Mari aga pole peale pandeemiat samuti karate trenni tagasi läinud, kuigi Kirke ikka kutsub. Ta on hoopis pühendunud boulderingule. On ka väljas kaljudel turnimas käinud, ning ära proovinud kinnitustega ronimise. Tema hea poolakast sõber Adi on kindlasti mõjutanud, miks Mari just selle alaga on tegelema hakanud.
Nii et Kirke on meil ainuke trui karatesõber, kes on väga tõsiselt seda asja võtma hakanud. Hiljuti sai edukalt oma neljanda musta vöö tasemeeksam läbitud (kus keegi vist oli päris korralikult kokku kukkunud). Mäletan, kui ma kunagi neid trenni hakkasin viima, siis mõni sensei võis uhkustada oma neljanada musta vööga (mitte et nad tegelikult oleks uhkustanud, aga kõlas küll väga uhkelt). Nüüd on Kirke ise nii kaugel. Ainult umbes 19 aastat võttis. Naljakas on muidugi kirjutada, et nii noor inimene nii kaua juba ühe alaga tegelenud.
Sel nädalavahetusel oli siis sügisturniir, kust Kirke tuli oma kategoorias koju kolme medaliga, kuld kõigilt aladelt: võistkonnakata, individuaalne kata ja kumite. Ma viisin Mari ja tüdrukute sõbranna sinna kohale, isegi Kaliforniast kodus käimas hiinlasest sõber tuli kohale. Ise ma ei jäänud sinna, sest nägin juba ära, et asi venib pikaks ja mul polnud kudumist kaasas (ma vanasti võtsin ikka selle ühes) :D Lisaks elan liiga tugevalt kaasa, kui oma laps võistleb. Muretsen, kuidas läheb ja hinges tunnen sügavat kurbust, kui neil ei lähe nii hästi, kui loodeti. Kuidagi kergem on pärast ülevaadet saada. Muidugi oli mul natuke kahju, et koju ära tulin, eriti veel, kui hiljem selgus, kui tubli Kirke oli ;-) Keegi ütles, et ta liigub sinna suure laua taha, kus kogenud kõrgema musta vööga tegelased hoolitsevad võistluste hea kordamineku eest.
Kui ma nüüd aga tagasi karate alguse juurde tulen, siis oli mu mõte just selline, kuidas see on ala, mida võiks kasvõi elu lõpuni harrastada (kui tervist on). Vähemalt Kirke puhul tundub see küll paika pidavat. Kuigi ega Marigi pole päriselt maha matnud mõtet tagasi minna, ja vist mitte Toomaski.
Kirjutaks veel samas dojos treenivast naisest. Ülemisel pildil on ta tagapool näha ja teisel paremal pool. Kira on Moskvast pärit. Kanadas oma venna ja ema-isaga juba aastaid tagasi. Saimegi temaga just karate kaudu tuttavaks ning vahel võtsime peale, et koos trenni või võistlustele minna. Ta abiellus karate kaudu leitud teise karatekaga (kes on ukrainlane) ja neil on nüüd kaks tütart. Päris pikalt oli ta karatest eemal, aga on nüüd tagasi. Koos lastega. Kellest vanem võistles esimest korda. Nii et täielik pereala :-) Eks minugi tüdurkud on ju kõrvuti isaga koos trenni teinud, mis sest et vanusevahe omajagu suur. Samas ei tarvitse karate sobida kõigile, sest nii mõnigi, kellele oleme seda ala tutvustanud, arvavad, et neile ei meeldi kumite - vabavõitluse osa. Katasid võiks teha küll. Aga kahjuks pole karate ainult võimlemine, vaid ka oma oskuste proovilepanek.
Ühte või teistpidi on ikkagi see väga pikk aeg igal aastal samal ajal kokku tulla. Võib olla, et keegi on meist siiski tulemata jätnud, aga mõni pere "esindaja" on kindlasti olemas olnud. Ja ma pean ikka ütlema, et mida aasta edasi seda rohkem hindan seda pidu. Just sellepärast, kui palju rõõmu ja põnevust see kõigile pakub. Või vähemalt neile, kes sellest õhtust hoolivad. Ma tean, eestlastel on olemas oma mardi- ja kadripäev, mis võiksid ju sama mõõtu olla. Kuid ei ole. Isegi siis kui me väikesed olime, ei käidud ju massiliselt uste taga koputamas. Olime ühed väga vähesed. Millest oli nii siis kui nüüd tegelikult kahju. Sest lahe oli muundunud minana ringi käia.
Sel aastal käisin lõpuks ja vaatasin ka üle, mida kujutab endast kõrvitsate paraad. Teadsin, et see toimub, kuid polnud kunagi kohale jõudnud. 2004.aastal Torontos Sorauren pargis peeti esimene selline (just sinna ma ka sammud seadsin). Inimesed toovad oma ilusti kaunistatud kõrvitsad koos küünaldega pargi teede äärde, ning kõik, kes aga soovivad, võivad käia ja imetleda teiste fantaasiat ja kunstioskusi.
Minu lemmikuteks olid kindlasti need kaks kõrvitsat, kuigi tegelikult oli ju hulganisti neid, mis väga laheda lahenduse saanud. Alumisel on natuke halvasti aru saada, aga ämblikumaja sees on üks väike inimesekujuke ämbliku haardes.
Kui paljud meist on õieti mõelnud, kes täpselt koostab ristsõnu või kust tulevad sudokud. Tänapäeva noor võiks kohe öelda, et arvutid suudavad selle ära teha, ning loomulikult AI. Ning tõesti suudavadki, kuigi nagu spetsid nimetasid, siis saavat isegi sudoku puhul kohe aru, et inimese käsi pole seal mängus olnud.
Kujutan ette, et ühendades ristsõnad lisaks eesti keelega ja meie kultuuriga, on arvuti koostatud tulemus üsna nadi. Nii et mõned töökohad on veel tõenäoliselt päris pikalt turvaliselt olemas. Kuigi... kui palju on neid vaja, on juba iseküsimus ;-)
Mina muidugi küsin hoopis, kust ristsõnad üldse alguse said :-) Tuleb välja, et millalgi 19.sajandil Inglismaal koostati neid üsna algelisel kujul. Esimene trükitud mõistatus ilmus aastal 1913 New York World väljaandes. Koostajaks 1890ndatel Ameerikasse läinud briti kodanik Arthur Wynne. Sealt edasi mõeldi 30ndatel välja lauamäng Scrabble. Üldse olevat päris raske leida antikvariaadist väljaantud ristsõnu. Samas napsasin pildi mõnest, mis meile vaatamiseks toodud ja mille lahendamine oli ammusel ajal pooleli jäänud. Eks enamasti lahendati ära, nii palju kui osati, ning sealt rändasid need tulehakatiseks.
Olen mitu aastat pea iga päev mänginud Wordscapes mängu telefonil, kus etteantud tähtedest on vaja sõnu moodustada. Alguses oli ikka päris raske, kuid ajaga lähed osavamaks. Tihtipeale märkan, et kui olen väsinud, siis ega nii kergesti ei taba võimalikke sõnu ära. Nad on mingeid ekstra vidinaid juurde lisanud, et meelitada rohkem mängima, ning raha ka kulutma :-) Kuna mulle samas mäng väga meeldis, siis käisin ühel hetkel raha ka välja, et reklaamid üles ei hüppaks. Õnneks pole see tellimisega seotud, nagu mitmed rakendused nüüd järjest välja tulevad.
Sudoku mäng on mul ka telefonis, kuid ainult mõned kuud. Mingi aeg mängisin, aga millegipärast tüdinesin. Kui Kirke ütles, et tema mängib, siis otsustasin ise ka tagasi selle juurde tulla. Arvestades, et kõige kiiremad lahendavad sudokut sekunditega, siis mul on pikk tee ees. Kiireim olen olnud oma kuue minutiga :-) Samas eks sõltu ka sellest, kuidas numbrid ette antud. Ma olen ikka alagja tasemel. Kui sudoku meister Eestist rääkis, kuidas ta enam ei "loe" numbreid, et vaadata, mis puudu on, vaid "näeb" kohe ära, siis pidin kaasa noogutama. Olen sama hakanud enda juures märkama. Üks-kaks, vahel kolm numbrit reast või kastist taban kiire peale vaatamisega. Nii et hoidke ette, tulevane maailmameister on seemne idanema pannud ;-)
Olen nüüd pisikest näppu pidi veetud kringlimaailma. Mitte et ma just sellest suurt äri ootan, aga kui küsitakse, siis olen palju paremini valmis taigent kerkima panema. Kuna ma tundmatutele kõnedele ei vasta, siis tegin kiiresti hoopis gmaili konto: eestikringel. Ma vist ei saa väga originaalusega kiidelda :D
Olen suutnud lõpuks enda jaoks välja kujundada retsepti, mille puhul tean, kuidas tainas käitub, ning tean umbes, kui kaua kõik aega võtab. Siiani ei olnud kunagi täielikult rahul, mis sest et tulemus maitses hea. Mu pere ei saanud kunagi aru, miks ma nii rahulolematu kogu aeg olin. Pagari moodi olen ka valmis varakult ärkama, et õigeks ajaks kõik valmis saaks. Õnneks ei ole ma seotud mingi 9-5 tööga. Nii et jõuan une tasa teha küll. Ja ei tasu veel retsepti küsida, las jääda hetkel "firma saladuseks" ;-)
Juhtumisi sain tänu ühispankade päevale tavapärast kringlit (ühe lätlasest pagari toode), ning minu pere arvamine oli, et nad eelistavad loomulikult minu oma. Ega mis neil üle jäigi öelda, sest äkki ma muidu kodus enam ei küpsetagi. Ning nii Toomas kui Mari on väga maiad selles osas. Hetkel on nad lausa väga ära hellitatud, sest olen kodus oma retsepti trimmimisega päris mitu tükki valmis vorpinud.
Siinjuures pean ütlema, et olen Kanadas alati kuivpärmi kasutanud, sest teist lihtsalt pole saadaval. Kusagil poola või ukraina poes, jah, aga selleks ei hakka ma ka iga kord sinna kohale sõitma. Tavalise saiataigna sisse, mis öö läbi kerkib, võib kuivpärmi niisama sisse raputada, sai kerkib nii mis mühiseb. Kringlitaigna jaoks panen pärmi siiski sooja piimaga lahustuma, või peaks ehk hoopis "elustuma" ütlema :D Mõni paneb ka suhkrut juurde, aga minu meelest täiesti mittevajalik. Äkki saavadki need pärmipoisid korraga liiga palju head liiga suures koguses.
Kringlitaignasse läheb veel toasooja võid, aga ka natuke õli. Osa piimast asendan keefiriga. Kõik aitab kaasa, et kringel kauem pehmena püsiks (kui midagi muidugi veel alles jääb). Olen lisaks hakanud valmis küpsetist suhkruveega pintseldama. Just nii nagu ma kunagi ema õpetuse järgi tegin. Ma ei teagi, miks ma vahepeal selle sammu ära jätsin.
Ja siin on üks mu viimastest üllitistest, erinevates astmetes. Tuhksuhruga pole ma kokku hoidnud ;-)
Nüüd olen ma viimase päeva juurde jõudnud. Olime Visby sadamas juba imevarastel tundidel, kuna praam, millega pidime päev varem tagasi "purjetama", oli katki läinud. Ärasõit sai suuresti teoks tänu meie reisijuhile, kes ilma ühegi südametunnistusepiinata (või ehk siiski endale aru andes, mis teeb) istus oma järjekorranumbrist hoolimata, väikest segadust ära kasutades, sadamahoones teenindaja ette ning keeldus sealt lahkumast, enne kui meie tagasisõit paigas pole. Arvestades, et ta oleks ette pääsenud ei tea millistel öötundidel, ning suure tõenäosusega oleks meie lahkumine veel mõne päeva võrra edasi lükkunud, siis lõpp hea, kõik hea. Isegi kui on vaja hirmvara silmad lahti teha, peale seda, kui oled ainult mõne tunni saanud neid kinni hoida.
Stockholmis olime arvestatust muidugi hulga varem kohal. Mis tähendas, et saime etteplaneerimata bussiekskursiooni ning vaba aega vanalinnas kolamiseks. Aga... kui ma bussist välja astusin, sain aru, et ma ei käi mitte ühtegi sammu. Ma olin ilmselt kuidagi väga halvasti istunud, sest puus ei andnud üldse liikuma. Saatsin õe tema lapselastega linna peale, palvega mulle valuvaigisteid tuua (märkus mulle, et need võiks alati nüüdsest kaasas olla), ning jäin kuningalossi ette madala posti najale toetudes paigale. Oli küll väga kurb minu jaoks. Välja arvatud, et nägin ära mingi vormis tegelaste paraadi (mul pole aimugi mis puhul see toimus). Proovisin siis aegajalt jalga liigutada, et see "üles äratada". Kuni ühel hetkel tundsin, et oh, õnne! ma saan jälle astuda. Milline kergendus! Kes küll oskaks ära seletada, mis mu sees toimub - mul on küll mingi ametlik diagnoos ka, mida ma täpselt ei mäleta :D Ma tean, ma tean, mind ootab ees ilmselgelt ühel päeval puusavahetus. Aga ma olen ka natuke kangekaelne, ning proovin seda ikka edasi lükata (arsti soovitus). Samas mitte liiga kaugele, kuni mulle öeldakse, et mis see vanamutike uue puusaga tegema hakkab :-)
Aga jätame selle tervise üle kurtmise. Liikuma ma sain, ning nõnda ma siis jalutasin, hästi ettevaatlikult sammudes, mööda vanalinna tänavaid. Ühest poest ostsin sünnipäevakingi õele (seal rääkisin rootsi keeles ning jutu see nimetasin, kuidas Kanadas on tore küll, aga Eestis oleks hea tagasi olla, mispeale minust vanem daam vaatas mulle kohkunult otsa, ning arvas, et praeguses sõjalises olukorras mitte just väga tark mõte). Teisest poest sain hästi kena lillekujulise kausi. Mul polnud ju sünnipäevakingitust Kirke jaoks. Sellega juhtus veel üks poolnaljakas lugu. Sest kui ma Torontosse jõudsin, olin kausi kotist võttes kohe nii ära pannud, et see kindlasti katki ei läheks. Mispeale unustasin oma suurepärase mõtte momentaalselt ära (pakkisin kohvri lahti peaaegu, et peale uksest sisenemist... ei soovita, eriti kui ajavahe su pea sassi on ajanud). Kuna ma ei leidnud enam kinki üles, siis arvasin, et ilmselt jäi see Eestisse. Lasin siis seal toa läbi tuhnida, sest ma mäletan, kuidas pakkisin veel viimasel minutil mõned asjad ümber... aga mida polnud, seda polnud. Kuni mul siin üks külaline käis, ja ma salvrätikuid kapist võttes nägin, ahaaa... õigus, jah :-)
Stockholmis olin viimati väga-väga ammu. Vanalinn on muidugi kena ja armas, kenam kui Visby minu jaoks. Kuigi Tallinn on siiski üle kõige. Isegi ühed noored juutuuberid, kes paljud Euroopa linnad läbi käinud, arvasid just seda. Muidugi võib alati ka väita: maitseasi ;-) Stockholmis on hulgaliselt väga kitsaid tänavaid, mis omamoodi salapärased ja meelitavad edasi astuma. Aga seal puudub meiemoodi Raekoja plats, st platse ju on, aga meil on see kuidagi just paraja suurusega, mitte liiga väike ega liiga suur oma paraja suurusega majadega.
Tallinn tervitas meid tagasisaabudes päikesepaistelise ja sooja ilmaga. Meie pealinn on ikka nii kena (ja loomulikult kodune). Võime küll väga uhked oma linna üle olla, eriti kui mujalt saabuda.
Tegelikult läks ju meil hästi. Sest kui oleksime päev varem tulnud, oleks meie reis käinud läbi Helsingi. Tallink ei sõida iga päev Rootsi vahet, vaid üle päeva. Minu meelest võikski kogu reis niikuinii üks päev pikem olla. Germalo reisid peaks selle natuke ümber mõtlema ;-)
Siin on olemas Stockholmist väike kokkuvõte (viimane sellelt reisilt):
Söömise osas läks meil samas nii hästi, et saime iidsete müüride vahele muistse toidu sarnast rooga maitsma. Ning selle valmistaja ja korraldaja oli lausa eestlane, kes oli pisikese põngerjana oma perega Rootsi elama tulnud. Eesti keelt ta igal juhul mõikas, kuigi ta töötajad ei tahtnud meie keelest aru saada :D
Visby ise linnana on muidugi vanu maju äärest ääreni täis. Muistsed müüridki osaliselt alles. Aga ma pean ütlema, et Tallinn on ilusam. Ma ei teagi, miks ma nõnda mõtlesin. Kas sellepärast, et olen oma linnaga rohkem harjunud. Või ongi nii ;-) Isegi Stockholmi vanalinn on rohkem minu maitsele.
Kes Visbyst eriti ei tea, siis kõige tähtsam fakt on kindlasti kunagi 12-14 sajandil Hansaliidu keskuseks olemine. Siit käis ikka kõvasti kaubandust läbi, kuni lõpuks tuli katk pahandust tegema, ja taanlased tulid relvadega, ja mereröövlid segasid laevade liikumist, ja nii edasi. Kuni Lübeck võttis juhtiva rolli tagasi, ja lõpuks kogu asi muidugi kokku kukkus. Aga just siit tegutsedes pandi alus teistele Hansaliidu linnadele, nagu näiteks Tallinn, Riia, Gdansk, Tartu. Sakslastel oli ikka täielik monopol.
Gotland on üldiselt rootslaste jaoks üks hea suvitamise paik, aga miks ka mitte eestlastele ;-) Seal on tõesti kena ja rahulik olla.
Siin video Visby linnast:
Loomulikult ei saanud Gotlandilt ära tulla, enne kui oleme ka Fårö saarekesele ringi peale teinud. Sinna on maetud Rootslaste kuulus mees - Ingmar Bergman, kes on muide oma mitmed filmid just Gotlandil teinud. Samal hauakivil on ka Ingridi nimi, kuigi see pole nüüd küll see näitleja, kes kohe meelde tuleb. Ingmari viimane (viies) naine oli näitlejanna nimekaim. Pean ütlema, et üsna tagasihoidlik on see kirikuaia nurgas asuv viimane puhkepaik.
Loomulikult ei saa Gotlandit külastades kuidagi "raukaritest" üle ega mööda. Need on paekivist moodustised, millest mõned näevad väga inimeste moodi välja. Mõtlesin just, kas meie "rauk-raugalik" tulebki siit, kuigi rauk ise tähendab paekivist vee ja tuule pideva tegevuse tagajärjel tekkinud sambaid, või midagi sellist. Siin põhjapool on ju olemas lillepoti saar, kus sellised sambad näevad väga lillepottide moodi välja.
Käisime ära ka Gotlandi vabaõhumuuseumis - Bungemuseet. Mulle meeldib sellistes kohtades ringi kolada. Proovida mõelda, kuidas inimesed kunagi seal elasid ja askeldasid. Kuidas nende jaoks oligi kõik nii tavaline ja igapäevane. Ja eks me elasime rootslastele üsna sarnaselt. Välja arvatud, et nende maal pole sõdasid ju õieti mitu head sajandit peetud.
Siinjuures on hea nimetada, et Gotlandi saare eestipärane nimi - Ojamaa - ei anna enam edasi seda, milline ta tänapäeval on. Nimelt kuivendati ja põhimõtteliselt hävitati Gotlandil veevarud, mis tänapäeval tähendab probleemi. Suvel on teatud ajal isegi kastmine keelatud, sest seal pole veega midagi laristada. Meil siin Kanadas on Suurjärvistu ümber parem olukord, kuid ega siingi räägitakse palju sellest, kuidas veega kokku hoida ja kas ikka tasub keset kõige kuumemat suve oma muru kasta. Meie arvame, et ei tasu, ja siis ta meil aegajalt kuivabki ära. Ning kuigi ma pole mingi maruveekokkuhoidja, siis mõnede asjade puhul proovin ikka mõelda, kuidas vett kasutan.
Video lõpus on meie katkiläinud buss, mida puksiiriga ära viiakse ja kõike võib siit vaadata:
Kirikuid jätkub samamoodi kohe hulgim. Arvestades, et saar on üsna Saaremaa suurune ja sarnane, siis vähemalt pühakodade poolest ei jõua saarlased küll järgi. Juba 13.sajandil hakati neid püsti ajama, ning tänapäeval on säilinud lausa 92 kirikut. Omal ajal oli vist vaja ka ainult viie inimese nõusolekut, nii et polegi siis imestada, miks neid nii tihedalt saarel tikitud on. Üks torn kaob silmapiirilt, kui näed juba uut. Nendest, mida külastasime, jäi silma, et vähemalt üks laevamakett pidi igas olemas olema.
Erilise maiuspalana saime teisel päeval endale giidiks kohaliku eestlase. Riina Noodapera täidab ka Eesti riigi aukonsuli ülesandeid. Ta rääkis huvitavaid lugusid saarest ja eestlastest, ning viis meid Eesti lenduritele mälestuseks üles pandud ausammast vaatama. Või ma ei teagi, kuidas seda kutsuda, sest sammas ta pole, hoopistükkis väike hõbedane lennuk. Just sama põllulapi juures, kus eestlastest lendurid saksa haakrist lennumasina küljes, maandusid. Sest otsustasid, et ei mingeid uusi sõjaülesandeid, sest sõda tundus lõpukorral olevat. Kui nad aga Rootsis jalad maha said, siis ei jõudnud nad ära imestada, kas nad on mingi vea teinud ja Eestis tagasi, sest neile tormas põllul juurde Vormsi saarelt ammusest ajast tuttav elanik. Kes oli küll juba Gotlandil enne sõda kodu ja tööd leidnud.
Meie peatuspaiga juurde jäid imelised liivaluited ja -rand. Viimase päeva veetsime põhimõtteliselt seal (kiviportreesid tehes ja jalutades). Sest... esiteks keeldus ühel hetkel meie buss edasi liikumast. See asi lahendati uue bussiga, sest mingi mootori või mis iganes osa saamine (sest tänapäeva elektroonika) võttis aega. Saarel veel kauemgi. Kui meie reisijuht tundis muret, kuidas bussijuhil asjad on, siis teatas tema: mina tean, kuidas ja millal mina liikuma saan, aga teil on suurem mure, sest praam, millega pidite saarelt ära saama, on katki, ning kõik sõidud tühistatud! Esimese hooga oli teade, et laupäevase tagasisõidu asemel peame arvestama neljapäevaga. Meie giidil oli aga nii palju tarmukust ja trotsi ja pealehakkamist, et ta suutis meid saada supervarajasele pühapäevasele praamile. Ning see oli väga suur tegu, sest lõppemas oli ju nädal kestnud keskaja päevad.
Siin video nr. 2
Rootsis olime korraks Toomasega tagasi 1994, kui sõitsime Stockholmist Norrasse. Peale seda on teele jäänud Arlanda lennuväli, aga seda ikka Eestis käimise eesmärgil. Ja ongi kõik. Tegelikult tahaks rohkem aega võtta ning lihtsalt minna ning olla. Vaadata üle oma onulapsed, kes on küll rohkem rootslased kui eestlased. Kuigi, üks onupoegadest on öelnud, et tal on ema kaudu väga palju onu- ja tädilapsi, aga millegipärast tunneb ta suuremat lähedust isa kaudu oma Eesti juurte vastu (isegi kui nad isa ehk siis mu ema venna üsna noorest peast kaotasid, tänu sellele vastikule veremaale ei näinudki ema peale sõda teda kordagi).
Pean ütlema, et laevasõit on ikka üks paras ettevõtmine. See tähendab venib ja venib lõputult (eriti kui uni kehvavõitu). Aga nagu keegi seletas, siis olevat näiteks Stockholmi ümbruses saarestikus suvitavaid/elavaid inimesi, kes tähelepanelikult jälgivad, kui kiirelt veesõidukid mööda kiirustavad. Ning kui liiga kiirelt, siis teatavad, kuhu vaja ;-) Eks ma saan neist natuke aru ka. Ise mõtlen kohe kanuusõitude peale, kui mõni uljaspea mootorsõidukil väga ägedaid laineid tekitab. Ei ole lõbus!
Sadamas oli meil ka mahti natuke ringi kolada. Vaatasime üle kõrgele kaljule ehitatud kiriku ning saime natuke kõhutäidet. Ma valisin muidugi maiasmokana pannkoogid. Ja sain müüjalt oma rootsi keele eest kiita, et oskasin isegi õigesti "laulda" :D Tegelikult olen ikka üsna äpu, eriti kui rääkima peab. Lihtsam inglise keele peale minna ;-)
Meie peatuspaik oli Toftas, üsna lähedal Visbyle. Asus kohe mere ääres hästi suurte liivaluidete taga. Või õieti oli huvitav, kui kaugele meri jäi.
Siin siis esimene video meie reisist.
Ühes osas olen küll vanamoodne, või ma ei teagi mis "moodne". Sest mulle ei meeldi üldse see suurte prillide trend. Samas mäletan oma noorusajast, et mida suurem seda uhkem, ja kui kurb ma olin, et prillipoe valik üsna kehvavõitu. Nüüd olen kurb, et ainult suured raamid vaatavad vastu. Nõustun väga prillisepaga, kes hiljuti kirjutas, kuidas ootab, et see mood kaoks. Tema näeb iga päev inimesi, kes tulevad kurtma, kuidas prillid vajuvad, või on kuidagi ebamugavalt põskedel. Seda eriti, kui raamid koos klaasidega raskemat sorti. Mina muidugi virisen lihtsalt niisama :D
Fotol on minu valitud riidetükid. Samas pean ütlema, et need lihtsalt olid kõige normaalsemad minu jaoks, teised paistsid väga imelikud või hoopis sellised, mida ma tõesti ei kannaks. Pane otsingusse: pick an outfit and we'll guess your age. Ning have fun! Vahel võib ju ;-) Iseasi, kas kõik täppi pannakse, aga samas on huvitav sisevaade endasse, ning siis muidugi ka see, mida trendikaks peetakse. Päris elus võib minu vanuses küll juba silmi keerutada ja imestada, mida küll noored kannavad :D
Siin siis üks video vanalinnast ja Rotermanni kvartalist ja Merimetsa linnaosast. Viimane on õieti väga kena. Mulle meeldiks seal elada, sest meri on nii lähedal. Ja ranna ääres on lausa pargid jalutamiseks (ainult vetikad võivad endast vahel päris ninakalt märku anda). Õismäelt mööda Paldiskit linna sõites, püüdsin hetki, kui meri puude vahelt paistis. Mul ikka palju tugevam tõmme mere poole. Mäed jätavad mind väga külmaks. Pigem on hirmutavad ja masendavad, kui neid liiga palju on. Mul on vaja avarust ;-)
Otsustasin, et Väike kringliraamat peab mulle appi tulema ja et ma küpsetan mõned proovikringlid. Mis muidugi rõõmustas hirmsasti Toomast, kes armastab väga kõike, mis saiaga seotud. Ise pole ma suur saiasõber, kuigi värskest peast on mõnus neid maitsta.
Üks esimestest oli juustukringel, mille vahele panin veel pisut peekonit. See läks laualt nagu soe sai. Sest Kirke oli juhtumisi ka meie juures. Ning tema on meil teada soolaste asjade fänn. Ei lähe tal ei tordid ega muud koogid korda. Eestis ostame kahekesi spinatisaiu :-) Otsustasin koha peal, et seda võiks tõesti tihedamalt küpsetada. Eriti veel, kui natuke küüslauku lisada. Teisel katsel paningi, aga ilmselgelt liiga vähe.
Eks meil on siia kogukonda tekkinud suur auk kringlite osas, peale Ülle lahkumist. Ma tegelikult ei imesta, miks nii vähe tegijaid, kui see pole just sinu amet. Sest eks nendega ole parasjagu tegemist. Samas ma mäletan, kuidas Ülle ütles, et eelistab pigem kringlite küpsetamist kui tordiga sahmerdamist. Ma olen vastupidi, sest kuigi tordiga on rohkem tegemist, siis mulle endale meeldivad need rohkem ;-)
Minult ei tasu ka täpsemalt retseptide kohta küsida, sest kuigi ma võtan mõne retsepti aluseks, siis kipun midagi ikka ära muutma. Kindlasti panen igasse rohkelt värskelt jahvatatud kardemoni, või muid "salajasi lisandeid", mis hoiab saia pehmena - ei ole e-ained :-P
Aga see kõik polegi oluline. Hoopistükkis kargas mulle ette, et Tartu Ülikooli 1987.aasta väljaandes on minu nimi sees, ja lausa esilehel. Ausalt, ma ei mäleta sellest midagi. Äkki keegi isegi nimetas, aga tuleb välja, et ma olen saanud väärika 2. koha Pedagoogika- ja metoodikaalaste tööde konkursil. III-IV kursuste arvestuses: "The educational value of the textbook "English form 8"". Palun ärge küsige, millist tarkust ma sinna kõik kokku kirjutasin, sest mul pole grammigi meeles :-) Ja pean ka ütlema, et ei tahakski vist seda üle lugeda, sest punastaks ennast siniseks kõiki oma "suurepäraseid mõtteid" lugedes :D Juhendaja, Laine Hone, on olnud tegelikult mitmete õpikute autoriks.
Fotomeenutus millalgi 80ndate algusest koos õega, "tänapäevases" kuues.
Pidin muidugi nüüd uurima, kus siis kõige suurem kogunemine on. Tuleb välja, et Dallases Texases, kus toimub State Fair. Samas osariigis, Houstonis, on Livestock Show and Exhibition. Mõlemad toovad kokku üle 2 ja poole miljoni külastaja. Järgnevad Minnesota State Fair ja Eastern States Exhibition in W Springfield.
Ok-ok, ma kohe vaatan, milline ikka see kõige vanem siiani toimuv laat-karneval on :-) Tuleb välja, et 1765.aastal peeti esimest korda Hants County Exhibition, Nova Scotias Kanadas (toimub kahel nädalavahetusel)! Samal aastal toimus ka USAs esimene sarnane üritus - York State Fair, mida saab siiani igal aastal külastada.
Ise olen seal vahelduva eduga käinud. Kui lapsed olid väiksemad, siis tihedamalt, sest kooli viimasel päeval anti mingid sooduspiletid kaasa. Hiljem olen sinna pigem mõne külalisega läinud. Või siis vaatama, kuidas Mari on Gaming Garage abiline. Pean ütlema, et sel aastal oli Intel pannud selle üles AMD asemel, ning ausalt öeldes jättis väga mageda mulje ;-) Ma ei proovi siin plusspunkte teenida, sest Mari töötab ju AMDle.
Minu jaoks oligi see üle tüki aja lausa teist aastat järjest külastamine. Eelmisel aastal tulin ju ka oma pisipreiliga sinna. Justkui oma laste jälgedes. Talle meeldib väga, eriti koerte etendus, kus saab karjuda nii kõvasti kui jaksab. Ning pärast koertele pai teha. Ning lehmi ja lambaid ja muid loomi peab ka vaatamas käima. Karussellidest oleme suutnud eemale hoida, sest piletijärjekorrad on pikad ja sõidule saamine võtab ka aega. Olime seekord ühe Eestist Kanadasse elama tulnud emaga ja ta 3-ja 5-aastaste tütardega. Nendega lendasime ka juulis Eestisse. Tüdrukutel oli koos kindlasti palju toredam, ja mina siis olin justkui keegi, kes tutvustas uuele torontolasele siinset elu. Kõik väsisid lõpuks hirmsasti ära. Mina ausalt öeldes ka. Minu pisipreili teatas ühel hetkel, et nüüd tahab tema küll koju minna. Jätsime siis nooremad neiud sinna, sest neile oli ikka üks karussellisõit lubatud. Aga... kui nad olid näinud järjekordi, siis otsustati ühiselt, et päev on niigi väsitav olnud :-)
Siin on veel kaart näituse alalt. Huvitav, kas Eestis või naaberriikides on midagi sarnast või võrreldavat? Või on see ikka "suure" Ameerika komme :-)
Ja mul on väike video siin.
