Ime-ime! Meie maja ees, kuivanud lehtede alt ajas oma ninakese välja väike krookus. Siiani polnud mul aimu, et selline pisike lilleke oma kanna meie maja juurde kinnitanud on! Kahjuks ei ole ma eriline "rohesõrm". Minu toalilled peavad harjuma karmi kohtlemisega, sest vett ei saa nad mitte iga päev rääkimata igast nädalast. Mingil ime kombel on nad minu suhtumisega leppinud ja peavad kuidagi vastu. Olin üllatunud, kui jõulukaktus mõni nädal tagasi taas kord õide puhkes ja alpikannid on detsembrist saati õitsenud! OK! Tunnistan üles, kui õied peale tulevad, siis proovin siiski natuke tihedamalt neile juua anda ja alpikannide puhul õppisin närtsinud õied kohe ära võtma.
Aias ei ole mul palju lilli. Need, mis eelmisest omanikust jäid, istutasin ümber, roose isegi kolm korda (ja plaanin veel kord selle ette võtta, sest nad on jäänud viinamarjade varju). Aga kui püüan midagi muud istutada, siis millegipärast ei taha nad minuga vedu võtta. Ilmselt on neil tihedamalt vett vaja või ilusaid jutte jutustada. Nii ma naudin lihtsalt rohelist muru ja linnulaulu ja automürinat (paratamatus linnas).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)