Sünnipäev

Olime Lydia sünnipäeval eile. Nii armas, kuidas ta peitis neid kaarte, millel ümmargune number (100/2), teiste taha. Nüüd on riburada mitmed meie sõbrad selle verstapostini jõudnud ning see tähendab, et see pole sugugi meistki väga kaugel! Kõige kummalisem on, kuidas aeg aina oma rada käib ja meie justkui samad isikud edasi oleme. Mis oleks, kui me ennast peeglist ei näeks! Kas nutaksime ikka oma noorusliku välimuse kadumise pärast? Lugesin kunagi ühest vanast kortsus naisest mingis maailma peidetud nurgas, kus puudusid peeglid. Kui siis keegi 'kena tsivilisatsiooni' esindaja talle oma pisikese peegli kinkis, siis peale ühte pilku sinna, andis see daam kingi kohe tagasi. Kui palju lihtsam on elada teadmises, et oled lihtsalt sina ise, ükskõik kuidas välja näed, ükskõik kui teised su ümber vananevad.