Aladdin

Mari ja Kirke kool esitas kolmapäeval ja neljapäeval muusikalise etenduse „Aladin”, milleks pidi Disney käest loa ostma. Kuna muretsetud luba keelas ära igasuguse filmimise, siis pidime kahjuks oma kaamera maha jätma. Minu meelest on see lausa naeruväärne, sest mis üliuhket etendust suudavad noored välja panna, et Disney nii kangesti kardaks oma kassa tühjaks jäämist... Aga nagu keegi mulle ütles, kipuvad need suured firmad just nimelt näpuga järge ajama, kes, millal ja kuidas.

Tegelikult imestasin väga, kui tublid lapsed olid. Nad laulsid ja mängisid oma osad imekenasti välja. Ma ei mäleta oma kooliajast, et kunagi midagi nii uhket sai tehtud - isegi Toomas oli üllatunud (arvan, et nüüdki Eestis on sama lugu). Väga kena taust oli laste poolt joonistatud. Valgustus oli pea profesionaalsel tasemel (muidugi nii palju kui koolis seda teha saab), mikrofonid vahepeal pisut jupsisid, kuid mitte liiga hullusti, et segama oleks hakanud.

Mari oli üks neljast jutustajast ning ilmus aegajalt terve etenduse vältel lavale. Muretsesin väga, kuidas tal läheb, just selle rauast monstrumi pärast suus, aga minu mure oli ilmaaegne. Ta oli väga julge, selge kõlava häälega ning ühtegi lauset ei ajanud segamini või ei unustanud ära. Kõige naljakam oli see, et tal oli tehtud väga uhke näomaaling ning ta kandis seljas ilusat punast kleiti. Huuled olid pea sama värvi, mis kleitki ning jätsid ootamatu kontrasti. Ta oli justkui kellegi teise laps...

Kirke laulis kooris kaasa. Tegelikult oli enamus koolilapsi kaasa tõmmatud. Kel polnud mõnd tähtsamat rolli, see laulis. Muidugi tõi selline korraldus kokku hästi palju vanemaid ja vanavanemaid, onusid-tädisid ning kõiki muid sugulasi. Pilet oli imeodav - kaks dollarit! Kahetsesin, et olime oma vaatamise jaganud kahe päeva peale. Ühele mina, kui Tom karate trennis ja teisele Tom, kui mina pikemalt tööl pidin olema. Oleks tulnud uuesti seda vaatama, sest mõned peategelased olid järgmisel päeval teised ning kokkuvõttes oli see tõeliselt tore elamus!

Ega siin ei kipu kergesti teatrisse või ooperisse. Piletid normaalsetele kohtadele on hirmkallid ning ebanormaalsetel kohtadel istumine võrdub pigem kodus tugitoolis TV ees istumisega - sel pole mingit mõtet. Olin hiljuti valmis lapsed Jaapani trummareid vaatama viima, aga piletid oleks kolme peale maksnud üle kahesaja dollari ja nii me otsustasime parem CD pealt neid kuulata. Kahju! Kahju, et kultuur on siin enamasti ainult varakamatele suunatud. Ja nii on üldine suur hall mass ainult filmide ja TV-saadete peal üles kasvanud! Muidugi, kui ei ole lapsena juba harjunud millegi enamaga, siis on raske vanemas eas hakata uuega tutvuma.

Mari sai küll sel nädalal käia ooperis - Elektrat vaatamas, kuid need odavad piletid olid saadud läbi ühe kooli, millel vist muusikaline kallak. Ta paistis enam-vähem rahule jäävat, kuigi esialgu keeldus minemast. Nii me siis killukeste haaval saame seda kultuuri oma majja. Muidugi võiks teha valikut, kas minna suusatama või teatrisaali, ja loomulikult võidab meie peres pigem see esimene. Ning tänapäeval ei saa selle üle sugugi nutta, sest tervis on siiski kõige olulisem (mis sest et lugsin hiljuti kellegi tarkust: söö korralikult, hoia oma tervist, surm tuleb niikunii - arutasime selle peale tüdrukutega, kuidas liikumine annab hea enesetunde ja energia erinevate asjade kättevõtmiseks, ning kui tähtis see on)!

Siin on mõned pildid Marist peale etendust!