15.04.07

Pikk kevad


Kevad on pikalt-pikalt veninud. Ei kipu väga välja ei jalutama ega muud tegema. Ainult lapsed said lõpuks vibu kätte ning proovisid tagaaias kätt. Lennutasid aga nooli heinapalli sisse. Paistis, et Kirke jaoks ei olnud see mitte väga lihtne, kuid kui ta kindad kätte sai, siis oli ta kenasti Mari ja Katariina sabas oma korda ootamas. Nad olid tublid, ei jooksnud laskjale ette (see, mille pärast ma kõige rohkem muretsesin).

Ilmad on endiselt jahedavõitu. Vahepeal tuleb isegi lund alla ning täna avastasin tööle minnes metroojaama juures olevalt parkimisplatsilt suure lumekuhja, mis siiani vastu on pidanud. Kuna täna on laupäev, siis oli minu tee rongi peale pisut teine kui tavaliselt. Muidu pean lapsed kooli saatma ja sealt edasi jaama poole kõndima.

Peale tööd olin nõus oma töökaaslasega jalutama kesk-linna (Young'i/Bloori nurgani) - umbes poole tunni tee. Sel nädalal oli mul teinegi selline pikem kõndimine. Käisin perearsti juures ülevaatusel ning avastasin, et jõuan liiga vara kohale. Nii ma siis sõitsin rõõmsalt peatuse edasi ning nautisin vihmavarju all porilompe täis tipitud tänavaid.

Kui kiiresti langed samasse rutiini nagu kõik teised siin harjunud tegema. Olen püüdnud suhteliselt korrapäraselt arsti juures käia (nagu kohalikele täiesti loomulik tundub). Kuigi seekordki sain kohe pragada, et pole juba kaks aastat teda vaatamas käinud. Tegelikult ei olnud ta pahane, teatas ainult, et paistan päris terve ning kirjutas mulle migreenirohtu välja. Ega mulle ei meeldi rohtu süüa, kuid ta lohutas, need tabletid ei ole ohtlikud. Võtku ma julgelt, kui vaja on. Minu muidugi võtan, sest ilma nendeta on migreenihood väljakannatamatud. Ainuke viga on, et pole siiani õppinud õigel ajal rohtu sisse sööma. Või õieti on probleem selles, et alati on mul kusagil peidus pisike lootus: äkki läheb niisama üle... siiani on ainult üks kord mul nii õnnestunud. Sellel talvel suusatamas, kui olime ööd hotellis (ja ma olin oma tabletid maha unustanud), tegin endale sooja vanni (milline suur ja uhke vann seal oli!!!) ja peale seda pugesin voodisse magamistoas, kus uksed kinni ja akna ees paksud kardinad. Jäin peaaegu kohe magama, sest olin lisaks veel ilmselt suusatamisest väsinud.

Minu doktor lohutas, et mõne aasta pärast olen tõenäoliselt sellest vaevast lahti ja mina ei jõua muidugi seda ära oodata. Minu üks töökaaslastest on sama kinnitanud. Ainuke, mis mind muretsema paneb, on minu küllaltki hilises elus alanud peavalu vaevad. Looetavasti ei mõjuta see minu natuke roosilisemat vaadet tulevikule.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.