Pizza ja muud toidud

Pikk väsitav tööpäev. Tuleme siia kella üheksaks ja läheme koju alles üksteist ja pool tundi hiljem. Vahepeal on küll väike vahe söömiseks, kuid tegelikult on terve päev möödunud justkui töötähe all. See paus ei anna täielikult seda lõõgastust, mis vaja. Tunnen, et tahan kõigest ja kõigist eemale, kuid isegi omaette väljas jalutades, kipuvad mõtted tihtipeale tööasjade peale minema. Õnneks on meil selline „mammutpäev” ainult üks kord nädalas.

Täna on mul ajud veel eriliselt pehmed, ilmselt sellest kuumusest, sest millegipärast ei tööta ventilatsioon korralikult. Ajud muidugi võivad pehmed olla ka lihtsalt sellepärast, et nad ka muul ajal pehmed on või muidugi võib ajada kõik selle süüks, et pikalt töötamine ei mõju eriliselt hästi. Olen kindlasti tuhandeid kordi kurtnud pikkade päevade üle ja võin kinnitada, et ma seda enam kunagi ei tee, vabandust... ma võin päris kindel olla, et jõuan veel palju-palju kordi nutta oma kurva saatuse üle. Teisalt ei tohi ma liiga palju nutulaulu pidada, sest tänu usinale töötamisele kord nädalas, saan ma mõnedel teistel päevadel varem oma kalli pere juurde rutata.

Heal vanal ajal olin juba nelja ajal kodus ning sain kenasti sooja toitu vaaritada, nüüd on Toomas alati enne mind platsis ning proovib midagi lastele ette anda. Püüan midagi külmkapis valmis hoida, kuid see ei õnnestu sugugi mitte alati; aga samas on hea, kui nad enne karatesse minekut on kõhud täis saanud. Meie kiirtoit on üks mikrolaineahjus küpsetatud kartul, millele panen tavaliselt natuke singitükke juurde ning riivjuustu peale. Neljapäeviti teevad tüdrukud ise makaronitoitu – makaronid juustuga – macaroni and cheese – Kraft Dinner (need on need inglisekeelsed nimed). See tuleb väikeses pakis, mis makarone täis, juures kotike juustu ja salajaste lisanditega, mis mind alati panevad muretsema, mis täpselt sinna sisse on topitud.

Siis proovin nädalas vähemalt korra suppi keeta, millest jätkub päris mitmeks päevaks ja samuti teha mingit kalatoitu. Viimasega on küll häda, et igat sorti jutud hoiatavad igat sorti kalade eest, mis pidid mürki täis olema, kuna me oleme nii kenad olnud ning kõik veed ära saastanud. Mõni ütleb, ära osta kala, mis on farmis üles kasvatatud, mõni ütleb, ära osta kala, mis on loodusest püütud. Palun mine võta kinni, keda uskuda. Nii me siis kuulame neid tarku inimesi, kes räägivad, kui kasulik kala on, aga samas manitsevad mitte sellega liiale minna.

Kõige selle toidumure pärast saigi ka see minu uhke pott ostetud, mis nüüd vahel podistab kojutulekuks supi või ühepajatoidu valmis.

Sel kolmapäeval, peale laste esinemist, lubasin neile pizza teha (pildil), sest ei tahtnud pizzakohast läbi minna, kuigi nad väga nurusid. Tüdrukud said ise valida, mis sinna peale panna, aga tegelikult ei taha nad peale juustu tavaliselt midagi muud taignal näha. Eks nad siis sõid seda ja teatasid: pizza ei maitse nagu päris pizza. Mina ütlesin, kahju küll, aga järgmine kord peame siis ikkagi tomatipastat juustu alla peitma.

Nii ma sel nädalavahetusel küpsetasingi pizzat väga tervisliku taigna peal (täistera nisujahu ja mitmeviljaterajahu). Määrisin aga usinalt tomatipastat peale ning lõikusin viineritükke lisaks. Juust kõige otsa ning kui see siis ahjust välja tuli söödi kõik väga kiiresti ära! Muidugi oli meil ka natuke rohkem sööjaid: Hanna oli siin ja Katariina Mihkliga. Enam ei öelnud keegi, et maitse pole õige!

Toitumisest on siin viimasel ajal väga palju räägitud, sest ülekaalu inimesi tekib nagu seeni pidevalt juurde. Tänu sellele, et mõni aasta tagasi kogu ajakirjandus karjus suure häälega hüdrogeenitud taimsest rasvast ja transrasvahpetest, siis inimesed ehmatasid väga sellest kõigest ära, kaasa arvatud enamus toitu tootvad ettevõtted. Kohe-kohe peale seda teatasid ribu-rada kompaniisid (hästi suure lärmiga), et nemad ei kasuta neid halbu asju! Toodete peale ilmusid kirjad, kuidas nende toidus pole raasukestki koledaid lisandeid. Pean tunnistama, et olen ise ka palju hoolsamaks läinud pakendite peal olevate kirjade lugemisega ega kipu toidukorvi panema asju, milles need sees on. Nüüd juba räägitakse paljudest kiirtoidukohtadest, kes on otsustanud pakkuda lisaaineteta toitu. Meie sellepärast väga ei muretse, sest meie pärast võivad need kohad ka olemata olla (välja arvatud, kui me reisime – tunnistan!)

Rasvadest veel nii palju, et olen aastaid-aastaid kasutanud ainult oliiviõli oma toidu valmistamisel – ka praadimisel. Tundub pisut laristamisena, kuid ma ei kasuta seda liiga palju! Võid ei määri peale Toomase keegi oma võileiva peale, kummaline, et mul see harjumus on juba pisikeset peale sees. Või läheb lisaks ainult mu küpsetuste sisse.

Tüdrukud armastavad juurviljadest ainult toorest porgandit (seda müüakse siin valmis koorituna ja väikeseks lõigatuna), kuid on sunnitud muid asju nahka pistma supi või ühepajatoidu sees (viimast Kirke puhul eriliste raskustega).

Piima kulistavad lapsed toidu alla ja toidu peale. Pahandan aegajalt, et nad seda tassi ei vala, vaid otse kotist või karbist joovad. Samas ei tohi ma kurta, sest tean, kui kasulik piim neile on!

Nii palju meie toidulauast Eestis olnud südamenädala taustal!

Arvan, et me oleme suhteliselt tublid, aga alati võiks veel paremad olla, eks ju!