26.04.07

Vihmasajud ja külmetused

Vihmane päev täna ja Kirke oli mul kodus (ilusti meie voodis, vahepeal koos kiisuga, vahepeal koos minuga ja enamasti muidugi üksi). Eile helistati koolist, et Kirke kurtis peavalu ning Tom tõi ta koju. Ma ei ole kindel, kus ta külmetas, kuid haigeks ta oli igaljuhul jäänud. Kirke ütles mulle: emme, kas sa ei kuulnud hommikul, kui ma ütlesin, et my head pounds (mu pea lõhub valutada). Mina muidugi ei pannud midagi tähele, sest olime pisut liiga kauaks magama jäänud ning kiirustasin Kirket kooli, sest ta saab lisatunde enne kooli kaks korda nädalas.

Täna käisin Mariga koos ortodonti juures, kes kiitis, kui tublisti Mari oma ülemise lõualuu laiendajat keeranud on. Ilmselt järgmisest nädalast ei pea me iga nädal kohale minema, kuni ta päris breketid suhu saab. Vihma muidugi sadas ja mu teksad olid päris märjad sellest pikast kõndimisest.

Vihmasajust veel üks jutt. Mõni päev tagasi käis üle Toronto korralik äikesevihm. Ootasime lõunast peale, et kohe-kohe hakkab sadama, kuid peale suurte pilved ei paistnud midagi muud ähvardavat sealt alla tulevat. Sõitsin metrooga koju ning loomulikult just siis kui kaitsva katuseserva alt välja astusin, tundsin esimesi piiskasid. Otsisin vihmavarju üles ning olin kindel, jõuan kindlasti enne suuremat sadu koju. Puha vale! Just seal, kus mul puudus igasugune võimalus kusagilt varju leida, muutus sadu nii tihedaks, et hoolimata oma vihmavarjust olid viie sekundiga esiteks mu pikad püksid läbimärjad ja järgmise minuti jooksul hakkasid mu juuksed veest tilkuma. Vihmavarjust oli täpselt nii palju kasu, et ma oma prillidest korralikult läbi nägin. Muidu keerutas tuul vihma täpselt sinna, kuhu aga meeldis. Lisaks hakkas välku lööma ja müristama, mis pani mind tõsiselt mõtlema, kui arukas mul keset tänavat vihmavari püsti kõndida on.

Kodu juures nägin lapsi akna peal. Nad jooksid uksele vastu ja küsisid, miks ma ei helistanud – isa oleks mind jaamast autoga ära toonud. Küll oli armas, et nad minu pärast nii muretsesid. Seisin ukse peal ja ei olnud kindel, kui tark tegu on tuppa tulla ning kõik kohad märjaks teha. Kui siis lõpuks peale vihmavarju ja enda põhjalikku läbi raputamist tuppa sain, siis käisin sooja dushi all ning pugesin veel soojema teki alla, kus ma mitu korda järjest ainult aevastasin. Tom tõi mulle isegi sooja teed. Kuigi ilm ei olnud väga külm, siis selline taeva poolt kaela valatud vihmaladin võttis igasuguse soojatunde.

Mõtlesin, et nii pahasti pole mul küll kunagi läinud, aga see tundus kuidagi väga ebatõenäoline. Tuli meelde, kuidas kord tööle minnes, mu seelik vihmast läbi ligunes, nii et üks töökaaslane, kes pidi kodus käima, tõi mulle enda seeliku tööpäevaks selga. Ja muidugi eelmisel aastal Pääskülas seikluspargist koju kõndides saime samuti ägeda vihmahoo kaela. Siis polnud mul isegi varju, lastele sai vihmakile üle tõmmata, aga mina ja Jaanika olime nagu kaks märga kassi. Õnn oli, et suveilmad Eestis on palju soojemaks läinud!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.