Jalutasime Raekoja platsile, kus astusime sisse keskaegsete piinariistade muuseumi. Lapsed on vaadanud Discovery samateemalisi saateid, ning tundsid selle järgi nii mõnegi ära. Ei jõudnud me ühiselt ära imestada, kui palju inimesed on vaeva näinud selliste asjade väljamõtlemisel, et teist inimest piinata!
Taas kord võtsime ette ka Raekoja torni ronimise. Sellest vist lapsed ei tüdine! Ülevalt muidugi sai mitu pilti klõpsatud keskaegsest laadast, mida me hiljem lähemalt uudistasime. Nii tore, et müüjad ja asjaosalised olid samuti vanaaegsed hilbud selga ajanud. Peaaegu et oleks võinudki end aastasadade taha kujutada. Ainult ei tea, kas tol ajal päike ka sama kuumalt lõõskas...
Natuke kurb oli aga see, et mööda Viru tänavat jalutades pöördusid nii mõnedki söögimajja meelitajad meie poole soome keeles. Eks me olime turisti moodi, kui fotokas üle õla rippus ning pilk hajevil ümbritsevat uudistasime. Ühe pakkuja nägu läks väga pikaks, kui ma talle selges eesti keeles sõbralikult ütlesin: "Ei, aitäh!" Aga ehk oli ta lihtsalt kurb, et ma sööma ei tahtnud minna ning ei põdenud seda, et ta kogemata maakeelt kõneleva isendi otsa sattus. Nagu kiitis mu ammune kaaslane Rootsi päevilt, keda ma sama päeva õhtupoole 20 aastase vahega uuesti nägin, et eesti keel on mul ikka väga puhas ja pole mingeid imelikke välismaiseid vidinaid külge tulnud! Eks ma ole Eestis eriliselt püüdlik :D Pidin tunnistama, et temagi on oma emakeelt Rootsis olles kenasti hoidnud! Aga ilmselt oleneb see ka palju sellest, kui suur on keelekasutus. Kui oled ikka pärapõrgus, kus ainult iseendaga oma keeles saab kõneleda, siis vast on ka pisut raskem keele ilu säilitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)