Dora Rare on esimene tüdruk Rare suguvõsas läbi mitme põlvkonna. Ta kasvab üles kuue venna keskel eelmise sajandi alguses ühes kõrvalises külakeses Nova Scotias. Tegevustik toimub esimese maailmasõja viimasel aastal ning peamine liin jookseb kohaliku ämmaemanda (hiljem tema järglase – Dora Rare) ning linnast kohale ilmunud haritud doktori vahel. Viimane muidugi tahab sisse viia viimast teaduse sõna, kuid põrkab kokku vanade traditsioonidega.
Aga tänapäeva tagasi. On huvitav, et kui veel mõned aastad tagasi kiirustasid kõik sünnitama haiglasse, siis nüüd on antud ämmaemandatel suurem vabadus. Kui ema soovib lapse ilmale tuua oma kodus, on tal see õigus olemas (muidugi, kui rasedus läheb ilma komplikatsioonideta ja kui laps hoopis teel haiglasse ei sünni, nagu aegajalt võib uudistest lugeda). Mingil momendil ilmselt leitakse talle ämmaemand, kellega saadakse kokku raseduse ajal ja kes siis lapse kodus vastu võtab.
Amy McKay kirjeldab just seda, kuidas steriilses haiglas kaob ema kui isiksuse tähtsus. Oluline on, kui hästi ja „teaduslikult” laps sünnib. Ja nii lähevad külaelanikud pigem selle juurde, kes mitte ainult ei tunne neid hästi vaid oskab selle põhjal sünnituse nii mugavaks muuta kui võimalik.
Selle Kanada autori esimene raamat, mis pani mind nii nutma kui naerma. Huvitav on see, et teda ajendas sulge kätte võtma maja, millesse ta oli hiljuti kolinud. Nimelt oli see kunagi kuulunud ühele ämmaemandale. Jään kindlasti huviga ootama tema järgmisi teoseid.
(Mulle meeldis raamatu kujundus – sellepärast ongi see siin imetlemiseks.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)