Rosoljest ja muust toidust

Siin on pilt sensei Markist, kellele ma viisin pisut rosoljet maitsta (tema oli see, kes meile „Toronto Star'is” oleva artikli tõi). Ta vaatas natuke imeliku pilguga seda roosat moodustist karbis ja küsis, kas Kirke sööb seda. Muidugi ei söö, rääkimata Marist, kuid lohutasin et lapsed hakkavad suuremaks saades hea meelega seda tahtma. Nii nagu nägin Eesti Koolis vanemate klasside lapsi eelistamas „päris” verivorsti ja mitte valget vorsti (ehk tanguvorsti), mida nad veel ehk aasta eest eelistasid, oma jõulupeo taldrikul. Kusagilt lugesin, et nooremana meeldib teada ja tunda neid kindlaid maitseid, millega üles on kasvatud. Midagi uut ja põnevat on „uus ja põnev” ainult lapsevanemale. Sellepärast mäletan kuidas õpilased meie ekskursioonide ajal pigem MacDonald'sit külastasid (muidugi on toit seal odav - mis on vist ka ainuke hea asi selle söögikoha juures), kui et kuhugi huvitavamasse kohta sööma minna (nii nagu õpetajad oleks tahtnud).

Täna sain tagasi oma karbikese. Ja sensei Mark teatas, kui järgmine kord Mari oma portsu ei taha ära süüa, siis võib ta selle salaja talle tuua. Sõin täna lõunaks rosoljet ja mõtlesin, et see võib tõesti tunduda imelik võõrale, sest mingid imelikud tundmatu päritoluga tükid keerlevad sul suus, maitse ka selline kummaline hapukas ning kui siis veel teada saadakse, mis kala peetide ja kartulite vahele on eksinud, püütakse viisakalt kõrvale hiilida sellise imeroa eest.

Minu töökaaslane võrdles minu tehtud rosolje värvi Eesti Maja kohviku omaga, et sealne on heledam roosa. Minule meeldib kasutada värskeid peete, mille ma pehmeks hautan. Nii saan palju tumedama värvi salatile. Lihtsam on muidugi purgist peete välja võtta ja lõikuda, aga nüüd olen õppinud tegema koduseks „tarbimiseks” väiksemaid koguseid ning see suur hakkimine ei tundu enam maailmatu suure tööna.

Loodetavasti on nüüd selle lugemise peale kõhud tühjaks läinud ning jalad jooksevad juba kiiresti-kiiresti külmkapi poole! Head isu!