saba ootamas polnud :)

Asusin aga suure hooga trepist üles kõndima, kuid arvestasin oma võimeid üle. Palavus ning trepp, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, tõmbas päris võhmale. Oleks ikka pidanud kohe alguses palju rahulikuma tempo võtma! Aga iga samm üles oli seda väärt. Imeline pilt avanes igast kaarest Tallinnale. Isegi mägede kõrged majad paistsid kätte, kuigi vanalinna osa on muidugi kõige imelisem!

Klõpsasin palju-palju pilte, jäädvustasin ühe jaapanlasest turistigi tema fotokale ning aina imetlesin all avanevat pilti! Imestasin küll, kui nadi paistis välja kogu konstruktsioon, mille peal liikusin. Kitsad lauad tornikaare peal ning metallist ääris, mis õnneks küll jättis küllalt laiad vahed, et hästi pilte teha. Kellestki möödaminek oleks tähendanud head akrobaatikaoskust! Kahetsesin ainult, et tüdrukud kaasas polnud. Neile oleks seal kindlasti meeldinud. Ilmselt pean veel ühe ronimise ette võtma, kuigi nüüd rihin pisut jahedama ilma peale.

Kui olin viimaks maa peal, jalutasin Tornide väljaku poole, kus hulgaliselt erinevaid aiakujundusi välja pandud oli. Üks kena keskaegses riietuses neiu astus aga kohe ligi ning uuris, kas ma ei tahaks tema poolt valvatud Köismäe torni lähemalt vaatama tulla!
"Ei tea, kas seal on ka palju treppe," pühkisin oma Oleviste kiriku külastamisest ikka veel higist laupa.
"On küll," tunnistas neiu pisut kurvalt. "Aga ühe päeva sisse ongi hea mitu ronimist lükkida!", arvas ta palju lõbusamaks muutudes!
Eks ma siis andsin alla ning läksingi seda torni uudistama, kus talviti toimuvad nukuteatri etendused. Sain veel kaela enda poolt vermitud õnnemündi, mis pidi mu soovid täide viima, aga kõigepealt pean need kenasti sisse hõõruma. Ma veel mõtlen oma soovide peale :)