Tervisest

Veebruari viimane päev, mida ainult üle nelja aasta saame näha, libises käest nagu terve veebruar isegi. Olen siin iga päev usinalt proovinud Kirkele oma häält anda. Kuid ta ei kipu karvavõrdki oma viiendalt kohalt liikuma. Nüüd hääletatakse 5 "parimat". Kuigi eks see ole konksuga, sest võid osta ka hääli. Ja mu neiu on leppinud, et meil väga kopsakat rahakotti pole.

Ja siis olen iseendaga tegutsenud. Kunagi ammu kirjutasin oma tervisest, kuidas mind kümmekond aastat tagasi pandi eeldiabeetikute hulka ning nüüd ütles arst, et suhkru tase on veres ikka liiga kõrge, et selles klassis edasi istuda. Kirjutas mulle tablette ja ütles, et normaalse inimese jaoks oleks mu kolesterooliga kõik hästi, aga diabeediga pean siiski mingit spets ravimit hakkama võtma. Vaatasime graafikut, mis näitas, kuidas suhkur mu tööstressiga koos tõusma hakkas, kuni olingi finišijoone ületanud. Ei saa ka unustada, et mul on veel eelsoodumus, sest ema pidi ravimite peale minema umbes samas vanuses kui mina alles "eelik" olin. Nii et hea seegi. Nüüd takkajärgi mõeldes, võis ka mu vanaema tegelikult diabeedi tüsistuste pärast siit ilmast lahkuda. Ta oli üle 60. Kes see 50ndatel peale sõda sellistele asjadele suurt tähelepanu pööras. Ma arvan.

Muidugi olin lõpmatult kurb arstilt seda diagnoosi saades. Mul oli tunne, et mu perearst oli siiski veelgi kurvem kui mina ise. Vist sellepärast, et ma väga ei imestanud. Ma polnud õieti suutnud peale rinnavähi tralli kuidagi tagasi õige ree peale saada oma toiduga. Väliselt võisin küll rõõmus olla, kuid sisemiselt oli ikka midagi katki. Kui siis ühel hetkel võttis töö peaaegu et öö ja päeva vahe ära, siis lendas juba regi täiskiirusel mäest alla. Viimastel aastatel oli söömine midagi, mis kuidagi kiiresti oli vaja ära teha, ning lihtne oli haarata mõni võileib ja edasi rügada. Eriti kui ma ise saia-leiba küpsetan. Värskest peast on see ju väga-väga hea ;-) Õnneks ma enda küpsetatud kringleid ja muud magusat palju ei söö. Parasjagu, et maitsen ära, kas on ikka hästi välja tulnud. Mulle meeldib pigem kogu see protsess, kui jahust ja veel mõnest asjast võib midagi imelist välja võluda. Kui suvel näiteks meie "põhisööja", Toomas, oli Eestis, siis pidin panema pool keeksi sügavkülma teda ootama :D Mina võtsin viilu ja Mari paar.

Kui ma tagasi mõtlen, siis ega mul erilisi tunnuseid polnud, või vähemalt neid, mida ma justkui ootasin. Näiteks pidev janu. Mul oli pigem vastupidi, et jõin liiga vähe, mis ka pole hea. Aga, oli kindlasti üks imelik asi, mida ma viimasel ajal märkasin: mul vaheldusid väga suur soov ainult soolase või siis ainult magusa järele. Teise tüübi diabeedi puhul keha ikka toodab insuliini, aga selle toime on vähenenud, mis tähendab, et insuliin ei suuda aidata rakkudel suhkrut ära kasutada ning täita keha energiaga. Või midagi sinna kanti. Ja eks siis lähegi kõik paigast ära. Aju annab märku, et oleks vaja rohkem energiat, aga energiat saad ju toidust. Sina muudkui sööd, aga nälja tunne ei kao. Ja nõnda need kilod kasvavad, lisaks peab pankreas ja neerud kõvasti tööd tegema, kuni ära väsivad.

Kas ma oleks saanud seda ära hoida. Jah ja ei, sest meie keha on üks imelik organism. Kui ma oleks suutnud edasi minna sellega, mis ma 10 aastat tagasi alustasin, siis vähemalt oleks ehk saanud veelgi kaugemale täisdiagnoosi lükata. See oleks ka hoidnud kehakaalu rohkem normis. Eks ma ajasin need lisakilod mingil hetkel menopausi ja ealiste muutuste peale (mis ilmselt ka osaliselt tõsi). Muidugi oleksin siiski võinud tähelepanelikum olla. Normaalkaalu ülemisest piirist olin 3kg raskem. Selle olen kuuga peaaegu kaotanud, ainult toitumist muutes (ma ei oota kohe suuri muudatusi, 2kg kuus oleks hea tulemus). Tahaks tegelikult sinna normaalkaalu keskmistesse numbritesse jõuda, kuigi suuremaks eesmärgiks on vöökoha ümbermõõdu vähendamine.

Ma ei hakanud ka kohe rohtu võtma. Sest ees oli veel üks protseduur - mao ülevaatus. Kõige negatiivse kõrval tuli sealt siiski midagi, mis suutis mu tuju kohe mitmesaja protsendi võrra tõsta. Nad lausa helistasid mulle, mida ei mäleta neid enne teinud olevat. Helikobakteritest pole jälgegi. Ainult nende põhjustatud maohaavade armid. Ma ei pea uuesti kontrolli minema enne viit aastat! Muidu käisin umbes iga kahe aasta tagant. 

No-jah, diabeediravimiga on aga nüüd nii, et olen proovinud paar päeva ilma olla. Võtsin alguses neli tabletti, kuid see tegi eriti hommikuse olemise väga halvaks. Ilmselgelt oli suhkur liiga madal. Läksin poole peale, kuid tulemus polnud suuresti parem. Täna hommikul ärgates ei olnud enam tunnet, et minestan kohe ära ning et süda kargab kohe rinnust välja :-) Mul on aprillis kolme kuu järgne kontroll, eks siis vaata, kuidas ma tegelikult olen hakkama saanud. Ja, ei, mul ei ole veresuhkrumõõtjat. Omamoodi kardan seda, sest võin äkki jääda numbritesse kinni. Eks ma otsusta peale aprilli lõpus arsti juures käiku, kas peaksin selle muretsema. Jätkan ikka oma toitumise kontrolli.

Toiduga seoses võib tegelikult esimese hooga väga segadusse sattuda, mida õieti süüa ja mida mitte. Kui kõiki nõuandeid lugeda, siis minu meelest peale kapsa ja spinati ei tohiks midagi muud suhu torgata :-) Isegi porgandite kohta on väga vastuolulist infot. Õnneks on mu arst üsna asjalik; ma tean, et tal on sama tõbi küljes, lisaks on ta minust vähemalt viis korda ümaram :D Ta pakkus mulle suunamist toitumisnõustaja juurde, aga ma loobusin. Siis ütles, et kui loen toitude kohta, siis ei tasu kõike tõe pähe võtta. Et siiani on olnud väga palju soovitusi loobuda rasvadest jne. Aga neid ei peaks kartma. Et vaataksin pigem keto dieedi poole, mis on diabeeti põdevate inimeste jaoks päris hea olnud (põhimõtteks süsivesikurikastele toitudele EI). Pean ütlema, et mulle sobib. Kuigi ma vist liiga rangeks selles osas ei lähe. Sest mulle tundub, et kõige õigem on oma keha jälgida ning süüa (peaaegu) kõike kontrollitult. Välja arvatud kapsast, mida võid hommikust õhtuni kilode kaupa nagistada :D Mulle tegelikult maitseb kapsas, igas variandis ;-)

Liitusin ka ühe kanadalaste grupiga FBs, kust olen saanud palju häid mõtteid ja julgustust. Nii mõnigi on suutnud just dieediga tablettide pealt ära saada. Mõni on nagu mina, kellele rohud mitte kõige paremini ei mõjunud, sest olid kiiresti teinud toidulaual suurpuhastuse. Mõni loobus kohe ravimitest ja suutis kõik kontrolli alla saada. Aga on ka neid, kes minust poole nooremad, ning täielikus ahastuses... 

Kõige selle kõrval ei saa unustada, et see haigus on siiski progresseeruv. Sinu teha on paljuski see, kui kaugele suudad need halvimad stsenaariumid lükata. Ning tuleb ära unustada, et haigust on võimalik välja ravida, veel kahjuks mitte. Kui kehas on insuliinimasinavärk nässus, siis isegi kui ravimeid ei pea võtma, pead alati meeles pidama, et oled siiski haige. Elu lõpuni. See on midagi, mis peaks juba inimesele selgeks tegema, kui ta alles "eelik" on. 70% pidi ikkagi jõudma oma veresuhkrunäitudeni diabeedini. Ülejäänud suudavad seda oma elustiili muudatustega siiski eemal hoida.

Mul jäi ka silma kellegi mõte, et õieti oli saadud diagnoos tema jaoks justkui blessing in disguise ehk siis asi ei tarvitse olla sugugi nii hull, kui esmapilgul tundub, sest sunnib sind muutma ellusuhtumist ning enda tervise peale mõtlema. Meile kõigile kulub see ära, sest ega diabeet pole ainuke haigus, mis sind kimbutama võib tulla. Me kõik oleme mõne asja jaoks rohkem altit, ikka nõnda, kuidas meie geenidesse see kirja pandud on (välja arvatud, kui ümbrus oma mõju avaldab, siis pole ka heast elustiilist mingit kasu).

Pilt on arstikabinetist, veel ei tea ma, mis ta mulle ütleb, kuigi aiman :-) Mõtlesin hoopis, et ma olen siin nii palju aastaid käinud, miks mitte üht fotot klõpsata.

Hommikune ehmatus

Siin mõni päev tagasi lasin hommikul vara pimedas Koko välja. Sest ta nagu kutsikas, kes ei jõua kõike sees hoida. Jään tavaliselt aknale vaatama, kuidas tal läheb. Sest kes see viitsib end soojalt riidesse panna ja ise ka õues olla, eriti veel talvel ;-) Siis märkasin, et meie maja ees tänavapoolses nurgas on üks suur hundikoer lahtiselt. Jõudsin pahandada, et kes need jälle on, kes lubavad koeri vabalt kõndima. Alles hiljuti olin Sushiga aias, kui üks meesterahvas tuli oma koera tagasi kutsuma. See oli meie aeda kõndinud. Aga aknast välja vaadates nägin veel teistki koera. Taga targemaks, lausa kaks tükki lahtiselt välja lubatud. Ja järgmisel hetkel trügis juba kolmas "koer" huvitavat nurka nuusutama!!! Alles siis jõudsid juhtmed sõlmest lahti ja sain äkki aru, et need on koiotid. 

Ega ma ei teadnudki, mida teha. Kui nad märkaks mu koera, siis kuidas ma vahele julgeks minna. Prooviks ehk ainult karjudes neid eemale peletada. Koko ise oli õnneks siiski pika rihma otsas, kuigi vahel luban ka vabalt kõndima, sest ta meie muruplatsist kaugemale ei kipu. Kui ta aga vabalt on, siis meeldib tal tänava äärde rohtu nuusutama minna. Sinna ju paljud oma märke maha jätnud. Nii et paras suutäis koiottidel kohe võtta...

Aga ei teagi, kas koiottidel olid kõhud täis, või ei pakkunud neile kivikujuks muundunud vana koer huvi, sest natuke nad seal nuuskisid ning sörkisid siis juba edasi. Mõtlesin õudusega, kui oleksin nagu vanasti nii vara koertega väljas kõndimas olnud ja selliste suurte tegelastega silmitsi seisnud. Ühekaupa olen küll vastamisi sattunud, kuid enamasti kõnnivad nad pigem kaugemale. Aga kolmega ma ei tea, mis neil pähe oleks võinud tulla.

Foto Toronto linna kodulehelt, sest fotokat polnud käepärast, et lahkuvaid loomi jäädvustada. Mitte et ma selle peale õieti mõtlesin. Läksin tõin Koko hoopis kohe sisse tagasi.

Kirke kaanetüdrukuks

Pikalt täna ei lobise, lihtsalt palun, kui aega, siis anna oma hääl Kirkele. Ta kandideerib ühes ajakirjas kaanetüdrukuks. Ajakiri ise on Inked, ehk siis pühendatud tätoveeringutele. Hääli saab anda veel kaheksa päeva. Vaata siia, Kirke kirjutab natuke endast ka.

Siin tekst inglise keeles. Jätan endale tulevikuks ;-)

What is your favorite tattoo on your body and why?
 My favourite tattoo on my body would be my arm band. I visited my home country of Estonia and got a local artist to tattoo a traditional design from Hiiumaa, where my grandmother was from. I've always loved the look of the traditional designs from Estonia and growing up I would wear the traditional dress of Hiiumaa so this tattoo has a lot of meaning to me. My back piece is a close second though! my artist @juli.tattooing did an amazing job creating such beautiful art on my back.

What is one thing that you would like everyone to know about you?
 I work as a dental technician but my true passion is karate. I've been practicing for 20 years now and have received my 4th degree black belt last year. I'm planning on competing in the world championships in Japan next year, wish me luck!

 If you were voted Inked Magazine's cover girl, what would you do with $25,000? I plan on donating some of the money towards a charity for breast cancer research. The rest I think I'm going to buy a bike as I've seen bike prices rise so much since COVID and I still ride the bike I got when I was in highschool from goodwill. (Also it will help fund me going to Japan next year).

Jaanuarilõpu mõtisklusi

Jaanuar libiseb käest ära ja ma ei jõua õieti enda kirjutiste juurde. Sest tööl seadsin endale ise eesmärgi üks suur asi eelmise nädala lõpuks valmis saada. Hea tunne, kui midagi tehtud on. Mõnikord küll näpistan end, et ma ei ole enam samal positsioonil ja ei saa hakata asju nõudma, mis minu meelest võiks õigem ja parem olla :-) Aga samas jälle kergem ju, sest ei ole vastutust.

Natuke olen siin ikka köögis toimetanud. Jälle kringleid küpsetanud. Viimati oli vaja laupäevaks kella kaheks lausa neli tükki valmis vorpida. Mis pani pisut kukalt kratsima. Sest ma ei tatnud sugugi kella nelja või viie ajal end üles ajada (pagari rõõmud). Kuna olen (minu uhke uue masina) FB grupis, siis seal on jäänud silma soovitusi ööseks tainas külmkappi panna. Olen seda kunagi paar korda proovinud, ja täitsa töötas. Tähtis, et tainas toatemperatuurile saaks enne, kui sai/kringel valmis vormida. Ja nõnda ma siis tegingi. Tõeline "elupäästja". Lisaks pidi selline pikem külmas kergitamine tõstma maitset. Ma väga loodan ;-) Igaljuhul oli tagasiside positiivne. (Alumisel pildil on nii umbes 4kg jagu tainast valmis, kokku siiski pea 8 kg, mu masinasse mahub umbes 5kg korraga).

Viisin need ise kohale, Mari oli kena ning sõitis kaasa, kuigi päriselt ju väga vaja ei olnud. Auto juures saan kaks korda ka ära käia, kui kringlid sisse viin.

Samas on kena niimoodi poolsunnitud olekus koos istuda ning maailmaasju lahti arutada :-) Olen vahel mõelnud, et kuigi ma tundun vahel selline eriline koduperenaine, siis tegelikult olen vist üsna kaugel sellest. Mõtlen just, millisteks mu lapsed kasvanud on. Sest ilmselgelt on näha minu kasvatuse mõjusid, kuidas nendest on saanud ikka üsna-väga tugevad naised, kes ei lase endale kergelt pähe istuda, ning saavad hakkama pea kõigega. Mis on hea, kuid samas pole neil ehk sellist "koduhoidmise" külge, kuhu kuulub "naine ja ema" olemine. Lapsepõlve mängude hulka ei kuulunud mitte kunagi kodu mängimine, neil kummalgi oli küll Barbie nuku, kuid seda kasutasime ainult siis, kui ma kunagi neile õmblemist õpetasin :-) Mul on küll tunne, et teistmoodi lähenemisega oleks vähemalt Kirkest saanud rohkem tüdruk-tüdruk. Aga eks vanem õde oli eeskujuks, ning kuna ma ei viinud neid ei tantsima ega võimlema, vaid hoopis karatesse, siis ega seegi ei aidanud sugugi kaasa.

Aga lähen siin hoopis toidutegemisega edasi. Toetasin taas kord Ukraina käsitöölisi, kui mul tekkis ühel hetkel mõte, et mul on vaja vanaaegset pudrunuia, sellist korralikku puidust. Sain aga palju uhkema, kui oodata oskasin. Mõni on küsinud, mis vahe siis on metallist ja puidust tegijatel, ja ega suurt vist polegi. Aga iga kord, kui ma esimest kasutasin, siis mõtlesin, et tulemus pole ikka see päris õige. Ma ei teagi, mis mind häiris. Sest valmis puder oli ju hea. Võis olla, et mu sees oli ikka mingi nostalgiaseeme igatsusega "vana ja koduse" järgi. Läksin huvi pärast uurima, kas mõni on kunagi võrrelnud, mis vahe on erinevaid vahendeid kasutades. Ja leidsin ühe, milles arvatakse, et metall võib pisut metalset maitset edasi anda. Kes teab... igal juhul maitses kartulipuder üle pika aja nii nagu ma seda mäletan ;-)

Sama hooga valmistasin ka leivasupi, mida ma pole iidamast-aadamast teinud. Olin ära unustanud, kui kergelt see võib põhja kõrbeda. Kuid õnneks sain siiski õigel ajal jaole. Ega seda leiba eriti meil järgi ei jää, sööme kõik ära. Lihtsalt siin pühade ajal ostsin Eestist kohaletoodud leiba, mida me kahekesi ei jõudnud ära süüa, sest Toomas oli Eestis. Ja nõnda tuli mõte, et teeks leivasupi. Mina olin küll sunnitud kõik ise ära sööma, sest Marile see väga ei meeldinud :D Ning siis valmistasin veel oma viimase sealiha sisefilee tüki, ikka samamoodi mee-küüslaugu kastmega. Natuke haupukurki juurde, ning kokku sai üsna väga eestipärane õhtusöök :D Huvitav, kas me 100 aasta pärast sööksime ikka samasugust toitu, või oleks see piduroog, sest peamised toiteained saame tablettidest.

Vanad pildid

Toomas mul siin juba natuke heietas vanade piltide üle. Ja muidugi asjade üle, mis me siin maises maailmas endale muretseme. Mõned viimase hingetõmbeni. Mäletan ühte panga liiget, kes helistas iga nädal vähemalt ühe korra, et ma loeks talle üles kõik ta varad ja rahad, mispeale ta iga kord raskelt ohkas: ei ole ikka veel miljonit täis. Lõpuks pidi ta ikkagi alla vanduma, ning oma peaaegu miljoni siiski siia ilma jätma, sest teise seda kaasa võtta ei saanud. Ma ei tea, kas ta oli päriselt õnnelik, või äkki ikkagi pakkus talle rahuldust teadmine, et viimase hetkeni rahaliselt kindlustatud. Sest kunagi ei tea.

Siinjuures tuleb jälle meelde pangaanekdoot, kus mees käskis kogu raha temaga kirstu kaasa panna. Kui siis naine kirstu juures kohmitses ning sõbranna imestas, kas tõesti panid raha kirstu, siis teatas naine, et pani jah - tshekina. See on muidugi nali neile, kes on tuttavad tshekkide kasutamisega. Mis aga isegi siin riigis tasapisi väheneb. Nooremad ei teagi tihtipeale, mis asi see paberitükike õieti on.

Aga tahtsin hoopis piltidest kirjutada. Sattusin FB gruppi, kus inimesed vanu fotosid postitavad. Ja ma olen omamoodi vaimustuses. Täiesti võõrad näod ja tegemised, aga kuidagi nii põnevad. Kuna olen varemgi asjaarmastajana fotodega mänginud, siis avasatan end nüüd mõningate puhul peaaegu lummusesse sattuvat ning proovin neile "silmad" pähe teha. Mitte alati see ei õnnestu, kuid kui õnnestub, siis lähevad inimesed minu jaoks seal piltidel elama. Vaatan neile sügavalt silma ning justkui samastun nendega, nad on ju täpselt samasugused kui meie. Kui vaadata neid vanu fotosid, kus piirid pisut hägused, siis on nad justkui teisest maailmast. Kui aga pilt selgema kuju võtab, tuleb inimene sellel palju lähemale, poen justkui nende hinge. Väga võimalik, et olen lihtsalt mingi kiiksuga. Äkki on kusagil olemas isegi mõni tark seletav sõna välja mõeldud, kuidas mind kirjeldada :D 

Mõnikord ma postitan oma "parandusi" kommentaaridesse. Ega ma ei tea, mida algne postitaja mõtleb selle peale. Siiani pole keegi küll otseselt pahandama tulnud, pigem on rõõmsad või uurivad, kuidas ise seda teha. Enamus kordi mängin siiski niisama ja kustutan kõik kohe ära. Kasutan enne AI ajastut loodud kahte programmi, millest üks just pilgu selgemaks teeb. Teisele on nüüd küll AI võimalus juurde liidetud. Pildid Marist on tehtud just viimasega juba rohkem kui kuus aastat tagasi.

Toomase ema oli kunagi tõeline iludus (esimene foto üleval on kunstiline kujundus parandusest):

Mulle jäi ka hiljuti silma ühe vendade Grimmide portree, ning mõtlesin, aga miks mitte ;-) Ja siin ta siis on. Paar fotot ka sellist, nagu ta võiks meie ajas-ajal välja näha. Huvitav, kas mõni selline praegu kusagil päriselt ka ringi käib. Aga miks mitte.

Ning siin on hoopistükkis Georg Ots (kui ühe silma kinni pigistada, siis äkki isegi on):

Aastavahetus

Uus aasta ongi käes ja mul võttis ikka natuke aega, et päriselt arvuti taha istuda ning kirjasulg kätte võtta :-) Seekord oli meie aastavahetus suhteliselt rahulik, sest ainult noored pidutsesid. No ma ei tea, mis neil viga on, et nad seda suuremalt ei oska teha :D Tegelikult ma ei imesta. On sellised rahumeelsed noored, kellest pooled isegi alkoholi ei tarbi, lisaks ainult viis inimest kohal. Mängisid hoopis lauamänge ja vaatasid õudukat. Ma küll torisesin, kas peab nii õudseid asju vaatama. Aga siis teatasid mu enda lapsed, et sinu süü! Mina olevat neile selle kombe sisse juurinud. 

Tuletasid mulle meelde, kuidas ma ühel sellisel peol lastele "Orphan" filmi ette panin. See, kus peategelane Eesti juurtega ning mille puhul ma pisut kaasa aitasin siin Torontos eesti keele osas. Filmi tegijad otsisid eesti keele rääkijaid Eesti Majast, oli vaja kedagi, kellel pole liiga tugevat eesti keele aktsenti, lisaks istusin ühe näitlejaga maha, kellega harjutasime just aktsendiga kõnelemist. Ma ei saanud rikkaks selle eest, ainult kena lillekimbu :D! Mul tuli laste jutu peale meelde küll, kuidas soovitasin arvasin, et neile võiks meeldida. Minu meelest polnud film küll liiga õudne. Võib-olla ainult natuke. Igal juhul ongi nad just selle filmi vaatamisest alates vana aasta viimasel päeval sama traditsiooniga jätkanud. Nojah... mida ma ikka oskan selle peale kosta.

Ise võtsin õhtut hästi rahulikult. Välja arvatud, et tegin valmis lasanje ja küpsetasin küpsiseid ning juustusaiu. Mu neiud torisesid omakorda, et ma pidin ju mitte midagi tegema :-) Vahepeal mängisin kassiga ning siis läksin hoopis oma teise pere kasse vaatama, kuna nad Eestis on. Metroos oli alates 7 õhtul "lahtiste uste päev". Hommikuni saab tasuta sõita. Igal aastal on suudetud sponsoreid leida, kes selle kinni maksab. Ja minu meelest hea mõte, sest miks ilmaaegu purjus peaga rooli istuda. Õhtul hakkas viimaks lund sadama. Nii et tegelikult oli ju mul kena jalutuskäik. Mingi hetk mõtlesin, kas sõidan korraks kesklinna, aga istusin siiski rongile, mis mind koju viis. Lapsed mul pahandasid siis kodus, miks ma nõnda vaikselt ära läksin. Ma nimelt saatsin neile peale koerte väljaviimist ainult sõnumi, et mind pole natuke aega kohal :D

Kui viimaks kesköö saabus, siis tõstsime klaasid, ning pool tundi hiljem pugesin juba linade vahele. Õieti klaasid tõstsime ka kell 5, mis ajaks sõbrad kohale olid tulnud. Ühele Aasiast pärit noormehele õpetati siis, kuidas eesti keeles head uut aastat soovida :-) Noored olid kaheni üleval, Mari koristas veel ning läks alles 3 ajal tuttu. Ma ei kuulnud mitte midagi!

Toidu osas veel nii palju, et ma olin liiga usin oma lasanjega, sest seda ei söödud kõik ära. Soojendasime veel mitu päeva peale seda endale õhtusöögiks, aga siis tundsin, et aitab. Osa panin Toomase jaoks sügavkülma ja ülejäänust keetsin suppi! Esimest korda võtsin sellise asja lasanjega ette :-) Tulemus oli tegelikult väga hea (lisasin porgandit ja kapsast). Sest õnneks meile meeldib suppi süüa. Hetke ajel ostsin ka poolakate poest Eesti musta leiba, aga nojah... kui ise leiba küpsetada, siis ausalt öeldes ei maitse ükski enam nii hea kui enda oma :D Väga võimalik, et ma pole lihtsalt veel suutnud leida seda õiget (kas seda isegi on??). Aga kuna olen Kanadas, siis ega mul selleks otsimiseks suurt võimalust pole ka. Imelik, et mõnda leiba, mida varem hea meelega Eestis olles ostsin, ma enam ei tahagi.

Aga uus aasta ja minu ootused. Muidugi soovin uuelt aastalt kõigepealt sõja lõppu. Möödunud aasta läks ikka üsna palju selle tähe all mööda. Kuigi mingist hetkest suvel pidin siiski tagasi tõmbama, sest hing lihtsalt ei jõudnud kõigele kaasa elada. Loen Teet Kalmuse, Rainer Saksa ja Igor Taro ülevaateid ning toetan igakuiselt Kyiv Independent ajakirjanikke väikese summaga. Ukraina käsitöölistelt olen Etsy kaudu samuti mõningaid asju muretsenud. Ja ilmselt jätkan sellega. 

Tore kogemus oli keelesõbra programmiga ühinemine. Mille kaudu on mul nüüd Eestis üks moldova/vene juurtega sõbranna tekkinud. Me saime suvel kokku ning jutustame endiselt, mis sest et maikuus pidid viimased vestlused toimuma. Tänu samale programmile panin ette keelt harjutada ühele Ukrainast tulnud nelja lapse emale, kes Eestis varjupaiga leidnud (tegin temaga intervjuu Eesti Elu ajalehele). Temaga tekkis vahepeal üks auk, aga nüüd uuel aastal oleme jälle ühenduses. Ta õpib B1 eksamiks, ning kurdab, kui raske ikkagi eesti keele grammatika on. Praegu on tal käsil mitmuse osastav :-) Õnneks on ta tööd saanud raamatupidamisfirmas. Kuigi kurdab, et kõik räägivad temaga vene keeles, nii et praktikat on vähe. Probleemiks on lisaks aja vähesus, sest peab samal ajal vaatama, et lastega kõik hästi oleks. 

Minu enda töö osas "läksin" tagasi panka tööle. Aga ainult osaajaliselt, ning ma pole väga kindlate tundidega seotud. Teen nii palju, kui aega on. Kuigi aasta lõpuks on tekkinud mingi uus väsimus. Sest olen ilmselt liiga kohusetundlik, ning lasen end mõjutada sellest, mis veel vaja teha (st kusagil ajusopis toimub mingi närimine). 

Käin ikka nüüdseks 7-aastaseks saanud pisipreilil koolis vastas, ning vahel ka mõni tund enne seda ta pisikest õde hoidmas. Olen oma jah-sõna öelnud, et kui ema tööle läheb, siis olen valmis juba hommikuti kohal olema. Ma olen küllalt kohanud imestunud pilke ja küsimusi, miks ma healt panga/palgatöölt ära tulin ja lapsi hoidma hakkasin, aga just seda ma tahtsingi teha. Sest see annab mulle endale nii palju rohkem tagasi. Olen kindlasti õnnelikum.

Sügisel sattusin poolkogemata siinse eestlaste kogukonna jaoks kringleid küpsetama. Mis on selline kahetine asi. Mulle meeldib küpsetada, ning taigna sõtkumine on kuidagi eriliselt mõnus tegevus, aga olen enda suhtes väga kriitiline. Mitte alati ei anna ma kringlit üle tundega, et tuli hästi välja. Kuigi siiani pole õnneks keegi tulnud ütlema, et see kuhugi ei kõlvanud, hoopistükkis tellitakse uuesti. Samas õnneks mitte liiga palju, sest ma ei taha, et kogu asi tööks muutuks. Juba ongi mul kaks küpsetamist jälle ees.

Ja muidugi loodan, et ilmun siia lehekülgedele vahetevahel :-)

Detsember

Vahepeal on jõulud jõudnud tulla ja peaaegu minna. Nüüd ootame aastavahetust. Toomas käis kuu algul Mariga Kuubal ning siis juba lendas Eestisse. Mõtlesin  sügisel, et ema jaoks on need esimesed jõulud, kui ta üsna üksi on (isa hooldekodus). Rääkisin lastega läbi, kas nad oleks nõus, kui isa pole jõulude ajal siin, ning siis juba läksin selle jutuga Toomase juurde. Talle meeldis mõte, peaasi, et töö juurest vabaks saab.

Kes oleks võinud arvata, milline ajastus lõpuks paika langeb. Ta oli jõudnud vaevalt kaks päeva Eestis olla, kui sai kurva kõne Benita kodust. Nii ei jõudnudki ta veel isa enam näha. Kuigi samas tunnistas, et ehk nii oligi parem. Sest suvest on viimased mälestused, kuidas ta vanematega suvila ja Vääna ranna vanadel radadel jalutas. Muidugi oli hea kohapeal olla. Selle asemel et siit Torontost kiiruga kohale sõita. Emalegi sai ise sõnumi koju viia. Ühtepidi olime vanaisa juba ammu kaotanud, kui Alzheimer oma tööd tegi. Teistpidi on ikkagi kurb. Ma ise käisin järgmisel päeval jalutamas, ja äkki olid silmad pisaraid täis. Iga lähedase inimese lahkumine on nii lõpmatult kurb.

Ülemisel pildil on Jaan kõige parempoolne. Sündinud 1932. Oli kahekordne Eesti meister teivashüppes (1958 ja 1959), aastatel 55 & 56 kolmas, ning 57 teine. 50ndatel oli oma tulemusega 4.10 paremuselt kolmas (parim tulemus 4.20). Elukutselt ehitusinsener, peale pensionile jäämist tegi ehitusjärelvalvet. Nii mõnigi meile tuttav hoone on tema terava silma all püsti pandud (tuleb esimesena meelde restoran Paat, aga ka Tallinna krematoorium - pole ime, selle rajaja on meie hea sõber). Vasakpoolne on Martin Kutman, kellelt on ka eluloo raamat minu meelest ilmnunud. Jaan on ka NSVL meistrivõistlustel võistelnud, jäänud küll 26.kohale.

Ja nõnda me siis olime siin jõuluõhtul kolmekesi. Kirke saabus juba õige varakult, sest neljapäevast alates oleme jälle kassiomanikud. Ta polnudki jõudnud kassi veel vaatama tulla. Kiisu ise on juba poole aastane. Väike sinihall siberi kass Ukko. Nimega oli ka meil pisut arutlust. Mari arvas, et Tiramisu oleks parim nimi. Kirke ja veel mõni teinegi kiitis heaks. Minu meelest oli aga see liiga pikk. Isegi kui me hakkaks teda näiteks Miisuks kutsuma. Pakkusin Manna ja Kiwi. Kuid kumbki ei sobinud. Siis käisime siin jalutamas ning ma arvasin, et näiteks Uku sobiks. Kõik jäigi sinnapaika, kuni tuli kätte neljapäev, ja Mari hommikul teatas, et see Ukko nimi hakkas talle väga meeldima :-) Mul ükskõik, kas Uku või Ukko, mõlemad ju ühed ja samad äikesejumalad, üks ainult soomepärane. Ongi toredam. Nii palju siis nimepanekust. 

Mõni on küsinud, miks me mõnele koduta kassile kodu ei pakkunud. Aga muidugi sai siberi kass võetud ikka Mari kassiallergia pärast. Ega meil palju valikut pole. Kas elame kassita või võtame mõne, kelle puhul Mari ikka majas hingata saab :-) Siiani on ta olnud samas ruumis pisikese uue asukaga, ning ei mingeid tunnuseid. Nii et läks väga hästi. Pöördusin samasse kohta, kust Mangogi pärit oli. Seekord ei pidanud ma õnneks täitma pikka küsitluslehte, kas ikka sobin kassiomanikuks. Lõpuks oli veel vaja kontraktile alla kirjutada. Ei käigi kõik niisama ;-) Neil on ka õigus kass tagasi võtta, kui tekib kahtlus, et me ei hoia teda korralikult. Ja meil ka õigus tagasi anda. Ukko on mingis kasside registris kirjas, nii et saaks isegi näitustel käima hakata. 

Praeguseks hakkab Ukko juba rohkem meie koduga harjuma. Alguses olime ikka natuke mures, kas ta üldse sööbki. Õnneks tuletas Kirke meelde, et Mangoga läks umbes paar nädalat enne, kui ta täiesti kodunenud oli. Ja julges mujale ka avastusretkele minna. Praegu on meil värav Mari toa ees, et ta kuuleks hääli ja võiks koeri nuusutada. Ja koerad teda ka. 

Suurt jõululauda me ei teinudki. Lõuna ajal tellisime sushit ja õhtul küpsetasin mee-küüslaugukastmega sea sisefilee tüki. Tuli ootamatult hea. Hästi mahlane ja mõnus. Ja läks väga kiiresti! Ma sel aastal ei jõudnudki verivorstide tegemiseni, sest neid müüakse nüüd ühe eestlase pereretsepti järgi tehtuna poolakate poes. Ostsin kaks tükki, aga teadsin, et ega me ei jõua seda ära süüa. Nii et jäi oma aega ootama. Muidugi tegime oma jõulujalutuskäigu. Ilma selleta ei ole jõulud päris jõulud. Välja arvatud muidugi see, et meil sajab ja on suhteliselt soe. Kingitustega olime üsna tagasihoidlikud. Ma ei hakanud isegi pakkimisega vaeva nägema, vaid kasutasin kahte pappkasti. Mis tegi tüdrukutele lõpmatult nalja. Kuigi ütlesid, et kiidavad väga heaks. Heaks kiitsid ka kõik sõbrad, kellele nad pakkidest pildid saatsid :D

Uus köögimasin Rootsist: Ankarsrum

Kõik sai alguse juba millalgi kümme aastat tagasi, kui järjekordne saiamasin otsad andis ja ma otsustasin, et aitab mõtlemisest, kuidas me Eestisse tagasi läheme ja ei saa ühte või teist köögimasinat kaasa võtta, mille peale me siin kallist raha kulutanud. Ning põhjuseks pole üldsegi see, kas need mu kohvrisse mahuvad või liiga rasked, vaid hoopis praktilisem. Nad lihtsalt ei tööta Euroopas. Või õieti töötavad, aga seda vähem kui minuti, vist pigem siiski mõne sekundi, ja ongi kõik. Mootor läbi, ning suur vaev asjade Eestisse toimetamisega nagu maha visatud. Seda kõike muidugi, kui oled õige otsaga pistiku muretsenud, sest seegi on kahel mandril erinev. Rääkimata muidugi elektrivoolu tugevusest. 

Tagasi Torontosse nüüd oma mõtetega. Mul lausa kirjutatud kusagil, kuidas ma uut saiamasinat ei ostnud, vaid hakkasin vaatama muid taignasegamise variante. Juba siis jäi silma selline hiilgus nagu Anakarsrum, aga kui vaatasin selle hinda, otsustasin siiski edasi uurida. Muidugi oli üsna loogiliseks lahenduseks Kitchen Aid. Segab saia- ja leivatainast, vahustab koort ja munavalgeid, või hoopis roosamannat ja nii aina edasi. Olen KAga üsna rahul olnud. Juurde olen ostnud veel hakklihamasina (mida pole tegelikult ammu kasutanud) ja jäätisekausi (mida kasutasin eile). Kuna ta on mul seisnud köögiletil, siis pole üldsegi mingi probleem seda appi võtta. 

Kõik kulges mu köögis just nõnda, kuni sel sügisel tulin jälle appi sõbrale, kes golfiturniiri üks korraldajatest. Kuna meie kogukonna "põhivara" kringlite küpsetamisel kõigepealt üldse nende küpsetamiste juurest eemale astus (kuigi ta aegajalt vist ikka natuke tegi), ning sel suvel ootamatult pilvepiiri taha läks, siis palus sõber mult jällegi kringleid. Eelmisel sügisel tegin ka, kuid peale seda elasin oma elu rahulikult edasi. Sel sügisel hakkasid asjad hoopis teist rada minema. Äkki ilmus välja teisigi, kes soovisid magusat saia oma üritustele. Loomulikult ei jõuaks ma iialgi 4-6kg tainast käistsi valmis segada. Nii et pidin oma trui KitchenAidi abiks võtma. Siiani on ta vastu pidanud, aga ilmselgelt on tema jaoks üle jõu isegi 2kg, mida mul ühe kringli jaoks vaja. Vaatasin väga murelikult, kuidas masin üsna raskelt ohates ja ägisedes nii rasket tööd tegi. Ning iga kord mõtlesin, kas peab ikka vastu või mitte. Lisaks muidugi eriline tüütus sellega, et tainas ronis pidevalt mööda konksu mootori poole. Pidin kogu aeg seda maha kraapima.

Kuna mul oli aga siin nüüd kringlitega natuke raha kogunenud, siis otsustasin midagi muud kööki muretseda, enne kui KA täiesti otsad annab. Siis oleks mul ju ikka üks veel abiks, saan kasvõi maha müüa, kui otsustan, et rohkem pole vaja. Ja nõnda tulin tagasi oma kunagise "armastuse" juurde. Ankarsrum on Rootsis toodetud köögiabiline, mida seal juba 40ndatest toodetakse.

Liitusin Ankarsrum Facebooki grupiga, kuhu kuuluvad minusugused "unistajad" ja need, kellel masin juba kodus. Mõnel on sama masin 70ndatest! Ja töötab ikka hästi. Eriline selle juures on see, et rootslased ei ole palju muudatusi teinud. Uued kausid, segajad, lisavidinad sobivad ka vanadesse. Välimust on ainult uuendatud ning kujutan ette, et ehk on mootoriski pisut täiendusi tehtud. Ameerika turule tulles lisati küll veel taignakonks, millega siinsed inimesed harjunud on. Aga pühendunud kasutajad ei võta seda sahtlipõhjast isegi mitte välja.

Ma pole mingit statistikat teinud, kuid ütleks, et 95-97% grupi liikmetest, kes ka masina omanikud, on äärmiselt rahul. Vaid mõni üksik satub vahele, kes ei suuda kuidagi uue asjaga sina peale saada. Suuresti muidugi sellepärast, et see töötab pisut teistmoodi. Kõigepealt tuleb meeles pidada, et vedelad ained lähevad kaussi sisse esimesena, siis alles tasapisi jahu. Segamine matkib rohkem seda, kuidas inimene tainast sõtkub, ja ei rebi seda nagu KA. Kasutajad kiidavad kui siidiselt pehme ja mõnus on lõpptulemus. Ma ei saa veel kaasa kiita, sest pole pärmitainast teinud, aga kohe-kohe :-)

Minu masina esimeseks ülesandeks sai vahukoort vahustada, sest ilma selleta pole kakao üldsegi mingi õige värk ;-) Ja oh, sa poiss! Esiteks käis kõik nii kiiresti, et hea oli, kui ma silmagi jõudsin pilgutada. Õieti küll ei pilgutanud sellepärast, et olin ette hoiatatud, kui kiiresti võib vahukoorest hoopistükkis või saada. Kui siis viimaks lõpptulemust imetlesin, siis proovisin aru saada, kuidas üks asjandus midagi nii vahtu lüüa suudab!?! Kujutan juba ette millised beseed mul hakkavad valmima.

Teisena valmistasin liivataigna (kaks portsjonit korrata). Masina Rootsi päritolu silmas pidades, tegin hallongrottor ehk vaarikakoopad või ütleme parem eesti keeles: moosiküpsiseid. Mul oli just üks video selle kohta siin hiljuti. Kuigi seekord ei pannud külma võid sisse, vaid alustasin toasooja võiga. Mis tuleb esialgu lasta masinas vahule ja alles siis hakata suhkrut lisama.

Praeguseks olen viinud KA alla keldrikorrusele (kuigi eile tassisin tagasi, et sorbetti teha) ja käin ja teen pai uuele. Suuruselt on ta pisut kogukam kui mu KA, kuid samas on pisut madalam. Ning tegelikult vaid mõni sentimeeter laiem ja pikem. Tegin enne ostu hoolikalt mõõtmistöö ära. Mõtlesin ka natuke aega värvivaliku üle, ja kuigi tekkis hetkeks mõte punane või tumesinine valida, siis jäin sama värvi juurde, mis mu KA, ehk siis igavalt hall :-) Siin kõrval laenatud pilt erinevate värvide osas. Ning kuna on levinud ka komme oma masinatele nimesid anda, siis temast sai minu vanaema järgi Miina. Ma pole oma vanaema kunagi näinud, aga vähemalt nüüd olen Miinaga koos ühes köögis. Seiklused Ankarsrumiga jätkuvad minu köögis. Aga milline masin sinul köögis on, või eelistad kõike käsitsi teha?

Jõulune käsitöölaat

Pühapäeval lõppes järjekordne One of a Kind käsitöölaat. Ostsin piletid juba augustis ära, kuigi eks ta ole pisut ettearvamatu, kas ikka lõpuks jõuan sinna. Samas hoian iga pileti pealt viis dollarit kokku, nii et tasub ikka ära. Läksime koos Mari ja ta poolakast sõbra Adiga. Kirke oli juba päev varem käinud. Tavaliselt kõnnime terve saali esimese hooga läbi, peatume, kui midagi huvitavat silma jääb ning haarama kaasa nimekaardid või reklaamlehed koos laua numbriga. Lõpuks istume pingile vaatama, kuhu tagasi tasuks minna. Selline hea mahajahutamise võimalus, et hetke mõjul midagi kaasa ei osta. 

Ainuke, kust ma midagi tavaliselt kohe ostan, on siinse kanada-eestlase tehtud riidest inglike (All Through the House). Kui meie sinna sattusime, olid ta mõlemad tütred müümas. Üks ütles kohe, et Kirke oli juba eile kohal olnud ning teatanud, et tulen ka läbi :-) Küsisin, kas nad võtaks ema käest äri üle, kuid nad naersid, et pigem vist mitte. Üks arvas, et äkki hoopis teeb seda tema väike tütar. Nii tore on tegelikult neid noori näha, kellega saan ikka veel eesti keeles rääkida. Parem oleks, sest nad mu endised õpilased Eesti koolist ;-)

Seekord võtsin kaasa taas kord ühe inglikese, isegi kui mul ta uuemaid ehteid nagu jõuluvanad, lumememmed, päkapikud rääkimata uuema üllitisena pärgasid kodus pole. Eks peab ajaga kaasas käima, sest isegi need, kes truilt tema lauda külastavad, ei jõua tervet oma maja ingleid täis tassida. Või neid kinkida. Ma olen kindel, et tal läheks suurepäraselt, kui näiteks Eestis nendega kaupleks. Kujutan ette, kuidas ta oleks lumisel Raekoja platsil jõululaadal müümas ja ostjad tema laua ümber tungleksid :-)

Laadal on veel üks eestlane (Gnomes by Mari), kes mõni aasta tagasi hakkas taas-kasutuse käigus vanadest kampsunitest päkapikke tegema. Tema laua ümber on ka alati ostjaid. Kuigi Raekoja platsil oleks vist temal rohkem konkurentsi päkapikkude osas. Riidest inglid on hoopis rohkem eripärasemad. Siiani pole veel kedagi samasuguseid näinud tegemas. 

Pean ütlema, et sel aastal tundus müüjaid ja laudu palju vähem olevat. Või olid mõned juba eelmistest aastatest tuttavad palju väiksema laua taga. Sama rääkis ka üks müüjatest, et neid on vähem. Millest on kahju. Keegi nimetas ka, et ta ei taha sinna enam minna, sest "kõik" on edasimüüjad. Tegelikult muidugi mitte kõik, aga eks neidki satu sinna. Kahju, kui käsitöölisi ja kunstnikke vähe. Aga kujutan ette, et laua hind võib olla palju kõrgem võrreldes varasemate aastatega, ning eks nii mõnedki on pidanud viimasel ajal püksirihma pingutama. Eriti veel käsitöölised.

Peale seda, kui olime kõik vahekäigud läbi kõndinud ja maitsnud igat sorti head ja paremat, mida proovimiseks pakuti, seadsime sammud tagasi. Enne ostsime siiski mõne moosipurgi ja maitseaineid kaasa. Proovisime ka teed, mis maitses imehästi, kuid otsustasime, et hind oli liiga krõbe. Jätsime meelde, millest see tehtud (lavendel, sidrunväändik, kummel, kaerakõrred), ning otsustasime ise oma segu kokku panna :-) Vaatasin juba, et kõike oleks Amazonist saada, aga ehk ootame uue suveni, kui osa asju oma aias kasvatame.

Mari sai endale varajase jõulukingi. Balanseerimislaua. Ütles mulle, et tahab tuleval suvel sõprade juurde Kaliforniasse minna ja seal surfamist proovida. Hakkab selle peal hajutama :-) Nii palju kui ma kõrvalt vaadanud olen, siis õnnestub tal see asi juba päris hästi. Kutsub mind ka proovima, aga ma olen siiski hetkel veel oma tervist kallimaks pidanud. Või õieti peaksin tossud jalga panema, et sellele astuda. Eriti algajana, sest muidu võib liiga libe olla ja mina põrandal ninali.

Endale (või õieti perele) ostsin piimakannu. Sellise, mille sisse saab panna piimakoti. Sest Kanadas müüakse osades kohtades (nagu Ontario) piima plastikkottides (läbipaistvad, sinised läbipaistvad või valged), mis ameeriklastele alati hirmsasti nalja teeb. Kui nad vaid teaks, et Eestis saab hapukoortki plastkotis :D 

Ma armastan savist tooteid. Kuigi seekord proovisin suure kaarega kõigest mööda kõndida, kus tegu keraamikaga. Sest ma olen juba liiga mitme savist tassi omanik. Ja mõne kausi oma ka. Aga kui need värvid silmanurgast silma jäid, siis ei saanud mind jõuväelgi riiuli juurest eemale. Peaaegu nagu Eesti lipu värvid ju. 

Küsimus tekkis ka kellegagi, et kann tundus talle liiga suur. Aga tegelikult ei ole. Sest tavaliselt ostame me siin piima nelja liitri kaupa. Ja kotte on kokku kolm. Nii et ühes pakis on kusagil 1.33l piima. Sellepärast ongi meil pisut kogukamat kannu vaja.

Laadal ei ole soovitatav pildistada, kuigi mõne pildi ma ikka napsasin. Meeldis metallist looduspildid, mis jällegi eestlase hinge paitasid. Kuid hinda vaadates otsustasime paidega piirduda ning edasi liikuda.

Mul on alati nii tore, kui saan sinna laadale. Kuigi veel toredam oleks, kui ühel päeval võiksin mõnel Eestis olla. Sel aastal jagas õde otse videopilti Eestist, kus hiidlased oma kraamiga ja esinemistega väljas. Hing kibeles kangesti ise sinna. Äkki järgmisel aastal, sest Kirkegi nimetas, et tahaks just talvel minna. Ma olen aastast 89 ainult suviti Eestis olnud (välja arvatud üks kord kevadel ja kaks korda natuke sügisel). 

Kas mul on nüüd kingitused kõigile olemas? Jah ja ei. Kuna Mari sai juba enda oma kätte, ning Kirkele oleme ka ostnud ühe lõuatõmbamise raua, mis ukse vahele käib, siis ma ei teagi, kas hakkan veel midagi muretsema. Üldse oleme viimastel aastatel rääkinud, et võiksime asjadevaesemalt oma jõulukinkidega hakkama saada. Ei ole veel päris sealmaal, aga liigume tasapisi sinnapoole ;-)

Lihtne köögiviljasupp

Jätkan oma seeriat koduvideotega toidutegemisest. Ma olen kindel, et nii mõnedki valmistavad kodust suppi just nõnda. Või peaaegu, sest iga perenaine paneb oma äranägemistjärgi neid asju sisse, mis just talle meeldivad. Või mis parasjagu kodus olemas on. Ma muidugi ei tea, kui paljud viitsivad kontidest ise supipuljongi keeta, aga vahel ju võib. Retsepti leiab Eesti Elu lehelt. Kuna ma hetkel kurguvalu ja köha küüsis, siis supp kõlbab mu ellu väga hästi. Kuigi nii põhjalikult seda ette ei võta. Sain mõned kukeseenesupi pakid Rootsi jõululaadalt (mis siiski sel aastal jäi toimumata, aga asju sai siiski tellida). Väga kukeseenemaitselised on need. Üldiselt pean ütlema, et supp on kindlasti üks lemmikumatest roogadest, mida söön. Isegi Mari arvab seda. Toomas sööb lihtsalt kõike, mis teen. Kuigi vahel torisedes :-) Mis on sinu lemmiksöök, jaga minuga, kui juhtud siia lehele :)

Kokkame lastega

Või peaaegu lastega. Seekord siiski ühe väikese tüdrukuga :-) Neid moosiküpsiseid oleme teinud juba siis, kui ta päris pisike oli. Nüüd kurtis, et peab need emme-issi eest ära peitma, sest koolist koju jõudes ei tarvitse enam ühtegi alles olla :D Taignaks võib kasutada põhimõtteliselt ükskõik millist liivatainast ja moosiks mõnda sellist, mis väga laiali ei valgu. Aga Eesti Elu lehel on kirjas täpne retsept. Ja siin video ka:

Raamatute teekonna lõpp

Õieti küll mitte päris prügipäev, lihtsalt üle nädala korjatakse majade juurest kord prügi ja kord kastitäis taaskasutusse mõeldud kraami (viimane on kõik ühes konteineris: paber, plastik, klaas, kilekotid, metall,pakendid, jne). Igal juhul jäi mulle juba päev varem silma ühe maja juures olevad sinised läbipaistvad kotid, millest kumasid läbi raamatud. Maja ise läks mõni nädal tagasi müüki, ning ongi nüüd uued omanikud saanud. Enne seda elas seal üle 50 aasta üks eesti pere. Sellepärast uurisin järgmisel päeval, kui kotid tee äärde olid tõstetud, kas näen mõnda eestikeelset raamatut ka. Peamiselt olid siiski paberkaantega inglisekeelne kraam. Ühes nägin Britannica entsüklopeedita. 

Tegelikult oli kuidagi kurb kõike vaadata. Kurb raamatutest ja kurb aja möödumisest. Tänapäeval pole raamatutel enam sama väärtust kui omal ajal. Isegi Mari, kes kindlasti kipub lugejana juba sinna vähemuse poole kuuluma omavanuste hulgas, eelistab pigem elektroonilist faili "päris" raamatu asemel (rääkimata minust). Ta loeb neid oma telefonis, kuigi kunagi ammu muretses lugeri. Ütleb, et nii on lihtsam. Kannad ainult ühte asja kaasas.

Aga nende siniste kottide juurde tagasi tulles, siis millegipärast polnud neid ära viidud. Nii et vanad või uued majaomanikud peavad midagi ette võtma. Täna hommikul oligi üks härra murelikult telefoni otsas. Kas tõesti oleks nii raske olnud neid viia kohta, kus nad müüki pannakse. Selliseid paiku siiski veel leidub ja leidub ka ostjaid. Kuigi mul on kuri kahtlus, et ühel heal päeval on nende päris lõpp siiski vanapaberi hulgas. Isegi mina, kes ma siin väga kriitiliselt oma lugemisvara hiljuti üle vaatasin, otsustasin mõnest raamatust just nõnda loobuda. Olid vanad kollaste lehtedega sõnaraamatud ja iganenud õigekeelsussõnaraamat. Eestikeelse kraamiga on siinmail pisut raskem midagi ette võtta. Kunagi sai neid siia kaasa tassitud ja nüüd pole küll tahtmist tagasi viia. Eriti kui lennuliinid iga kohvri eest hingehinda küsivad.

Pidzhaamapidu ja isadepäev

Meie majas polegi ammu ühtegi pidzhaamapidu peetud. Aga seekord olid siis külas kaks noort eestlasest sõpra, Kirke ja üks Aasia juurtega noormees (ainuke, kes eesti keelt ei mõistnud). Kõigil oli vaja kaasa võtta loomakostüümid ehk onesies. Isegi mina ja Toomas olime sunnitud selle selga panema :D Plaanis oli mängida D&D mängu, millest mina pidin osa võtma, aga lõpuks nad ei jõudnudki selleni. Mul on nimelt tekkinud mõte oma pisikese hoolealusega see mäng ette võtta. Mul puudub aga praktiline oskus ja arusaam. Umbes tean, kuid oleks hea ise järele proovida.

Ma ikka vahel imestan, kuidas me oleme suutnud nii hea kontakti hoida oma tütardega ja nende sõpradega. Kas me tõesti pole veel ikka päris täiskasvanuks saanud? Ema-isa rolli võtnud nii nagu ühiskonnas oodatakse :) Meil on ikka täielik segasummasuvila. Eks ma vahel olen ikka uurinud ka Marilt ja Kirkelt, et kas see on halb. Aga nad arvavad, et üldsegi mitte. Ja kuigi Toomas on mul läbi aastate vahel piuksatanud, et mis küll lastest võib saada ja äkki lähevad nad hukka, siis minu meelest on nad üsna hästi õnnestunud ;-)

Isadepäeva hommikul tõusin vara, et pannkooke küpsetada. Nii meie pere isale kui ka noortele. Peab muidugi meeles pidama, et Kanada ja USA ja paljud teised kohad tähistavad isadepäeva suvel. Eesti ja Skandinaavia riigid novembris. Suvel oli VEMUs üleval näitus isadest. Millalgi kevadel käis ringi palve saata pilte ja kirjutisi isadest-vanaisadest siin Kanadas. Ma siis saatsin mõne ka. Ma ei tea, kui palju neid saabus, kuid mingil hetkel sain teate, et näitus on valmis, aga mitte kõik ei mahtunud kahjuks näitusele. Millest on mul tegelikult kahju. Kui neid saadetud fotosid oli sadu ja sadu, siis saan aru, aga ma ei usu, et nii palju. Ma oleks ilmselt kokku pannud kollaazhid osadest ning huvitavamad eraldi trükkinud. Aga mina olen muidugi selline, kes tahab hästi paljudele head meelt valmistada ;-)

Siin lühike video väljapanekutest:

Õunakook kardemoniga

Minu kolmas video kokkamisest. Seekord valmistasin õunakooki rohke kardemoniga. Kindlasti ei sobi neile, kellele kardemon üldsegi ei maitse. Või selle vastu on allergia. Huvitav, kas mõnel võiks olla? Minule igal juhul maitseb. Kõik mu kringlid tulevad muide alati kardemoniga ;-)

Retsept on olemas Youtub video all siin või kanada-eestlaste lehes "Eesti Elu". Ma ei ole kade ja jagan seda ka seal. Mõni võib küsida, milleks taoliste asjadega vaeva näha. Aga ma olen vist liiga nostalgiline või ette nostalgitseja. Kunagi ehk on tütardel tore ema õpetusi vaatama minna ning nende järgi köögis toimetada. Proovin oma "põhivara" filmi peale võtta. Ning lisaks on ju tore mingi uue asjaga tegeleda. Ega ma ju vana veel pole :-P

Karate

Ei ole iidamast-aadamast enam karate teemat üles võtnud, kuigi kunagi oli see mul ju nii tavaline. Mõlemad lapsed tuli kuidagi trenni toimetada ning kui võistlused kaks korda aastas, siis ise ka kohal olla. Vahepeal on aga juhtunud nii, et Toomas on karatest ära jäänud, sest tema töövahetus algab päeval ning koju jõuab ta alles pool üksteist. Mitte kuidagi ei jõuaks ju õhtusesse trenni. Sellepärast ta jooksma hakkaski. Mis kokkuvõttes sobib talle ehk paremini, kuigi eks ta vahel õhka ka karate järele. 

Mari aga pole peale pandeemiat samuti karate trenni tagasi läinud, kuigi Kirke ikka kutsub. Ta on hoopis pühendunud boulderingule. On ka väljas kaljudel turnimas käinud, ning ära proovinud kinnitustega ronimise. Tema hea poolakast sõber Adi on kindlasti mõjutanud, miks Mari just selle alaga on tegelema hakanud.

Nii et Kirke on meil ainuke trui karatesõber, kes on väga tõsiselt seda asja võtma hakanud. Hiljuti sai edukalt oma neljanda musta vöö tasemeeksam läbitud (kus keegi vist oli päris korralikult kokku kukkunud). Mäletan, kui ma kunagi neid trenni hakkasin viima, siis mõni sensei võis uhkustada oma neljanada musta vööga (mitte et nad tegelikult oleks uhkustanud, aga kõlas küll väga uhkelt). Nüüd on Kirke ise nii kaugel. Ainult umbes 19 aastat võttis. Naljakas on muidugi kirjutada, et nii noor inimene nii kaua juba ühe alaga tegelenud.

Sel nädalavahetusel oli siis sügisturniir, kust Kirke tuli oma kategoorias koju kolme medaliga, kuld kõigilt aladelt: võistkonnakata, individuaalne kata ja kumite. Ma viisin Mari ja tüdrukute sõbranna sinna kohale, isegi Kaliforniast kodus käimas hiinlasest sõber tuli kohale. Ise ma ei jäänud sinna, sest nägin juba ära, et asi venib pikaks ja mul polnud kudumist kaasas (ma vanasti võtsin ikka selle ühes) :D Lisaks elan liiga tugevalt kaasa, kui oma laps võistleb. Muretsen, kuidas läheb ja hinges tunnen sügavat kurbust, kui neil ei lähe nii hästi, kui loodeti. Kuidagi kergem on pärast ülevaadet saada. Muidugi oli mul natuke kahju, et koju ära tulin, eriti veel, kui hiljem selgus, kui tubli Kirke oli ;-) Keegi ütles, et ta liigub sinna suure laua taha, kus kogenud kõrgema musta vööga tegelased hoolitsevad võistluste hea kordamineku eest.

Lühikest videot Kirkest võib vaadata Instagramis siin. Kirke jalalöögid on väga palju edasi arenenud :D 

Kui ma nüüd aga tagasi karate alguse juurde tulen, siis oli mu mõte just selline, kuidas see on ala, mida võiks kasvõi elu lõpuni harrastada (kui tervist on). Vähemalt Kirke puhul tundub see küll paika pidavat. Kuigi ega Marigi pole päriselt maha matnud mõtet tagasi minna, ja vist mitte Toomaski.

Kirjutaks veel samas dojos treenivast naisest. Ülemisel pildil on ta tagapool näha ja teisel paremal pool. Kira on Moskvast pärit. Kanadas oma venna ja ema-isaga juba aastaid tagasi. Saimegi temaga just karate kaudu tuttavaks ning vahel võtsime peale, et koos trenni või võistlustele minna. Ta abiellus karate kaudu leitud teise karatekaga (kes on ukrainlane) ja neil on nüüd kaks tütart. Päris pikalt oli ta karatest eemal, aga on nüüd tagasi. Koos lastega. Kellest vanem võistles esimest korda. Nii et täielik pereala :-) Eks minugi tüdurkud on ju kõrvuti isaga koos trenni teinud, mis sest et vanusevahe omajagu suur. Samas ei tarvitse karate sobida kõigile, sest nii mõnigi, kellele oleme seda ala tutvustanud, arvavad, et neile ei meeldi kumite - vabavõitluse osa. Katasid võiks teha küll. Aga kahjuks pole karate ainult võimlemine, vaid ka oma oskuste proovilepanek.

Halloween ja kõrvitsaparaad

Toomas siin juba kirjutas Halloweeni algupära kenasti lahti (ja meie peost ka). Mul polegi muud lisada, kui et pidu sai taas kord peetud. Traditsiooniliselt olime taas kord kodust ära, Mari ja Kirke sõbranna  sünnipäeva puhul ka. Nagu ikka. Arvutasime, kui kaua me seal käinud oleme. Ja kuigi võiks tõesti arvata, et olime lastega juba 28 aastat tagasi seal, siis esimene ühine jooksmine oli tõenäoliselt siiski 24 või 25 aastat tagasi. Kõrval kõige vanem pilt, mille leidsin. Paremal üleval Mari, all vasakul Kirke. Mari kõrval sünnipäevalaps (kellel küll paar päeva hiljem päris sünna on).

Ühte või teistpidi on ikkagi see väga pikk aeg igal aastal samal ajal kokku tulla. Võib olla, et keegi on meist siiski tulemata jätnud, aga mõni pere "esindaja" on kindlasti olemas olnud. Ja ma pean ikka ütlema, et mida aasta edasi seda rohkem hindan seda pidu. Just sellepärast, kui palju rõõmu ja põnevust see kõigile pakub. Või vähemalt neile, kes sellest õhtust hoolivad. Ma tean, eestlastel on olemas oma mardi- ja kadripäev, mis võiksid ju sama mõõtu olla. Kuid ei ole. Isegi siis kui me väikesed olime, ei käidud ju massiliselt uste taga koputamas. Olime ühed väga vähesed. Millest oli nii siis kui nüüd tegelikult kahju. Sest lahe oli muundunud minana ringi käia. 

Muidugi on paljud teised maad (kaasa arvatud Eesti), kus Halloweeni komme üsna võõras, kurjalt Ameerikamaa poole vaadanud, et jälle tungib midagi halba sealt peale. Aga ma ei oskagi öelda, kas peaks kuri olema või mitte. Alates sellest, et traditsioon ise pole üldse algselt ju sealt pärit, vaid immigrantidega uuele mandrile kaasa toodud (eriti 19.sajandil saabunud iirlaste ja shotlastega). Kusjuures kogu kombestik kujunes ühel hetkel üsna karmiks. Kui pererahvas midagi kaasa ei andnud, siis võis järgneda mõni "trikk", mis sind sugugi ei rõõmustanud. Olen lausa terve raamatu selle kombestiku kohta kunagi lugenud. Nii võis mõni ihnuskoi avastada munadega määritud ukse või akna, või äärmuslikel juhtudel näiteks oma vankri talli katuselt leida. Kuna asi hakkas väga käest ära minema, siis prooviti kogu asja rohkem tasandada. 

Kaasa arvutud "trick or treat" - "komm või pomm" hõikamine, et inimestele meelde tuletada, et parem ikka midagi pakkuda. Lõpuks kujuneski nii, et põhilisteks jooksjateks said lapsed (varasemate noorte täiskasvanute asemel), ning kogu asi muutus leebemaks. Kindlasti aitas kaasa nutikate kaupmeeste lähenemine. Rohkem reklaami ja meelitamist maiustusi ostma või kaunistusi muretsema. 

Sel aastal käisin lõpuks ja vaatasin ka üle, mida kujutab endast kõrvitsate paraad. Teadsin, et see toimub, kuid polnud kunagi kohale jõudnud. 2004.aastal Torontos Sorauren pargis peeti esimene selline (just sinna ma ka sammud seadsin). Inimesed toovad oma ilusti kaunistatud kõrvitsad koos küünaldega pargi teede äärde, ning kõik, kes aga soovivad, võivad käia ja imetleda teiste fantaasiat ja kunstioskusi. 

Tänaseks võib 1.novembri õhtul jalutada väga paljudes Toronto parkides ning saada osa päev peale Halloweeni justkui omamoodi kõrvitsapeost. Kõik kohale toodud kõrvitsad lähevad komposti või hoopis loomaaeda söödaks. Proovisin leida, kas mujal linnades ka midagi sarnast tehakse, ning paistab, et Kanadas on kindlasti teisi kohti veel. USA kohta aga ma ei leidnudki midagi. Muidugi on enne halloweeni igat sorti kõrvitsafestivale, kus siis saab ka endale kõrvitsaid muretseda, aga tundub, et pidu lõppeb 31.oktoobri õhtuga kohe ka ära. Mul võib ka mitte õigus olla, oleks huvitav teada, kas tõesti nad seda ei tee.

Minu lemmikuteks olid kindlasti need kaks kõrvitsat, kuigi tegelikult oli ju hulganisti neid, mis väga laheda lahenduse saanud. Alumisel on natuke halvasti aru saada, aga ämblikumaja sees on üks väike inimesekujuke ämbliku haardes.

Ning siia jutu lõpetuseks lühike video, vaadake kindlasti lõpuni, nagu armastatakse öelda ;-)