06.01.08

Terve mõistus


Ilmselt on nii mõnigi saanud selle järelehüüde e-postiga, nagu minagi. Aga tahaks ikkagi siia panna lugemiseks ja mõtlemiseks. Ma pole kindel, kui palju Eestis on asjad „edasi arenenud”, kuid ma loodan, et need ei lähe kunagi nii hulluks nagu siin on mindud. Minu kõige viimane kokkupuude millegagi, mis pani pead vangutama, oli laste kooliga, kui Mari tõi koju kirja, mis nõudis minu nõusolekut talle terviseõpetust anda...

Obituary of Common Sense !

Today, we mourn the passing of an old friend by the name of Common Sense.

Common Sense lived a long life, but died from heart failure at the brink of the Millennium. No one really knows how old he was since his birth records were long ago lost in bureaucratic red tape. He selflessly devoted his life to service in schools; hospitals, homes, factories and offices, helping folks get jobs done without fanfare and foolishness.

For decades, petty rules, silly laws and frivolous lawsuits held no power over Common Sense. He was credited with cultivating such valued lessons as to know when to come in from rain, the early bird gets the worm and life isn't always fair.

Common Sense lived by simple, sound financial policies (don't spend more than you earn), reliable parenting strategies (the adults are in charge, not the kids), and it's okay to come in second.

A veteran of the Industrial Revolution, the Great Depression, and the Technological Revolution, Common Sense survived cultural and educational trends including feminism, body piercing, whole language and new math.

But his health declined when he became infected with the "if-it-only-helps-one-person-it's-worth-it" virus. In recent decades, his waning strength proved no match for the ravages of overbearing federal legislation.

He watched in pain as good people became ruled by self-seeking lawyers and enlightened auditors. His health rapidly deteriorated when schools endlessly implemented zero tolerance policies; when reports were heard of six year old boys charged with sexual harassment for kissing a classmate; when a teen was suspended for taking a swig of mouthwash after lunch; when a teacher was fired for reprimanding an unruly student. It declined even further when schools had to get parental consent to administer aspirin to a student but couldn't inform the parent when a female student is pregnant or wants an abortion.

Finally, Common Sense lost his will to live as the Ten Commandments became contraband, churches became businesses, criminals received better treatment than victims, and federal judges stuck their noses in everything from Boy Scouts to professional sports.

As the end neared, Common Sense drifted in and out of logic but was kept informed of developments, regarding questionable regulations for asbestos, low-flow toilets, smart guns, the nurturing of Prohibition Laws and mandatory air bags.

Finally, when told that the homeowners association restricted exterior furniture only to that which enhanced property values, he breathed his last.

Common Sense was preceded in death by his parents Truth and Trust; his wife, Discretion; his daughter, Responsibility; and his son Reason. His three stepbrothers survive him: Rights, Tolerance and Whiner.

Not many attended his funeral because so few realized he was gone.

Author Unknown

05.01.08

Talvised pildid

Enne, kui soojalaine lume minema viib, panen aasta esimesel päeval võetud pildid siia imetlemiseks. Oleks võinud minna parki, kus olevat nii mõnigi fotograaf oma uhkete kaameratega välja ilmunud. Kui meie maja ümbrus imeline välja nägi, siis park olevat olnud tõeline muinasjutumaa.

Kahjuks hüppab kohalik kliima üsna ootamatult miinuskraadides
t plussi. Teisipäevaks ennustatakse +13 ja alles paar päeva tagasi näitas kraadiklaas -15 Celsiust... Kanada on ametlikult meetrisüsteemis, kuigi inimesed on ikka kõvasti harjunud vanaga. Koolis õpetatakse uut ja enamus mõõtühikuid on siiski muudetud, ainult poes pead arvutama, kui palju kaalub näiteks nael porgandeid ja kui inimesed omavahel räägivad, siis on huvitav vaadata, kuidas erinevad asjad on erinevas mõõdus. Kui keegi teatab oma pikkust, siis ikka jalgades ja tollides, kaal on naeltes, samas on kaugused kilomeetrites. Autodel on kilomeetrinäitajad, kuid miilid on samuti kirjas. Nii on lihtsam, kui üle piiri sõita.




Kirjutasin laste „sleepover'ist”. Siin need kolm neiut hommikul veel tudivad. Kirke jalad ei paista pildil, kuid ta ajab järjepidevalt neid teki alt välja, sest ütleb, et liiga palav on nii magada. Väike Puma käib ringi ja ootab, millal keegi talle süüa annaks.
Kaks videot uue aasta vastuvõtust.
Ühe sain lõpuks ise valmis (seal on ka laste lumesõda peal)
ja teine on CityTVs näidatud ülekanne raekoja platsilt.

Inimesed said Jaan Krossiga...

...Kaarli kirikus hüvasti jätta.
Aktuaalse kaamera lühike video,
milles on juhtumisi meie laste vanaema ja vanaisa.

04.01.08

Kodus


Lastel on veel kaks päeva jäänud ja kooli tagasi! Ma ei arva, et nad kangesti sinna igatsevad, kuid vähemalt pole nad samamoodi nutujoru ajanud nagu mina oma tööga :)

Eile õhtul tuli Hanna laste rõõmuks sleepover'ile. Ja jääb homseni siia. Oleme madratsid suurde tuppa maha laotanud ning seal on neil kolmekesi lõbus tudida.

Tom on olnud paar viimast päeva külmetuses ja istus kodus, täna pidi siiski end tööle vedama, sest muidu oleks labori uksed kinni jäänud. Mari jäi meil siis vägesid juhatama. Oli hommikul kenasti pannkooke küpsetanud ja hiljem tegi makarone juustuga (Kraft Dinner). Siis korraldas mänge. Paistab, et talle sobib selline juhendamine, teised tegid aga järgi, mis ta ette ütles, isegi kui asi eriti ei meeldinud (origami). Õnneks teevad nad erinevaid asju ega istu ainult arvutiekraani ees.

Koolivaheag läbi ja meie plaan lasta Maril rohkem ise söögitegemist õppida jäi kuidagi unarusse (kuigi me midagi siiski tegime). Võib-olla proovin ikka ta sõpru kokku saada ning teha neile „kodunduse tunde”, siis on neil lõbusam. Põhikoolis sellist asja ei õpita. Ilmselt millalgi hiljem, kui ise õppeaineid peab valima hakkma (ja siis pole mitte kuldne reegel, et tüdrukud kokkavad ja poisid teevad puutööd - valik on vaba, kusjuures keegi ei vaata imelikult haamrit ja naela käeshoidva tüdruku või kulpi keerutava noormehe peale).

Tegelikult pean tunnistama, et mulle meeldib, kui päev kulgeb oma plaani järgi. Lapsed kooli, tööle, õhtul koju, söögitegemine, karate, jalutsukäigud. Sellised koolivaheajad teevad muidugi hommikud lihtsamaks, sest ei pea võileibu lastele kaasa tegema ja kamandama, kas hambad pestud, riided seljas, kooliasjad kaasas, jne. Seekord polnud karate trenni lastele, kuigi nad oleks võinud täiskasvanute omast osa võtta, aga kuna Tom oli haige, siis jäi seegi ära. Lõppkokkuvõttes oli päris rahulik vaheaeg!

03.01.08

Muusikast

Minu laste sõbrannad saavad sünnipäevadeks i-pod'e. Küsisin, kas nad tahvad sama, kuid nad teatasid, et pole muusikast huvitatud. Samas näen neid aegajalt youtube'ist muusikavideosid vaatamas (Avril Lavigne paistab hetkel nende eriline lemmik olevat). Ja siis muidugi Mari esinemine/laulmine kooli muusikalis „Aladdin”, millest kirjutasin siin. Ja ma ei ole sugugi ahvivaimustuses oma tütrest, sest oma häälega ei tasu tal kindlasti kunagi võistlema hakata „päris” lauljatega, (millest ta ei unistagi, sest tulevikus näeb ta oma sõnade järgi ette tegelemist teadusega).



Kummaline, kuidas noorena ei saanud päevagi mööda minna, et helid poleks kodu täitnud. Koolist koju ja raadio kohe sisse... Nüüd elame palju vaiksemas majas. Kuulan väga laias laastus muusikat, kuid naudin üha rohkem klassikat, mis kunagi tekitas matusemeeleolu - meenutas mulle aegu, kui jälle mõni tähtis nina Moskvas suri ning päevade kaupa seda igalt poolt aina lasti. Teisalt on uue aasta saabumisega alati kaasas käinud Viini kontsert (mida kunagi sai muidugi Soome TVst vaadatud). Olin Põhja-Ameerikasse kolides väga kurb, kui ei näinud seda, kuni lõpuks avastasin, et nad näitavad kontserdi salvestust õhtul hilja. (Samasugune pettumus oli, kui veetsin kunagi aastavahetuse Tartus, kuhu muidugi Soome saated ei ulatunud. Appi tuli lindistatud Straussi muusika, kuid see polnud sama...)

Siinne muusikamaailm on väga Ameerika keskne. Väga raske on leida artiste, kes laulaksid teises keeles või on mujalt pärit. Võiks eeldada, et kuna Quebec on prantsuskeelne, siis oleks siin rohkem muusikat nende emakeeles, aga see ei müü. Hea näide on Celine Dion, kes alustas küll prantsuse keeles, kuid kuulsuse sai inglise keeles lauldes (pean kiiresti lisama, et ta ei kuulu minu lemmikute hulka, võib-olla just sellepärast).

Ja mul on alati hea meel, kui leian kellegi uue laulja laiast maailmast, tegelikult, kui mõni laulja oma lauluga kogemata sülle kukub nagu siia lisatud videol esinev prantsuse laulja Yael Naim.

Muna õpetab kana

Ei saa siin enam laste kuuldes hädaldada midagi. Neil on koolivaheaeg ja mina pean muidugi tööl olema. Unistasin eile Kirke kuuldes valjusti, mis oleks kui ei lähekski enam tööle!
„Kuule, emme, vaata siia. Kuidas me selle saime,” osutas ta käterätikule. Meie vestlus käis vannitoas hambapesu ajal.
„Mhmm... me ostsime...”
„Ja mis meil selleks vaja oli?” küsis ta väga õpetajalikult (kahtlustan, et ta on selle viisi minu käest omaks võtnud. Ise ei saa sellest arugi, kuid hiljuti töö juures hakkas keegi naerma, kui ma talle mingit asja püüdsin selgeks teha, et kohe näha, tegemist on õpetajaga. Ja minu õpetamised on ju ainult Eesti Kooliga piirdunud!)
Tagasi tulles meie vestluse juurde Kirkega proovisin esialgu vastata: „Ei midagi,” kuid pidin siis järele andma: „Raha!”
„Näed nüüd! Tööl on vaja käia! See on nagu iganädalane taskuraha” jõudis ta otsusele. „That reminds me, me ei ole veel sel nädalal taskuraha saanud...”


Minu väike tarkust täis laps mõni aasta tagasi oma õe ja kohalike eesti sõbrannadega.

02.01.08

Küpsetised

Muidugi ei saa ma küpsetamisest üle ega mööda.
Ma leidsin eelmiste jõulude ajal minu meelest imehea retsepti Epicurious'i kodulehelt - laimi-jõhvika kook. Tookord ei küpsetanud ma ise alust vaid kasutasin poest sügavkülmast leitud korvikesi. Väga lihtsalt ja kiiresti läks sedasi koogi meisterdamine. Seekord otsustasin siiski alustaignast ise korvikesed küpsetada, sest mulle meeldivad koogikesed, mis mahuvad kohe suhu posta. Kahjuks ei läinud asjad just nii nagu tahtsin. Taignasti tulid mul välja mingid imelikud väikesed tontsud (parem siiski suure alusena küpsetada) ning otsustasin hoopis nendesse pisut siinselt Rootsi jõululaadalt ostetud pohlamoosi panna (pohli on väga raske muide Kanadas leida - ise avastasime mõned põõsakesed kunagi idarannikult). Ja kaunistuseks sai tavaline vahukoor. Lihtne aga maitsev!


Proovin tõlkida Epicurious'i retsepti nii nagu mina seda tegin.

Laimikreem
½ kl värsket laimi mahla (mina kasutasin sidrunit)
½ tl maisijahu
¾ kl suhkrut
6 suurt munakollast
½ kl võid
2½ tl riivitud laimi (sidruni) koort - tavaliselt võtan koore enne maha, kui hakkan mahla välja pigistama.

Vala laimimahl maisijahuga paksu põhjaga potti, sega korralikult vipsliga läbi. Lisa suhkur ja munakollased, lõpuks või. Sega pidevalt keskmisel kuumusel kuni segu keema läheb ning pakseneb (u 8 minutit). Sega juurde riivitud laimikoor. Kata kinni ning jahuta üle öö külmkapis.

Alustaigen
1¼ kl jahu
½ kl suhkrut
1/3 kl jahvatatud mandleid (ahjus võid enne neid pisut röstida, maitse tuleb tugevam)
½ tl soola
3/4 kl külma võid
1 tl vanilliini

Sega omavahel jahu, suhkur ja jahvatatud mandlid. Lisa või, vanilliin. Vormi valmis taignas kettakujuliseks ning pane tunniks ajaks külma. Kasuta alt lahtikäivat vormi ning suru tainas vormi. Pane tainas uuesti 30 minutiks külma.
Ahi sooja 175°C. Küpseta kuldpruuniks. Olen tavaliselt katnud hõbepaberiga ja sisse ube pannud. Kui seda ei tee, siis suru aegajalt tainast lusikaga alla. Küpseta umbes 25 minutit. Jahuta täielikult.

Jõhvikakate
¼ kl vett
1½ tl maisijahu
2/3 kl suhkrut
3 spl mett
(võid lisada mõningaid piparkoogi maitseaineid, kui soovid)
3 kl värskeid või külmutatud jõhvikaid (kujutan ette, et pohlad on sama head)

Sega paksupõhjalises potis keskmisel kuumusel omavahel vesi ja maisijahu. Lisa suhkur, mesi (ja maitseained). Sega kuni segu keema tõuseb. Lisa jõhvikad. Keeda umbes 5 minutit, aegajalt segades (marjad hakkavad just lõhki keema, kuigi minu segu sai küll kauem pliidi peal soojas olla - valmis kate on väga moosi moodi).

Valge shokolaadi kreem
150 g valget shokolaadi tükkidena
½ kl hapukoort
½ tl vaniliini

Valget shokolaadi kaunistuseks

Sulata shokolaad ning lisa juurde hapukoor ja vanilliin. Sega korralikult läbi.

Koogi viimistlus:
Pane valge shokolaadi kreem jahtunud alusele; pane sügavkülma umbes 15 minutiks. Kata täielikult laimikastmega ning tõsta lusikaga peale jõhvikasegu, lükka ettevaatlikult laiali. Kata ning pane ööseks külma (võid teha valmis 2 päeva varem. Hoia külmkapis!)

Kaunista!

Mina otsustasin peale seda, kui korvikeste küpsetamine läbi kukkus teha hoopis krumkake (ehk vahvli) korvikesi.

4 muna
1 ½ kl jahu
1 kl suhkrut
½ kl sulatatud võid
2 spl tärklist
½ tl vanilliini
½ tl jahvatatud kardemoni

Esimesel pildil on korvikestes juba shokolaad põhjas ja sidrunikreem peal.

Ja nüüd on kõik valmis, ainult vaja suhu torgata :) Vahvlid kaotavad oma krõbeduse, kui midagi on sisse pandud, kuid nii ongi neid lihtsam süüa!


Kuna munavalgeid jäi sidrunikastmest üle, siis nendest sai tehtud kohvi-beseed. Mul oli 6 muna, korruta kõik kolmega!

Vahusta:
2 suurt munavalget
Lisa lusikahaaval:
4 spl suhkrut
2 spl pruuni suhkrut
Kui munavalged tugevas vahus, sega ettevaatlikult sisse
3 spl suhkrut
1 spl pruuni suhkrut
1 tl lahustuvat espresso või kohvipulbrit

Küpseta tund aega 90
°C ahjus, peale seda vähenda vähehaaval temperatuuri 50°C ja hoia ahjus veel umbes 5 kuni 6 tundi (minul olid nad seal öö läbi).

Head isu!!!

01.01.08

Uue aasta vastuvõtt Torontos

Puma esimene aastavahetus, nagu lapsed mulle teatasid!


Seekord olime väga kodused. Tulin töölt koju ning vaatasin pisut aastavahetusprogrammi etv pealt. Kahjuks ei ole Kreisiraadio just minu lemmik, aga mingis lootuses, et ehk oskavad nad kõige selle kohati väga labase nalja vahele tõesti nalja teha, püüdsin neid siiski natukenegi taluda...

Presidendi kõne ajaks kadus ühendus (meie kella osutid liikusid alles viie suunas), emb-kumb kas tuli nii palju vaatajaid-kuulajaid peale või nad lõpetasid ülekande. Kuulasime teda siis raadio vahendusel ning helistasime Eestisse, et sinnapoole oma soove saata.

Ma olin küpsetanud kaneelisaia ja seenesalati tegin „suurtele” söömiseks, kuid muidu võtsime asja rahulikult. Vaatasime lastega videosid, kui nad pisikesed olid ning kella pooleüheteist ajal, hoolimata laste esialgsest vastuseisust, panime kärmelt riidesse ning kuna kell juba nii palju, siis sõitsime autoga metroojaama, mis sel õhtul tänu Capital One toetusele kõigile sõitjatele tasuta oli! Parkisime auto (jälle tasuta :) ning metroos tervitasid meid „lahtised uksed”. Pidu paistis olevat juba väljaspoole jõudnud. Nägime tühje õllepurke ja veinipudeleid (mis siin üsna ootamatu on, sest avalikus kohas alkoholi pruukimine toob kaasa meeletult suured trahvid! Autoski ei tohi olla avatud pudeleid - kõik peavad olema pagasisse peidetud).

Metroo pidurüüs „avatud uksed”.




Rahvast oli ootamatult palju (kindlasti rohkem kui tipptunni ajal).
Lõunapoole viiva rongi platform on ootavat rahvast täis, teine pool täiesti tühi... Liikusime päris platformi lõppu, sest ei tahtnud selles meeletus rahvamassis trügida, mis meie seljataha jäi!



Lõpuks ometi tänaval!

Väga raske oleks olnud ära eksida, sest rahvavool viis täpselt sinna, kus vaja!
Terve sõidutee Toronto rakoja ees (Nathan Philips Square) oli liiklusele suletud, kuigi politseiautode jaoks tõmbuti kiiresti kõrvale.
Seal kusagil olen mina mõlemad lapsed kõvasti käest kinni hoidmas,
et mitte rahvamassis kaduma minna. Ja lund sajab ja sajab... Need täpid ei ole kaamera viperused :)



Ja siin on pilt platsile, millele suur lava üles seatud.
Neile, kes kaugemal, paistavad kätte mitmel pool
pilti edestavad ekraanid.



Rahvast oli tõesti palju!
Kirke tundis end päris ebamugavalt selle rahvamassi sees,
sest tema vaateväli oli üsna piiratud!
Tom tõstis ta lõpuks kukile, kus tal äkki väga lõbus oli!




Jõudsime kohale umbes kümme minutit enne keskööd!
Lava lähedale pääsemine ei tulnud muidugi küsimuse allagi, kuid leidsime suhteliselt head kohad, kus tervet etendust jälgida. Enne täistundi luges terve see mass tagurpidi numbreid ning peale seda saime imetleda vägevat ilutulestikku, (mis siiski liiga pikk ei olnud :) Ja kohe peale seda esinesid „We Will Rock You” muusikali lauljad Queen'i lauludega: We Are the Champions & We Will Rock You, millele rahvas kaasa laulis (olin üllatunud, et isegi minu tüdrukud pisut sõnu teadsid :)
Kõigile Queen'i fännidele - muusikal oli hea, eriti muidugi muusika, kuigi terve lugu oli minu meelest jälle selline väga muinasjutulik - hea ja halb ja hea võidab.

Ma pean tunnistama, et mulle on Queen alati meeldinud. Nüüd nende muusikat kuulates võib nostalgitseda ja meenutada ülikooli aegu, kui Päntri ühikas krapi kaudu nende laule kuulasime.
(Aitäh nendele julgetele „raadiomeestele”, kes samasugused tudengid ja kes trotsisid tolleaegseid reegleid ning meid lääne muusikaga kursis hoidsid, isegi kui aegajalt pidi dekanaati „aru andma” minema.)

Kui omavahel ja ükskõik kellele, kes kõrval seisis, uue aasta soovid edasi öeldud,
oli aeg sammud metroo poole suunata. Nagu käsu peale tegi rahvavool ümberpöörd ning varsti olime maailma pikimal Yonge'i tänaval, mis oli muidugi rahvast pungil täis.
Autodel, mis pidevalt uue aasta puhul signaali andsid, ei olnud sugugi kerge teed leida.

Olime otsustanud jalutada põhja poole,et vältida trügimist ja ümberistumist metrool. Kuna edasiminek ei läinud sugugi libedalt - proovi trügida rahvamassidest läbi - siis teatasid lapsed varsti,et kõhud on tühjad, ja külm on!
Nii astusime sisse ühte „Pizza!Pizza!” söögikohta,kus jõudsime ilusti üls soojeneda ning kõhud täis saada.





Minu meelest on siin lausa imeline, kui sõbralikud inimesed on!
Pizza-kohaski soovis müüja sõbralikult head uut aastat, mis sest et ega tal palju põhjust olnud lõbus olla, sest rahvas ootas pikas järjekorras.


Ja mööda tänavat kõndides, oli nii tavaline rõõmsalt vastutulijatga parimaid soove uueks aastaks jagada! Kord sai isegi Mari „high five” ühelt noormehelt
(nad lõid käsi kokku).

Võtsin mõningaid pilte piduehteis tänvalt.





Maa-aluses ostukeskuses - teel metroosse -
on isegi laetuled kaunistuse saanud.



Metroosõiduks olid lapsed päris väsinud,
kuigi Mari pidas plaani terve öö üleval olla!
Püüdsin küll seletada, et peale seda magad terve päeva maha,
kuid ta jäi endale kindlaks.
Muidugi kobis ta koju jõudes kiiresti voodisse :)


Auto lumest puhtaks ning olemegi mõne minuti pärast kodus!

Hüvasti vana, tere uus

Aasta esimesel päeval tervitas meid akna taga selline muinasjutumaa. Viinamarjad ja kiwiväädid olid kaetud paksu lumega. Terve öö ja päev on sadanud.

See talv
on minu jaoks küll siiani olnud imeline. Kui palju parem on tuju, kui maa on paksu valge vaibaga kaetud :)

Uue aasta algus paneb mõtlema, mis olnud, mis tulemas. Paljud annavad endale lubadusi, aga enamasti kipuvad need kahjuks kusagile ajusoppidesse peitu pugema. Kindlasti meelega, et siis aegajalt välja pugeda ja tuju kurvaks muuta, miks me ei ole võimelised neid täitma.
Sellepärast ei pea ma enam ammu mingit järge aastavahetusel, mis võiks olla või tulla; hoopistükkis teen seda pidevalt ajaga kaasas käies, sest kunagi ei tea ette, milliseid pöördeid elu teeb.

Ainuke lubadus, mille kunagi endale andsin, oli siin uue aasta tulles kirjutada oma isiklikust treenerist Mayast, kellega koos oleme hommikuti võimelnud juba pea poolteist aastat. Maya näeb just selline välja nagu ta siin pildi peal on ja on tegelikult üks kompuutriprogramm Yourself Fitness, mille on välja andud ResponDesign (originaalne versioon X-boxi ja Playstation'i jaoks).

Tegelikult lootsin, et nad on selleks ajaks jõudnud välja anda uuema versiooni, kuid mingi väga ameeriklik kohtuasi on kõike seda venitanud. Nimelt kaebas üks „Pulp Fiction'i” kirjutajatest kompanii kohtusse, et nad olevat tema idee varastanud...

Nagu ikka on
siin ülimalt kerge iga väiksemagi asja pärast keegi kohtusse viia. Näiteks läks üks naine kohtusse McDonald'siga, sest ta olevat kuuma kohvi sülle pillanud, ja kuidas nad küll võisid NII kuuma kohvi müüa... Nüüd on neil igaks juhuks kindlasti umbes sarnased sildid üleval: „Ettevaatust, kuum kohvi ja meie ei vastuta!” Ma ei saa pead anda, sest me ei käi seal söömas. Meil on oma teised lemmikud, kui reisimas käime ja tee peal kiiresti midagi kõhtu on vaja saada (kanadalste Tim Horton's on absoluutne lemmik, Tom ütleb muuseas, et sealt saab Põhja-Ameerika kõige maitsvama kiirtoidukoha kohvi. Kindlasti ei ole ta sellise väite peale nõus pead andma, sest kes jõuaks kõiki kohti läbi käia ja proovida :)

Siin on mõned pildid, kuidas Maya minuga töötab. Rohkem pilte leiad siit.



Programm on üles ehitatud põhimõttel, et Maya näitab ette ja sina teed kõike järele (loomulikult peab sul olema küllalt palju enesedistsipliini, keegi ju päriselt ei kontrolli, mis teed; võid rahulikult tugitoolis lösutada ja mitte midagi teha).

Peale mängu ülesseadmist sisestad enda kohta andmeid ja teed mõned harjutused, mille tulemused pead teada andma. Selle põhjal määratakse ära, millega peab kõige rohkem tööd tegema (minu jaoks ülakeha, õieti kätelihased) ja ükskõik millist harjutusgruppi (kardio, käe-, kõhu- või jalalihased, paindlikkus) teed, on vastavalt „sinu harjutused” juurde lisatud. Iga kümne korra järel on uus test. Võid ära määrata, millal ja kui pikalt võimled ning kui sa siis mõne korra vahele jätad, pahandab Maya, kus sa olid. Nii et parem on, kui ikka ilusti oma plaanist kinni pead ;) Kui sul on olemas pall, hantlid või harjutuspink võid need ära märkida ning nii muutub erinevate harjutuste hulk suurmaks.

Mulle meeldib enne teisi üles tõusta ja justkui mõned hetked enda jaoks varastada. Pealegi annab selline hommikune tegevus energiat terveks päevaks. Olen avastanud, et jõuan lastega palju rohkem kaasa joosta, kui me väljas käime (minu jaoks on jooksmine alati kõige ebameeldivam tegevus olnud, käima olen valmis kilomeetrite kaupa - kui Eesti Majale lähemal elasime, kõndisin iga päev 6 km tööle ja jälle tagasi, isegi siis kui mul pambud kõhus kaasas).

Ja nii ma vaatangi uue aasta peale ning loodan lihtsalt, et sellest saab üks kena aasta, mis liiga palju ebameeldivat kaasa ei too. Seda on niikuinii liiga palju meie ümber. Samas tunnen, kuidas tahaksin mõnikord kergemini lahti lasta inimestest, kes päriselt tähtsuseta, kuid kelle teod mulle haiget teinud (või hoopis peaks õppima rohkem andestama?).

Imeilusat uut aastat kõigile!

30.12.07

Vana aasta ärasaatmine

Homme selle aasta viimane päev. Minu kurvastuseks pean ilusti vara tööl kohal olema! Kirke ja Mari uurisid ikka, kas kõik tulevad külla nagu eelmine aasta, kuid pean tunnistama, et pole seekord erilist vaimustust neid ettevalmistustöid kätte võtta. Ja siis on kerge vabandus olemas - pean tööl olema. Veel mõni aasta tagasi olime päris aktiivsed kordamööda sõpradega vana aastat ära saatmas, kuid mida aasta edasi, seda laisemaks me jääme. Isegi küllaminek tundub juba tüütu ettevõtmisena. Ütlesin Tomile, mis seal ikka, uus aasta tuleb, lööme klaasid kokku ning läheme siis magama. (Ongi põlvkondade vahetus - vanad ei hooli ja noored tahavad pidu :)

Hetkel peame siiski plaani minna alla-linna. Oleme seda mitu korda mõelnud teha, kui ülekannet siinselt raekoja platsilt jälgime (et ikka õigel ajal uus aasta vastu võtta). Paljude kogemused ütlevad, igav on, kuid oma silm on kuningas! Eks saame siis kõigile teistele edasi seletada, kui igav on ja soovitada mitte minna. Vaatame, milline ilm on ja kui varmad lapsed on kaasa tulema. Teeme siis toreda metrooreisi linna, kusjuures sõit on Torontos homme õhtul/öösel tasuta!!!

Küpsetasime täna väikeseid muffineid, sest lapsed läksid isaga külla uisutama. Minule jäi vaba õhtupoolik, et ikka homseks hästi välja puhata. Tegime jälle neid õunakoogikesi ning katteks on toorjuustu, tuhksuhkru ja pisukese või segu (lisasin sinna tilga konjakit, et maitset tõsta; lapsed ei teinud teist nägugi, arvasid, hea on).

Tumedamate kookide taignasse on lisatud „Kahluat”, immutasin koogikesi konjakis ja kate on sama, mis valgegi välja arvatud, et panin
kakaopulbrit ja pisut rohkem konjakit. Viimase peale kirtsutati küll nägu, sest lõhn käis juba üle pea, aga mõlemad olid nõus kaunistamisega aitama. Peale puistasime lahustuva kohvi puru ning Kirke torkas shokolaadis kohvioa tippu. Lapsed kiitsid oma kooke ja Tomi maitseproov oli samuti positiivne :)

29.12.07

Blogimine


Kuulasin eile Kuku raadiost Tehnokrati saadet blogimisest. Pean tunnistama, et kuigi olen seda üle aasta teinud, siis pole ma palju teisi ajaveebe lugenud. Alles mõned kuud tagasi (kui bloggerisse kolisin) hakkasin rohkem jälgima, mida veel kirjutatakse ning olen jäänud kümnekonna juurde, mille lehekülgi külastan. Loomulikult meeldivad mulle toidublogid ja olen alati huvitatud nendest, kelle elu sisse seatud mujal kui Eestis - loen huviga, kuidas nemad toime tulevad uue ümbrusega ning saan päris hea pildi, millised need teised maad oma kommetega on. Vaatame ju kõike eestlase silmade läbi (isegi kanada kiisu peab eesti keelega hakkama saama :)

Ise jõudsin blogide juurde raamatu kaudu - loomulikult, sest raamatutest on mind väga raske eemale hoida. Julie Powell andis välja kokkuvõtte sellest, kuidas ta ameeriklaste kokaiidoli Julia Child'i paksu retseptiraamatu aastaga läbi proovis, samal ajal
pidades blogi (tema uuem blog on siin). Ja mul tekkis mõte - miks ma ei peaks oma päevikut pere tegemistest nii et vanavanemad oma lastelaste (ja laste) tegemistega kohe kursis oleks ning et õde ja sõbrad, kes eemal, saaksid justkui meiega olla. Ma sattusin hiljuti ühe kirjutise peale, mille autor kurtis, et tema blogi lugejate arv on vähenenud, kas tal ongi mõtet edasi pingutada. Minule pole tähtis, kui paljud minu heietusi loevad. Ma tean, et teen head meelt lähedastele ning sõpradele ja see on kõige tähtsam.

Ma ei tea, kas mul oleks nii palju energiat olnud, kui lapsed väiksemad olid ja kohustusi üle pea (töö, Eesti Kool). Sest kunagi olin küll usin ning kirjutasin iga päeva kohta midagi (enne kui internet
- ja lapsed - täie hooga peale tulid rääkimata blogimiset), mille siis aegajalt välja trükkisin ja perele Eestisse saatsin. Nüüd kordan täpselt sama, selle vahega et kirjutised ja pildid on kohe kättesaadaval ja ehk kunagi lastel huvitavad lugeda (ja ma ei loodagi, et need siia igavesti püsima jäävad, peab ikka mujale hoiule panema).

Olen aru saanud, et võid täiesti vaikselt oma blogiga peitu pugeda (ja ma ei pea silmas salasõnade peale panemisest). Eriti kui kusagil teises blogis sõna võtad
, lükkad oma koduuksed teistele valla (millegipärast on vaja oma „tarku” mõtteid samuti vahele torgata... mhmmm). Aga siiani on mul ainult hea meel sellest olnud.

(Minu üks vähestest ja esimene kommentaar oli ilmunud muide hästi mitu aastat tagasi isegi Päevalehes, kui Eesti kurtis lumerohkuse üle ja ma ei saanud jätta kiitmata, kui hästi tegelikult lumega toime tuldakse võrreldes Torontoga, kus suures paanikas lausa sõjavägi kohale kutsuti, kui siin pisut lund maha sadas... Vihjeid tolle korra kohta kuuleb siin aegajalt ikka, nagu näiteks meie mõnenädalataguse suure lumesaju puhul, kui arvati, ega sõjaväge seekord vast vaja lähe.)

Ma ei proovi kindlasti maailma parandada isegi kui oma arvamusi aegajalt lausete vahele peidan. Kui igav oleks elada, kui kõik samamoodi mõtleksid. Mul on üks imeline töökaaslane, kellega meie vaated võivad täiesti risti minna, kuid me oskame mõlemad sellest üle olla ning aegajalt nalja heita või sõbralikult norida teise seisukohtade üle. Me kuulame teineteist, paneme kõrva taha üht teist, hülgame selle, mille vastu oleme, ja kõige juures jääme ikka sõpradeks. Nii lihtne on riidu minna, aga milleks...

Kirjutan seda ja piilun samal ajal ühe silmaga „Kaks takti ette” saadet. Ja nagu ikka vahel juhtub kuulsin just mõtteid, mis kajastavad just seda, mille üle oled sisemist arutlust pidamas. „Sa ei ole viiesajakroonine, et kõigile meeldima pead,” ütles Tõnis Mägi ja Lauri Saatpalu sõnas: „Ei ole lootustki, et meeldiksid kõigile..., kui sa ümberringi vaatad, kõik inimesed ei meeldi sulle ka mitte...”

Eesti aktsent


"Thank you so much for your help with the Estonian accent. This film owes much to you! I really appreciate the time you took. Have a great holiday season!”

Sain selle lillekimbu tänutäheks, peale seda kui minuga oldi veel kord kontakti võetud ja ma pidin seekord eesti keeles mõningaid lauseid ja eesti nimesid linti lugema. Enne seda töötasime inglise keelse teksti kallal, kui nad otsisid kedagi, kel subtle Estonian accent. See pidi siis aitama inglise keelt kõneleval näitlejal eesti aktsenti järgi teha. Meenutas mulle millegipärast filme, milles näitlejad vahel üsna kehvalt vene aktsenti matkivad. (Siin on kirjas pisut eelmisest kogemuset).

Seekordne kokkupuude oli lühike (vaid mõned laused) ning algas suhteliselt rahulikult, kuid siis tulid vandesõnad ja lause, mida kindlasti ei kasutaks isegi unes (ning ma ütlesin kohe, et ei taha isegi seda tõlkida). Võtsin kõike kui tubli filoloog - ainult sõnad-sõnad...

Loodan, et kui film ükskord välja tuleb, ei jää eestlastest mitte väga negatiivne arvamine. Samas on filmis eestlasena esinev noor naine üsna tumeda minevikuga.

Nii palju siis minu kokkupuutest filmitegemisega... Imestan, et nad ei otsi mõnda eestlasest näitlejat osatäitjaks. Tean vähemalt ühte kanada-eestlasest noort neidu, kes siin näitlemisega leiba teenib või õieti proovib seda teha.

Veel jõuludest

Kaks pilti jõuludest. Ühe võtsin eile Pumast, kes oli leidnud vaikse peidukoha kuusepuu all. Ja see tõi meelde jõulud kaheksa aastat tagasi, kui Mari sai kingiks väikese nuku vankriga, kuid mille Kirke mingil hetkel oma kätte sai ning nendega tasakesi kuuse taha nurka puges, kuhu ta tükiks ajaks mängima jäi.


Mul oli eriliselt hea meel seekord, et sattusin jõulupäeval peale Eesti TV „Jõulutunnel”, mida sai internetist vaadata. Olen kuidagi vahepeal selle „ära unustanud”, sest üldiselt ei istu palju teleka ees. Muidugi on otsesaate probleemiks ajavahe, sellepärast jäin ilma esimestest Jõulutunneli ülekannetest, sest ei tahtnud sugugi nii vara üles tõusta. (Samas tegin seda laulupeo ajal, kui olin öösel üleval ning nautisin kõigepealt rongkäiku ja siis pidu ennast). Oleks tore aastalõpu programmi otse näha...

etvpluss annab võimaluse vaadata vanemaidki saateid ja etv filme, kuid enamasti peab nende eest raha maksma (minu probleemiks oli, et mul puudus konto mõnes Eesti pangas). Hetkel jälgin „Kaks takti ette” saadet, mida pole aastaid-aastaid näinud ja mis seekord eriline, sest 35 aastat on seda tehtud - sellega seoses on saatesse sisse toodud tagasivaateid möödunule. Ning minu rõõmuks ei pea selle eest maksma, kuigi ega ma saa kurta, hinnad ei ole väga kõrged.

Raamaturiiul


Alek WekAlek: From Sudanese Refugee to International Supermodel”

Lugesin selle raamatu arvustust ajalehest ning otustasin kindlasti teos kätte võtta, hoolimata sellest et ma sõna „supermodell” minu jaoks tõmbenubriks polnud. Teadsin loo teemat – sudaanlasest põgenik satub Londonisse, kus nii mitmegi modelli algusteed järgides, astus keegi tänaval ligi ning uuris, kas ta pole kunagi mõelnud sellise põneva alaga tegelema hakata. Samas ei arvanud ma kunagi, kui palju Aleki jutustus pani hoopis teistmoodi vaatama Aafrika peale ja mis seal toimub.


Noore lapsena jääb ta kodusõja jalgu ning terve pere püüab kõigi nende õuduste keskel kuidagi ellu jääda. Minu jaoks pakkus erilist huvi see, kuidas ta kirjeldas Aafrika linnu, mis läänlasele paistavad tavaliste küladena, kuid samas on „päris” külaelanikud eelarvamusliku suhtumisega linnainimestesse (mis sest et need linnainimesed hoiavad hoovis lehmakarja ning jooksvast vees ja elektrist võib keskklassi elanik ainult und näha).


Veel üks teema, mis pani tõsiselt mõtlema, oli rassism. Ja sugugi mitte valge-neeger vaatekohast vaid heledama ja tumedama nahaga neegrite vahelise konfliktina Aafrikas. Kuigi Alek nimetab seda rassismiks, tundub kõik see hoopis erinevate rahvusgruppide vahelise hõõrumisena. Samas võiks paralleele tõmmata kasvõi paarisaja aastase Eestiga, kus mõisnik põlglikult oma pärisorjadesse suhtus – ei tähendanud siin midagi, mis värvi sa oled. Ja eks Eestistki on mulle tuttav negatiivne suhtumine „mustadesse” - nendesse, kes kaugelt lõunast pärit, aga nahavärv sama mis meil.


Mind häirib vahel meeletult ameerika mustanahaliste nii kerge kisa tõstmine rassismi teemadel, kui keegi isegi poole sõnaga midagi julgeb öelda, mis neile solvav võib tunduda. Õnneks on Kanada palju-palju paremas olukorras. Suurlinnas Torontos ei ole näiteks linnaosa, mida valged hirmuga väldiksid. Eks Kanada oli riik, kes kunagi USAst põgenenud orje kahel käel vastu võttis. Ning muidugi Kanada praegune põhimõte, et me oleme mitmete-sadade kultuuridega riik. (Ma ei hakka minevikust rääkima, milles muidugi indiaanlase kannatanud on, kuid tulles umbes saja aasta tagusesse riiki, siis inuitidesse (ehk eskimotesse) ja hiinlastesse suhtuti kui alama klassi kodanikesse – viimased pidid tegema kõige mustemat tööd ja maksma näiteks pearaha maksu... Kanada langetab häbiga pea ning proovib anda oma parima, et kunagine halb heaks saaks.)


Alek on noor naine, kellel elus vedanud, kuid kes sellest kuulsusest ei paista olevat ära hellitatud. Ta toetab igati oma peret ja proovib teha, mis saab Sudaani abistamiseks. Mõnikord on tunne, et meil on rohkem vaja selliseid selge mõtlemisega „kuulsusi”.



Carol Drinkwater „The Olive Route”

Võtsin tema viimase teose oliividest kätte ainult sellepärast, et olin tema raamatud oliivifarmist Prantsusmaal läbi lugenud. Huvitav, kuidas mõne kirjaniku teos lausa lennates läbi saab ja teine venib-venib. Drinkwater ei kuulu nende esimeste hulka kahjuks. Liiga veniv ja kohati igavad on tema kirjeldused.


Ta reisib Vahemere maades, kus proovib taga ajada oliivipuu ajalugu – kui vana puu on ja kust ta pärit on. Kõige mõtlemapanevamad on tema reisikogemused riikidesse, mis ainult meeste valitseda. Esiteks ei suudeta aru saada, kuidas üksik naine omaette reisib ja ta jättis arukalt seletamata, et oliivifarm kuulub talle! Süürias käik tundub eriti masendavana. Mehed seletavad, kuidas naist tervenisti kattev riietus on ainult nende kaitseks, sest nende seadused lubavad mehel kolme ütlemise järel „Ma lahutan end sinust!” jätta naine kus seda ja teist ning otsida ilusam ning noorem uus naine, kuni sellestki tüdinetakse. Autori küsimus jääb vaikselt õhku rippuma, kas nad ei võiks oma seadusi muuta...


Olin väga üllatunud Iisraelist. Pean tunnistama, et olen üsna pealiskaudselt jälginud, mis nendes riikides toimub, kuid näha sündmusi palestiinlaste seisukohalt paneb päris tõsiselt mõtlema, kes siis konfliktis õieti süüdi on. Masendav on Liibüa, mis on küll maailmale lahti läinud, kuid ainuke viis siina reisimiseks on turismigruppidega. Kõik see, mis seal toimub, tuletas kangesti nõukogude aega meelde või õieti kokkuvõttes: ei tähenda, millises riigis sa oled, kus ükskõik millise nime all tegelikult diktatuur valitseb.


Ja oliivipuud? Igivanad, üle kuuetuhande aasta vanused. Kunagised esimesed metsikuna kasvavad puud kandsid suhteliselt maitsvaid vilju (autor sai neid maitsta). Ning kõik need, kes arvavad, et laual on Itaalia oliiviõli, siis peavad nad pettuma, sest Itaalia ei jõuaks kunagi nii palju õli toota, kui nad turustavad. Ettevõtlikud ärimehed reisivad vähearenenud Vahemeremaadesse ning seovad kohalikke oliivifarmereid lepingutega, mille alusel oliivid tuuakse Itaaliasse ja farmerid peavad saadud raha eest suu kinni pidama, mis ja kuidas asjad käivad...

27.12.07

Pakid Eestist

Sain ema käest jõuludeks saadetud paki jõulumaiustustega täpselt jõululaupäeval kätte. Milline ajastus (või õieti võiks vahelduseks kiita nii palju kirutud Kanada posti)!

Täna pidin ainukesena oma perest hommikul vaikselt välja hiilima, et tööle kiirustada. Eile kurtsin, et jälle tööle, mille peale Kirke siiralt küsis:„Kas sulle ei meeldi su töö?” Jah, milline õnn oleks teha tööd, mis on samas sinu hobiks ja igast uuest päevast saab oodatud... Lugesin kunagi artiklit nendest, kes on loobunud oma eriliselt headest töökohtadest ning hakanud tegema just seda, mis neile südamelähedane, isegi kui see tähendas palga tunduvat kahanemist. Artikkel rääkis nendest, kes oma otsust ei kahetsenud, kuid kindlasti on neid, kelle valik muudab niivõrd elustandardit, et probleemiks võib saada igapäevasteks kuludeks raha leidmine... Oma töö juures olen näinud vahel neid (ja see ei ole sugugi reegel - vaatan asja pessimisti seisukohalt), kes on proovinud oma firmat püsti ajada, kuid see on toonud kaasa nii palju probleeme, kuni valima peab kahe suuna vahel, kas püüda unistusi või teha midagi, mis paneb leiva lauale.

Päeval sadas jälle imelist jõululund, õnneks on mu töölaua tagant võimalus aknast kergesti välja vaadata ning imetleda, mis ilmataat õues otsustanud teha.
Koju jõudes leidsin uue paki Eestist. Aitäh Kristelile, kes on mu tüdrukutele ostnud eestikeelseid W.I.T.C.H. ajakirju. Nad avastasid eelmisel aastal Eestis olles samanimelise multika ning samal ajal hakkas ajakiri ilmuma Eestis. Mul on lihtsalt hea meel, et nad sellest nii sisse võetud on, sest nii loevad nad midagigi eesti keeles. Mari peaks Eesti Koolis läbi lugema „Kevade”. Siiani pole ta erilist vaimustust raamatu suhtes üles näidanud, kuid samas pole veel täiesti lootusetult ka toanurka visanud. Mari on rohkem eesti keeles raamatuid ette võtnud ning leidnud teoseid, mis talle väga meelidvad. Kirke arvab, et eesti keeles on kergem lugeda, kuid piirdub siiski kohustusliku kirjandusega inglise keeles.

Samal ajal on Puma leidnud endale mõnusa olemise meie jõululaual. Imelik, ta pole tavaliselt väga laua peale roninud. Mis talle küll seal nii kangesti meeldis? Ehk hoopis see, et vahelduseks oli ruumi end pikali visata, muidu kipub laud äärest ääreni laste asju täis olema.

26.12.07

Piparkoogid













Lõpuks jõudsime nii kaugele, et küpsetasime piparkoogid valmis. Seekord tulid jõulud nii kiiresti kätte, kuidagi jäi isegi taigna tegemine viimasele minutile. Samas oli kena vabadel päevadel elu rahulikult võtta ning mõnusalt küpsetamisega askeldada.

Mul on hea meel, et tüdrukud on nii suured. Said kenasti ise hakkama, kuni ühel momendil nad mõlemad köögist kadunud olid ning emme pidi rullimise ja lõi
kumise enda peale võtma, sest tegelikult on nad rohkem huvitatud piparkookide kaunistamisest :) Nii saab head tuhksuhkru-munavalge-sidruni vaapa aegajalt maitsta, kui hea see ikka saanud on...
Mina olen tegelikult väga mugavaks muutunud ning mind ei leia kergelt küpsisetainast rullimas. Kasutan lihtsamaid meetodeid - teen lusikaküpsised või siis panen tainast (ka piparkoogitainast) krumkake-küpsetajasse. Mõni aasta tagasi otsustasin ette võtta otsingud, et leida õhukeste vahvlite küpsetajat (just nii nagu need vene ajal olid olemas) ning komistasin ,krumkake' peale, mis on skandinaavia traditsioon õhukeste küpsiste valmistamiseks. Originaalselt hoiti krumkakeraudu pliidinurgal ja tainas pigistati kahe metallplaadi vahele. Minu masin töötab elektriga ja ma olen ääretult rahul sellega! Teine variant on itaallaste pizzelle tegijad, kuigi küpsised/vahvlid tulevad välja pisut paksemad kui krumkake.

Minu probleem oli siia tulles muidugi hea piparkoogitaigna leidmine või pigem valmistamine. Olin harjunud poest seda ostma (õieti küll ema ostis ja meie õega käisime seda pidevalt külmkapis maitsmas, kuni pidi uue taigana muretsema - eks tol ajal oli isetegemine raskendatud, kuna maitseaineid polnud saada). Siinsed eesti pagarid müüsid küll piparkooke, kuid ei teinud tainast müügiks.

Leidsin Toronto raamatukogus ühe välis-eestlaste väljaantud kokaraamatu, kus piparkoogi retsept sees oli. Ikka selline, mille jaoks pidid siirupi keetma ja nii aina edasi. Ma polnud kunagi õieti sellega rahul, sest taigna rullimine
ei olnud sugugi nii lihtne. Valmistasin peale seda tainast suurel hulgal isegi Eesti Lasteaiale (kui mu lapsed veel seal käisid), mida siis emad-isad-vanavanemad lasteaia toetuseks ostsid, kuni otsustasin rohkem uurida, kas kusagil mujal pole teisi variante.

Avastasin Hemmets Journal leheküljelt selle piparkoogi retsepti, mida on väga lihtne valmistada ja veel lihtsam laual lahti rullida - isegi retsepti juures olev kommentaar märgib seda ära ning need ei ole tühipaljad sõnad - võin omal kogemusel kinnitada ja muidugi kõigi nende rahulolevate lasteaia mammade poolt lausutud kiidusõnade põhjal (tõlgin selle omapoolsete kohendustega):

  • 150 g toasooja võid
  • 2 ½ dl suhkrut
  • ½ dl siirupit (kasutasin pooleks molassiga)
  • ½ spl ingverit
  • 1 spl kaneelipulbrit
  • ½ spl nelki
  • 1 tl kademoni (purustan uhmris ise)
  • ¼ tl värskelt riivitud muskaati
  • ½ tl vürtsi
  • ½ spl küpsetuspulbrit
  • 1 dl vett või rõõska koort
  • ca 450 g (3/4 l) jahu
Ahi: 200°

1.
Sega rasvaine, suhkur ja siirup vahule. Lisa kõigepealt maitseained, siis vesi (või koor) ning enamus jahust koos küpsetuspulbriga.
2.
Sõtku ülejäänud jahu sisse (võib rohkem vaja minna). Pane taigen kile sisse ning hoia külmas vähemalt üle öö (mida pikemalt seda enam tuleb piparkoogimaitse välja).
3.
Rulli taigen õhukeseks ja lõika välja erinevaid kujusid. Pane küpsetuspaberile. Küpseta ahjus umbes 5 minutit (minu ahjuplaat on selline paksem ja pidin hoidma vähemalt 7 minutit ahjus). Jahuta küpsetusplaadil.

Kirjutasin, et purustan uhmris kardemoni ise. Kord ühes poekeses, kus müüakse lahtiselt kõiksugu maitseaineid, pähkleid, komme ja muid kuivi toiduaineid, proovisin leida jahvatatud kardemoni. Indialasest poeomanik vaatas mulle väga pikalt otsa ning teatas, jahvatatud kardemon ei kõlba kuhugi. „Pead seda kaunades ostma ning ise jahvatama”. Kui ma oma ostu eest tema juurde maksma läksin, seletas ta edasi: „Ära viska kaunasid ära. Hoia alles! Valmista nendest teed, võid veel lisaks pisut ingverit juurde lisada! Väga hea!!!” Tollest ajast peale olen ma „päästetud”. Uhmerdan aga ise kardemoni ning joon kardemoni-ingveri teed.

Ja lõpuks pilt kaljadest, mis Starsky poest ostnud oleme. Neid on veel mõned sordid, kuid siiani on meile kõige rohkem (minule ja Marile) meeldinud Riia oma. Tom nautis Nikola kalja, millel pisut õllene maitse juures. Ta kinnitas, et täpselt selline nagu omal ajal suurtest kaljavaatidest sai. Mäletan jah, et mõnikord maitses see pisut imelikult :)

25.12.07

Jõululaupäevane jalutuskäik

Nagu ikka sai peale õhtusööki õueriided selga ning läksime oma tavapärasele jalutuskäigule. Eelmisel päeval sadas pea terve päev vihma, kuid õnneks oli lund nii palju maas, et isegi vihm ei suutnud seda minema viia. Jõululaupäeval nägime isegi lumehelbeid alla libisemas, kui lapsed koos Kirke sõbranna Chen-Cheniga autosse torkasin ning me hoopis kinno läksime „Enchanted” vaatama. Väga armas film huvitava lahendusega, kus joonisfilmi tegelased päris inimesteks moonduvad ja New Yorki satuvad.

Kui olime kodus, oli ka jõuluvana vahepeal käinud. Ainult seekord tahtis Mari minuga teel omaette rääkida, sest ma olin lubanud kaheteistaastasele Marile täpselt ära seletada, kuidas selline asi juhtub, sest äraminnes on ju kuusealune tühi. Ma tõin appi päeval nähtud filmis ühe tegelase poolt tehtud mustkunsti triki ja ütlesin, kõik on ainult näiline - samal ajal kui silmad ühel käel, mis oma trikki tegemas, on teine käsi märkamatult silma alt ära. Ja taas kord kinnitasin ma talle, et ükskõik kui vana sa oled, võid ikkagi uskuda imedesse. Ta jäi rahule ja sosistas, kuidas oli jõuluvanale kirja kuusepuu peale jätnud, et teha kindlaks, kas need oleme meie, kes oma trikke teevad ning see oli endiselt seal, kui me toast õue kiirustasime. (Ja ta ei teadnud/märganud, kuidas ma olin seda näinud ning kiiresti midagi vastu sirgeldanud - las meil olla ikkagi veel seda salapära hõngu).

Siin me oleme kõik kenasti lauas. Kui Kirke endale ilusa kleidi selga pani, siis leidsin kiiruga minagi midagi punast, mis kapinurgas peidus. Ainult Tom ja Mari võtavad asja hästi koduselt.
Meie maja jõuluõhtu valguses.Ja riburada pilte jalutuskäigult
esimene neist meie vastasmajast...