Naeratus

„Ortodontilise ravi käigus võib muuta hammaste asendit, prandada hambakkarte kuju ja funktsiooni. Hambad muudavad oma asendit aparaatide poolt tekitatud nõrga jõu mõjul. Ravi kestus võib ulatuda kuudest kuni aastateni, sõltuvalt hamumusanomaalia raskusest ja patsiendi vanusest."

„Breketid, mitteeemaldatavad hambaklambrid, on paremad ­ tulemust näeb mõne kuu pärast. Breketite hind aga ulatub tuhandetesse kroonidesse.”

Need kaks katkendit ortodontide kodulehelt kirjeldavad seda, millega me järgmised kaks ja pool kuni kolm aastat tihedalt seotud oleme. Mari sai eile endale esimesed "rauad" suhu. Tegelikult ei ole need veel päris klambrid vaid mingi aparaat, mis peaks tema ülemist lõualuud laiemaks suruma. Nüüd on vaja järgmised paar kuud pea iga nädal korraks ortodonti juures käia, et seda monstrumit rohkem pingesse keeraks.

Tegelikult on meil hea meel, et nii läks. Arst arvas umbes pool aastat tagasi, et tal peab võib-olla neli hammast välja tõmbama (kaks alt ja kaks ülevalt), sest suus pole lihtsalt ruumi hammastele (üks hammas juba kasvab põse poole, risti teistega ja all on üks jäävhammas teiste taga kinni ning ei pääse välja). Kuu aega tagasi rääkis ta hammaste võimalikust "viilmisest" (mis tõid silme ette teravate hammastega vampiirid) nii vältides hammaste eemaldamist, aga peale laboritööd, kus lõualuudest tehti kipsist vorm, jõuti lõpuks selle lahenduseni. Kõigepealt "venitatakse" lõualuud ja siis alles tulevad sisse „päris rauad” ehk breketid ehk hambaklambrid (alumisi hambaid pidi vist ikkagi viilima).

Kuna Maril on nüüd see asjapulk suus, siis muutus äkki ta rääkimine. Mõnda häälikut ei saa enam korralikult välja hääldada, eriti kui jutt liiga kiireks läheb. Kahetsen, et ei oodanud pisut-pisut veel, sest tal on kahe nädala pärast esinemine koolis. Aga Mari on suhteliselt rahulik, kuigi õhtul oli ta pisut õnnetu. Täna lubasin tal kodus olla. Nii ta siis harjutas taas korralikku sõnade väljaütlemist.

Kogu see asi läheb meil kena kopika maksma. Kui Eestis võib hind ulatuda tuhandetesse kroonidesse, siis korrutage see kümnega ning saame tuhanded dollarid. Õnneks maksab kindlustus osaliselt selle kinni, aga Toomas kirub siinseid hambaarste - on ikka ühed vereimejad. Lohutame end, et Kirke arsti prognoos Kirke suhtes on olnud lootustandev - temal pole „raudu” suhu vaja.

Veel on tegelikult huvitav see, kuidas Mari sõbrad ta koolis vastu võtsid (ta läks peale arsti juures käiku peale lõunat eile tagasi kooli). Nende jaoks oli see väga „cool” ja nad tahtsid aina vaadata, mis ta suhu oli ilmunud. Kirke arvas, et keegi ei narriks breketitega lapsi, ainult need, kes on „mean” - õelad, ja nendest ei pea hoolima!