Raamaturiiul

Judy Blume „Wifey”

Lapsed loevad tema kirjutatud lasteraamatuid (nagu pildil, mida Kirke aitas kaunistada) ja mina leidsin raamatud, mis on kirjutatud täiskasvanutele. Huvitav, ma ei tea palju kirjanikke, kes seda teeksid. Mitmed tema raamatud lastele on hästi lõbusad, noorteraamatud puudutavad tõsiseid teemasid, millega teismelised kokku puutuvad. See raamat pani sügavalt järele mõtlema, kuidas me oma elu elame ja kui kergesti võime iseennast kaotada, kui proovime kõigi ümbritsevate soovide ja tahete järgi oma elu seada. Nagu üks tegelastest ütles, ära unista oma teisest elust, see elu on ainuke, mis sul kunagi saab olema, ja väga lühike!

Olen alati mõelnud selle peale, mis juhtub peale filmi, kus suur armastus võidab või peale seda, kui panen kinni raamatu, milles peategelased teineteist lõpuks leidnud on. Kui kenasti nende elu läheb, kui kiiresti hakkab argipäev tüütuks ja igavaks muutuma. Kas kusagil mujal on keegi, kellega oleks kuidagi teisiti võinud minna? Ja lõpuks järeldus, suure tõenäosusega mitte (aga kunagi ei tea, kindlasti on üksikuid erandeid)! Miks mitte proovida leida lahendus tavaelu probleemidele ja katsuda oma elu seada üheskoos samale lainele. Millise garantii saad sa kaasa, et keegi uus ei too kaasa oma probleeme, mis võivad palju suuremad olla, kui kunagi oleks suutnud ette kujutada.

Fred Vargas „Have Mercy on Us All”

Minu jaoks teine raamat selle Prantsuse kirjaniku sulest. Lugu mehest, kes maksab kätte neile, kes teda kunagi halvasti kohtlesid ja kelle pärast ta sõbranna enesetapu sooritas. Kuna tema esivanemad on kunagi olnud mõjutatud katkust, siis oma vanaema abiga toimetab ta rottidelt korjatud kirbud nende elukohta, arvates, et nii levitab ta nende hulgas seda igivana haigust. Nad surevad, aga kas just katkust, sest tuleb välja, et nad on kägistatud.

Jälle kord huvitav lugu, milles ainult sündmustik pole oluline vaid inimesed ning nendevahelised suhted; ja mida on raske käest ära panna.