Laupäev

Teist nädalat üksi koos kassidega kodus. Pean tunnistama, et pole millegi erilisega hakkama saanud. Täna proovisin keldris suurpuhastust teha. Tekitasin Pumale ja Liisule palju stressi, sest pidin pidevalt neid ära ajama ning nad ei saanud sugugi aru, miks tugitoolid ja diivanid äkki liikuma hakkasid ning nendega üldse mängida ei taha - see oli muidugi Puma, kes võttis kord ähvardavaid kord mängule kutsuvaid poose. Liisu arvas, et on tore end vaiba sisse peita, kuni ta mul sinna ära kadus ning ma juba muretsema hakkasin, kas ta ikka välja saab. Hetkel on kiisud end mõnusalt toolidele sirakile tõmmanud ning tudivad.

Toomas saatis mulle pilte oma Eestis olemise ajast. Panin need siia üles. Pidin oma pildid praegusest kohast ära tõstma, sellepärast ei lähe lingid meie kodulehelt käima. Vaja veel need parandama minna.

Pean lastele igal õhtul unelaulu laulma. Millegipärast on nende uneaeg kuidagi väga öö peale nihkunud. Aga õnneks ei pea nad tagasitulles kohe kooli jooksma. Kirkele olen kord laulnud töö juurest. Peitsin end kompuutrituppa ning hiljem küsisin Heleni käest, kas nad kuulsid, kuidas ma oma lapsi tudile panin. Ta naeris, et nad olid jah, kõik ukse taga kuulamas. Ja lubas mulle teinekord öösel helistada, kui tal uni läinud on.

Leidsin tüdrukute nimekirjad, mis ma lasin neil kokku panna, enne kui pakkimiseks läks. Kirke kirjutas: 1 Puma, 3 t-särki.... Pean neile Skype'i kaudu alati kiisusid näitama, kuigi vahel on raske neid just tol hetkel kätte saada. Uuritakse, kas Puma on juba väga suureks kasvanud.

Aga nüüd tagasi keldri juurde...

Vaarikakook

Toomas, see on viimane tükk koogist, mis sinust siia jäi. Pidin ülejäägi panka töökaaslastele tooma, sest ei jõudnud seda üksi ära süüa. Eesti Maja manager sai selle viimase tükikese.

Raamaturiiul

Frances Mayes „Under the Tuscan Sun”
Taas üks raamat „sarjast: ostsin maja võõras riigis ning ehitasin selle uuesti üles”. Mul on järjekorras kolmanda kirjaniku käest samal teemal teos. Eks ma siis anna oma kommentaarid, milline nendest kõige parem oli. Hetkel kaldun arvama, et Carol Goldwater'i lood olid siiramad, kuigi Frances Mayes'i sulg jookseb palju libedamalt. Ehk olen ma pisut eelarvamusega ameeriklaste suhtes...

Vaatasin ka filmi, mis ei ole täpselt raamatu järgi tehtud (ma ei kujuta ette, kuidas seda mängufilmiks üldse muuta saakski). Ainult mõned üksikud seigad on raamatust kaasa toodud. Minu meelest väga armas ilus muinasjutt, ükskõik mis teised sellest arvavad. Oleme Heleniga - mu töökaaslane - täiesti erinevatel arusaamadel, aga mulle meeldib temaga 'vaielda', me ei saa kunagi pahseks teineteise peale ja ma imestan kui palju on minus (temas) joont, mis lubab meil teineteise üle norida ilma et me solvuks. Mina ei vaadanud seda lugu nii palju loo pärast. Nautisin Itaalia maastikku, inimesi. Hiljem lugesin, et pea kõik küla elanikud osalesid filmis. Kui tahad hetkeks kõrvale visata oma argimured, siis sukeldu filmi ning võta seda kui toredat väljamõeldist (muinasjuttu).

Frances Mayes - widely published poet, gourmet cook and travel writer - opens the door on a wondrous new world when she buys and restores an abandoned villa in the spectacular Tuscan countryside. She finds faded frescoes beneath the whitewash in the dining room, a vineyard under wildly overgrown brambles - and even a wayward scorpion under her pillow. And from her traditional kitchen and simple garden, she creates dozens of delicious seasonal recipes, all included in this book. In the vibrant local markets and neighbouring hill towns, the author explores the nuances of the Italian landscape, history and cuisine. Each adventure yields delightful surprises - the perfect panettone, an unforgettable wine, or painted Etruscan tombs. Doing for Tuscany what Peter Mayle did for Provence, Mayes writes about the tastes and pleasures of a foreign country with gusto and passion. A celebration of the extraordinary quality of life in Tuscany, "Under The Tuscan Sun" is a feast for all the senses.

Jose Saramago „Blindness” (Pimedus)
Vaatasin, et see raamat on tõlgitud ka eesti keelde. Autor on Nobeli preemia laureaat.
Pean tunnistama, et raamatut kätte võttes ning lugedes lühikokkuvõtet, pidin selle peaaaegu käest ära panema. Olen hoidnud eemale liiga tumedate toonidega teostest (kuigi neid satub aegajalt minu öökapile oma järjekorda ootama). „Pimeduse” puhul otsustasin siiski siit sealt mõnda katkendit lugeda ning olin peaaegu valmis lõppu ära vaatama (nii nagu keegi mulle hiljuti rääkis isikust, kes ennast väga süngeks peab ja kes raamatut alustades vaatab alati lõpu ära, sest küll oleks kahju, kui ta ära surres ei tea, kuidas kirjanik oma teose lõpetas... Mina olen end samuti tabanud mõttelt, kui kurb on surra, olles mõne raamatuga poole peal, aga ma ei taha end sugugi väga süngeks pidada ning ma püüan siiski hoiduda lõppude ära vaatamisest - mis sest et aegajalt/harva mitte väga edukalt).

„Pimedus” on absoluutselt ebatavaline. Siin puudub kahekõne selle tavalises mõttes, see on peidetud paragrahvide sisse. Kui saada üle esialgsest tõrkest (nagu mina), siis lugu haarab end täiesti enda võimusesse ja paneb tõsiselt mõtlema, millised me inimestena tegelikult oleme... Tasub lugeda!!!!

In an unnamed city in an unnamed country, a man sitting in his car waiting for a traffic light to change is suddenly struck blind. But instead of being plunged into darkness, this man sees everything white, as if he "were caught in a mist or had fallen into a milky sea." A Good Samaritan offers to drive him home (and later steals his car); his wife takes him by taxi to a nearby eye clinic where they are ushered past other patients into the doctor's office. Within a day the man's wife, the taxi driver, the doctor and his patients, and the car thief have all succumbed to blindness. As the epidemic spreads, the government panics and begins quarantining victims in an abandoned mental asylum--guarded by soldiers with orders to shoot anyone who tries to escape. So begins Portuguese author José Saramago's gripping story of humanity under siege, written with a dearth of paragraphs, limited punctuation, and embedded dialogue minus either quotation marks or attribution. At first this may seem challenging, but the style actually contributes to the narrative's building tension, and to the reader's involvement.

In this community of blind people there is still one set of functioning eyes: the doctor's wife has affected blindness in order to accompany her husband to the asylum. As the number of victims grows and the asylum becomes overcrowded, systems begin to break down: toilets back up, food deliveries become sporadic; there is no medical treatment for the sick and no proper way to bury the dead. Inevitably, social conventions begin to crumble as well, with one group of blind inmates taking control of the dwindling food supply and using it to exploit the others. Through it all, the doctor's wife does her best to protect her little band of blind charges, eventually leading them out of the hospital and back into the horribly changed landscape of the city.

Blindness is in many ways a horrific novel, detailing as it does the total breakdown in society that follows upon this most unnatural disaster. Saramago takes his characters to the very edge of humanity and then pushes them over the precipice. His people learn to live in inexpressible filth, they commit acts of both unspeakable violence and amazing generosity that would have been unimaginable to them before the tragedy. The very structure of society itself alters to suit the circumstances as once-civilized, urban dwellers become ragged nomads traveling by touch from building to building in search of food. The devil is in the details, and Saramago has imagined for us in all its devastation a hell where those who went blind in the streets can never find their homes again, where people are reduced to eating chickens raw and packs of dogs roam the excrement-covered sidewalks scavenging from corpses.

And yet in the midst of all this horror Saramago has written passages of unsurpassed beauty. Upon being told she is beautiful by three of her charges, women who have never seen her, "the doctor's wife is reduced to tears because of a personal pronoun, an adverb, a verb, an adjective, mere grammatical categories, mere labels, just like the two women, the others, indefinite pronouns, they too are crying, they embrace the woman of the whole sentence, three graces beneath the falling rain." In this one woman Saramago has created an enduring, fully developed character who serves both as the eyes and ears of the reader and as the conscience of the race. And in Blindness he has written a profound, ultimately transcendent meditation on what it means to be human. --Alix Wilber

Stuart MacBride „Dying Light”
Jälle kord laenan Amazon'ilt leitud kokkuvõtet. Minu arvamine? Väga sünge. Hästi kirjutatud, kuid ma ei kavatse otsida üles tema teisi raamatuid... või võib-olla kunagi tulevikus :)
Mind tõmbavad vahel karakterid, mis kirjanikud loonud on ning olen rohkem huvitatud nende käekäigust...

This is a new Logan McRae thriller from the bestselling author of "Cold Granite", set to rival Ian Rankin. It's summertime in the Granite city: the sun is shining, the sky is blue, and people are dying! It starts with Rosie Williams, a prostitute, stripped naked and beaten to death down by the docks - the heart of Aberdeen's red light district. For DS Logan McRae it's a bad start to another bad day. Only a few short months ago, he was the golden boy of Grampian police. But one botched raid later, he's palmed off on a DI everyone knows is a jinx, waiting for the axe to fall with all the other rejects in the 'Screw-up Squad'. Logan's not going to take it lying down. He's determined to escape DI Steel and her unconventional methods, and the best way to do that is to crack the case in double-quick time. But, Rosie Williams won't be the only one making an unscheduled trip to the morgue. Across the city, six people are burning to death in a petrol-soaked squat, the doors and windows screwed shut from the outside. And despite Logan's best efforts, it's not long before another prostitute turns up on the slab! Stuart MacBride's characteristic grittiness, gallows humour and lively characterization make this his second unputdownable novel, confirming his status as the rising star of crime fiction.

Tagaaias marju korjamas

Laupäeval korjasin ära vaarikad, mustsõstrad ja tikri/mustsõstra risti-rästi ristatud marjad. Need on tikrisuurused mustsõstrakarva marjad. Muidugi ei jõua ma neid ära süüa, panen sügavkülma.

Tegelikult oli mul tõeliselt tore elamus aias kolme põõsa vahel istuda, sest muusikutest naabrid (isa tütre ja pojaga, ma pole kindel, kas ema ka laulab, aga väga võimalik, et jah), kes aasta läbi oma garaazhis harjutavad ning kelle laulude saatel oleme nii mõnegi toreda õhtupooliku meie viinamarjade all veetnud, esitasid terve oma repertuaari kõrvalaias toimuval peol. Kõige huvitavam on, et need naabrid, kelle juures esineti, on hoopistükkis kusagilt Aasiast pärit ning vahepeal laulsid nad oma laule.

Otsustasin võtta mõned laulud videofilmile. Panin kokku umbes 10-minutilise ülevaate lauludest (kahjuks ei saanud võtta peale laulu, mida nad kevadel harjutama hakkasid ning mis mulle väga meeldib). Kvaliteet ei ole muidugi midagi kiita, sest olin siiski nii palju eemal. Tean, et nad on esinenud TVs ja kujutan ette, nad käivad mujalgi mängimas. Kord arvas üks meie külalistest, et naabrid on oma raadio nii kõvasti mängima jätnud... Mõned aastad tagasi kinkis naabriema minu tüdrukute sünnipäeval lastele mõeldud musitseerimisraamatuid, kuid meie lastest ei saa kunagi nende ansamblis kaasategijaid. Huvid on hoopis teised.

Pühapäeval tahtsin all keldris teha suurpuhastuse. Sain ilusti õigel ajal üles, istusin arvuti taha korraks, rääkisin Toomasega Eestis, hakkasin kokku panema seda videot ning avastasin kell kaks, et pole veel hommikusöökigi söönud. Olin mõnusalt aega veetnud vaadates pilte meie kümnest aastast siin majas. Ja nii saigi videosse pildid, mis on võetud maja ümber. Kui hiljem üle vaatasin, siis avastasin, küll on tore ülevaade laste arengust! Kirke oli kolme kuune ja Mari kahe aastane, kui me siia kolisime.

Murphy õmblemise seadused

Leidsin need Murphy seadused õmblemise kohta. Ma ei saa just ütelda, et kõik need minuga on ka juhtunud, kuid päris mitmed kindlasti!

Pilt on pea kümme aastat tagasi võetud, kui õmblesin Marile Halloween'i kostüümi. Kirke vaatab laua peal istudes huviga pealt ja justkui jagaks näpunäiteid (ta on pisut üle ühe aasta vana). Mari sai endale maasikavormi, mis aga kippus kõigile tunduma tomatina. Mõtlesin kogu aeg, et joonistan väikesed mustad maasikaseemned punase riide peale, kuid lõpuks kandis Kirkegi seda (maasika) tomatikostüümi.

Siin on näha meie vana kööki. Igivanadest aegadest pärit kummaline roheline pliit, mida näha ei ole ja samasugune külmutuskapp, mis aga juba järgmisel suvel otsad andis (ainult sügavkülma osa jäi tööle, nii me hoidsime hädaga oma asju seal - mis tähendas, väga vähe asju - kuni uue muretsesime) ning tumepruunid kapid, mis on nüüdseks minu suurel pealekäimisel asendatud heledate köögikappidega.

• Fusible interfacings always fuse to the iron.
• If you need six matching buttons, you will find five in your button box.
  
• The seam you meant to rip out is invariably the other one.
  
• When you are in a hurry, the needle eye is always too small.
  
• The fabric you forgot to pre-shrink will always shrink the most.
  
• The pattern you wanted to make again will have one key piece missing.
  
• If you drop something out of your sewing basket, it will be your box of pins with the cover off.
  
• Whenever the construction process is going well, the bobbin thread runs out.
• The scissors cut easiest past the buttonhole.
  
• The magnitude of the goof is in direct proportion to the cost of the fabric.
  
• Your lost needle will be found by the person walking around barefoot.
  
• Collar points don't match and you've trimmed all the seams.
  
• The iron never scorches the garment until its final pressing.
  
• The steam iron only burps rusty water on light silk fabric.
  
• The sewing machine light usually burns out on Sunday.
  
• Pinking shears get dull just by looking at them.
  
• Gathering threads always break in the middle.

Eestisse

Siin on fotomeenutus eelmisest aastast, kui Toomas lastega Eestisse lendas. Seekord oli asi pisut rahulikum. Ei näinud ühtegi relvastatud sõdurit. Toomaski ohkas kergendatult. Ainuke piirang on ikka vedeliku lennukile mitte lubamine. Selle alla käivad nii hambapastad, deodorandid jne. Kui neid siiski vaja on, siis peavad asjad olema läbipaistvas kotis ning ei tohi olla suuremad kui 100 ml nagu sildid igal pool ütlesid. Meie olime eriti usinad ja peitsime kõik kohvrisse.

Lapsed olid põnevil, kuid samas kurvad. Kallistasime hästi palju ning koju jõudes kuulasin nende teadet vastamismasinalt, kuidas nad minu järele igatsevad. Ühelt poolt on kena pisut aega omaette olla, kuid lennujaamast tagasi tulles ning laste asju siin seal nähes, tõmbas süda valusalt kokku. Teisalt lugesin just Daily Mail ajalehest artiklit kui ülehoituna me oma lapsi tänapäeval hoiame. Loodus on ette näinud, et lapsed õpivad teiste omasugustega mängides suhtlemist ja läbisaamist ja probleemide lahendamist. Kuna aga nüüd veedab enamus arenenud maade lastest TV või arvuti või mõne muu taolise monstrumi ees, siis pole vaja kaugelt otsida, kust nad oma kogemused saavad.

Soovin head lendu ja õnneliku kohalejõudmist oma perele! Ootan teid juba tagasi!

Kinos

Käisime vist esimest korda laste elus TERVE perega kinos. Siiani olen mina neid viinud, mõned korrad on nad teistega läinud. Toomas sai karatest shihani käest filmi eelvaatusele piletid ja nii me otsustasimegi laupäeva hommikuks kell 10 kenasti teises linna otsas kohal olla.

Filmiks oli „Arctic Tale” - lugu jääkarudest ja morskadest (ma arvan, et walrus on ikka morsk eesti keeles). Lugu sellest, kuidas jääkaru ema oma lapsed üles kasvatab, kuidas pisike morsk peale sündi oma ema ja 'tädi' hoole alla jääb. Väga huvitav oli fakt, et ema kõrvale tuleb veel üks morsk abiks, keda filmis 'tädiks' kutsuti! Film oli väga südamesse minev. Selles oli hetki, mis tõid naeratuse huultele, aga ka seiku, mis tõi lausa pisarad silma (vähemalt minule ning mu tüdrukutele - nägin Mari enda kõrval põski nühkimas ja Kirke tunnistas hiljem, et oli samuti nutnud).

Kurb on fakt, et kliima muutus teeb loomade jaoks järjest raskemaks uute tingimustega toime tulemise. Igivanad väljakujunenud jahtimisviisidest pole soojemas kliimas sugugi abi. (Näiteks tunnevad jääkarud lõhna järgi jää alla lume sisse peitunud hülge lõhna ning proovivad esikäppadele täie jõuga langedes jääd purustada. Mis teha aga siis, kui jää on nii õhuke, et hülgepoega ei saa enam peita vaid ta peab jää peal üles kasvatama. Kuidas karuna hiilida ligi kellelegi, kes sind kaugelt näeb...)

Kõik need, kes pole veel aru saanud, kui oluline on meie looduse hoidmine, peavad seda filmi vaatama minema. Lõputiitrite aegu ütlevad lapsed õpetussõnu, mida oma kodus muuta: kasutada uusi elektripirne, olla lühemat aega dushi all jne. Kui kodus õhtul süüa tegin, siis Kirke käis mul tuld pidevalt ära kustutamas, sest parem on, kui me ei põleta neid niisama. Mul on usk ja lootus, et kui minuvanuseid põikpäid on raske ümber kasvatada (ja ma ei taha sugugi ennast nende hulka lugeda, sest püüan teha oma parima looduse säästmise huvides), siis ehk kasvab peale uus põlvkond, kes teeb täieliku kannapöörde (tänu koolis õpetatavale, tänu just sellistele filmidele, tänu nendele, kes tõsiselt asjast räägivad), sest lõppude lõpuks peavad meie järeltulijad kuidagi tulevikus toime tulema.

Põikpeadest: Mida ütelda ettepaneku kohta, et jalgratturid peaks maksustama???!!! Võib olla peaks ka jalakäijatele mingi maksu peale panema, nemad kasutavad kõnniteid ja kulutavad seda? Või koertele ja kassidele (näiteks saastamise maksu)?

P.S. Pean siiski tagasi võtma oma sõnad 'esimest korda terve perega kinos', sest meenus kord Floridas, kus me olime erilises kinos, prillid ees ning vaatasime filmi kolmemõõtmelisena. See tundus nii tõetruu, et meie kaheaastane Mari proovis kinolinalt puu otsas rippuvat virsikut haarata!

Lugemas

Kinno minnes olid lastel raamatud kaasas. Kirke on imede-ime väga huviga viimasel ajal lugenud. Aga ma näen, kui oluline on leida teda huvitav teos! Siin on nad end mõnusalt sisse seadnud, selleks ajaks kui isa kiiruga poest läbi hüppas. Mari on end peitnud kuhugi auto taha muguvasse poosi, vaid varbad paistavad välja.

Raamaturiiul

Åke Edwarson „Rop från långt avstånd”
”The suspense increases all the time, the plot and the mysteries close in upon you. Åke Edwardson is skilful when he constructs his crime novels … and he has yet again succeeded in writing a novel with a criminal setting that is complete in every respect. One can but regard him as one of our really great crime-thriller writers. Rop från långt avstånd is also an extremely well achieved cross between a police-novel and a psychological thriller … on a par with PD James … Åke Edwardson is quite simply dazzlingly clever.” Crister Enander, Helsingborgs Dagblad

Rahulik õhtu

Minu puhkus - oleme väga rahulikult võtnud. Pisut väljas käinud, lapsed ikka karates ja peale seda ujumas. Ja muidugi lugenud. Siin me kõik oleme, mina püüan kudumist lugemisega ühendada ning ainult kiisul puudub raamat nina alt. Täna läheme Pumaga loomaarsti juurde. Kõige olulisem on kindlaks teha, et tal pole usse sees. Eks ta saab mõne süsti ning ühel päeval laseme ta ka ära lõigata, kuigi lapsed tahaksid saada samasuguseid kiisusid, siis enda kodurahu huvides on parem, kui kiisud kesksoost on :)

Raamaturiiul

Carol Drinkwater „The Olive Farm” - „The Olive Season” - „The Olive Harvest”

Autor on kindlasti rohkem tuntud kui näitleja, kes mängis noore loomaarsti abikaasat seerias, mis vändatud James Herriot'i raamatute järgi. Need kolm lugu on sellest, kuidas C.D. viib ellu oma unistuse omada maja mere ääres. Koos oma tulevase abikaasaga, kes on filmitegija ja elab Pariisis, ostetakse ära vana oliivifarm Lõuna-Prantsusmaal, Cannes lähedal. Ta jutustab muredest ja vaevast, mis tähendab mahajäetud farmi ülestöötamine. Huvitavad on kohalikud inimesed oma erisuguste tavade ja arvamistega. Armas ja südamlik seeria.

Laagrist tagasi

Tõime lapsed pühapäeval koju. Paistis, et neile meeldis väga, kuigi nad olid ikka paar korda vihma selga saanud. Nad käisid minigolfi mängimas, kanuuga sõitmas, saunas (kaasa arvatud - nagu Kirke kavala näoga seletas - 'skinny dipping', mis tähendab paljalt jõkke hüppamist), neil oli maskipidu, milles Mari esines tulehaldjana (Fire Spirit) - pildil on näha tema 'sõjamaalinguid' kätel - ta sai esimse koha. Tagasiteel jutustasid nad nalju, mis nad olid üksteisele peol esitanud.

Mõlemad arvasid, et oli tore, aga veel toredam on koju tulla, seda enam kui emme toidud on palju paremad laagris pakutavatest. Küll mul oli hea meel seda kuulda! Tegelikult tean, kui raske on suurele lastehulgale pakkuda midagi, mis kõigile väga meeldiks.

Jalutuskäik

Nädal on nii kiiresti läinud. Lapsed on laagris, kuid ega pole palju aega olnud omaette olemist nautida. Täna võtame väga vabalt ning eile õhtul otsustasime teha ühe jalutuskäigu. Olime umbes kolm tundi jalgel ning kõndisime kokku umbes neliteist kilomeetrit. Jalutasime ida poole mööd Bloor'i tänavat, mis jookseb pikalt läbi terve Toronto. Põikasime vanast kõrtsist mööda (Old Mill), mis ikka restorani ja uhke ajaviitmisekohana lahti on. Sattusime tänavale, millel me Torontosse kolides elasime - Riverview Gardens. Meenutasin aega, kui ma pidin TTC (ühistranspordi) streigi tõttu kümme päeva jalgrattal just sama teed sõitma tööle (vast oli umbes 15 km).

Pilt ongi tehtud sellest ajast ning minu kõrval olev härra ei ole mitte kostüümis Toomas vaid maja peremees, kelle käest me tuba saime kasutada, kui me maja eest hoolitsesime ning talle süüa valmistasime ja pesu pesime ning kõik need muud kohustused maja juures (lisaks pidime ka oma raha eest toidu nii endale kui talle ostma, mis hiljem tuli välja, oli muidugi pisukene meie nöörimine, kuid tol ajal tundus see meile just kõige parema lahendusena). Ta oli väga kena vanahärra, kunagine Viljandi maavanem - Mihkel Hansen. Samas pean tunnistama, et vana inimesega (eriti kui ta veel võõras on) pole sugugi kerge elada. Nad muutuvad palju jonnakamaks kui lapsed... Nii me korjasimegi peaagu aasta hiljem oma pisukese vara kokku ja leidsime High Park'i juurest korterimajast uue elamise. Päris hea tunne oli kolida OMA kohta! Vanahärra Hansen oli peale meie lahkumist pisut hädas, sest ei olnud kerge endale uut tema jaoks samadel headel tingimustel inimest sisse leida... Aga meie olime õnnelikud!

Nüüd siis tegime sellise pisut nostalgilise käigu oma 'noorusradadel'. Piilusime sisse tänava ääres olevatesse restoranidesse, mis reede õhtul rahvast pungil täis, imetlesime kondiitripoodide vaateaknaid. Meile piisas kõrvaltvaataja rollist. Tom väitis, et minu koogid on maailma parimad ning restoranidest olen õppinud vaid kana ja kalatoite tellima, sest ülejäänuga võib siin mandril küll mööda panna. Astusime hoopis sisse puhtalt Kanada enda kiirtoidu kohta Tim Hortons, kust saime mõlemad kätte 'iced cappuccino'd. Tomi valik läks natuke nihu, sest ta soovis juurde pähklimaitset, kuid see rikkus selle külma kohvijoogi pisut ära, sest kõige otsa tuli veel sorts vahukoort ning Tom oli lõpuks päris hädas, kuidas joogist lahti saada. Teinekord tasub jääda vana harjunud asja juurde... Koju jõudes istusime veel aeda ning lugesime, kuni olime valmis põhku pugema.

Kunagi kirjutan rohkem Tim Hortonist... Täna jätan teid rahule ning lähen naudin veel meie kahekesi olemist.

Raamaturiiul

John Grisham "The Innocent Man"
Olen John Grisham'i raamatuid lugenud sellest ajast peale, kui need ilmuma hakkasid ja mulle on nad alati meeldinud. Seekordne raamat ei ole mitte väljamõeldis. Lugu on Ameerika kohtusüsteemist, kus kokkuklpsitud tunnistused ja meeleheitlikult kuriteo lahendamist tahtvad uurijad, viivad kohtu ette ning surma mõistmisele süütuid inimesi. Ta räägib peamiselt ühest noore neiu mõrvast, kelle tapmine määriti kahe mehe kaela, kellest üks alustas oma eluteed väga lootusandvalt pesapalli mängijana, kuid kes oli sunnitud loobuma oma armastatud mängust oma halva käe pärast ning kes üha enam langes depressiooni, millega kaasnes vaimuhaigus. Kerge oli teda süüdi mõista, ei hoolitud tunnistusest, et ta mõrva sooritamise ajal polnud selle lähedalgi. Kuna arvati, et mõrv pidi olema sooritatud kahe mehe poolt, siis läks kohtuniku ette ka tema sõber.

Samas pani see mõtlema, kui algeline oli tolleaegne (seitsme-/kaheksakümnendad) uurimissüsteem. Tänapäeval piisab vaid mõne karvakese üleskorjamisest ning DNA testid teevad kindlaks, kellele see kuulub. Üheksakümnendate alguses, kui üks süüdimõistetust oli oodanud oma hukkamist üksteist aastat (teisele oli määratud eluagne vanglakaristus), tulid appi noored advokaadid, kelle eestvõtmisel tehti DNA analüüsid ning leiti tegelik tapja.

Kummaline on see, kuidas hoolimata nende süütuks tunnitamisest, ei tahtnud linn seda mitte uskuda....

Väga sünge lugu, mis paneb sügavalt mõtlema, kui õige on surma mõistmine! Huvitavana on ühe kurjategija (kes samuti oli surma mõistetud ning kes tegelikult süütu oli) kindel usk, et surmanuhtlus on õige samm. Olles aga pikalt oma järjekorda oodanud, peaaegu alla andes, et ta minema pääseb, sai temast äge surmanuhtluse vastane!

Olen vahel mõelnud, mis tähendab olla valesüüdistuse ohver... Kuidas oma süütust kindlaks teha???

Sujata Massey "The Salaryman's Wife"
Minu jaoks teine raamat (autori esimene Rei Shimura sarjast) Sujata Massey sulest.

Japanese-American Rei Shimura is a 27-year-old English teacher living in one of Tokyo's seediest neighborhoods. She doesn't make much money, but she wouldn't go back home to California even if she had a free ticket (which, thanks to her parents, she does.) Her independence is threatened however, when a getaway to an ancient castle town is marred by murder. Rei is the first to find the beautiful wife of a high-powered businessman, dead in the snow. Taking charge, as usual, Rei searches for clues by crashing a funeral, posing as a bar-girl, and somehow ending up pursued by police and paparazzi alike. In the meantime, she manages to piece together a strange, ever-changing puzzle--one that is built on lies and held together by years of sex and deception.

Laagrisse

Lapsed on nüüd nädalaks Jõekääru laagris. Mari ja Kirke on mõlemad keskmistes tüdrukutes ning nende kasvatajaks on Eestis tulnud noor naine. Tegelikult on laagris päris vähe lapsi esimesel nädalal. Kokku umbes kakskümmend (nendest kümme minu tüdrukutega koos). Suureks põhjuseks laulupidu Eestis, sest üle viiekümne noore Eesti Koolist on praegu Eestis (nad osalesid ka laulupeol).

Vaatasin ise ka otseülekannet rongkäigust. Pidin selleks öösel kell 2 üles ärkama. Pidasin umbes poolteist tundi vastu, siis pugesin tagasi voodisse, mille sel ööl oli Kirke enda alla võtnud, et minuga enne laagrisse minekut magada. Kella seitsme ajal tõmbasin jälle laulupeo üles - nagu aru sain, olid nad just-just alustanud. Ega ma palju kontserti jälgida ei saanud. Osa aega kuulasin niisama, samal ajal veel viimaseid ettevalmistusi tehes laagrisse minekuks. Nii palju kui nägin ja kuulsin, pean ütlema, ilus oli! Olin omaette vaimustuses huvitavast Rongisõidu laulust! Proovisin tüdrukuid ka meelitada arvuti ekraani ette, kuid kahjuks jääb see kõik nendele väga kaugeks. Rääkisin siis neile, kui tähtis eestlastele laulmine on olnud, kuidas me end vabaks laulsime üle viieteist aasta tagasi. Mari kuulas päris huviga.

Pean ütlema, pakkimine läks imelihtsalt. Mari ja Kirkega vaatasime enamvähem üle, mis riideid peaks kaasa võtma ning nad pakkisid kõik ise kohvritesse. Oli kohe palju kergem tunne, et tüdrukud nii tubliks kätte läinud on!

Jõekäärult tagasi sõites tahtsin minna maasikaid korjama teeäärsesse farmi, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Kodus pugesin kiiresti voodisse ning magasin välja oma öist ülevalolemist. Hiljem lugsin pisut õues raamatut, kuni Jaak ja Eve läbi astusid. Nad tulid piiluma oma Miisu venda Pumat. Jagasime siis usinalt oma kogemusi, kuidas kiisud meiega on. Ning õhtu veetsime Hille ja Jüri juures - pühapäev oli Kanada päev! Monika oli eesti sõpradega väljas. Kui Eve oli oma tütrele Karinale (seitsme aastane) öelnud, et Monika on peikaga peol, siis teadis Karina, et Monikal ei ole peikat. Seletas siis kiiresti, kuidas Monika oli tema käest küsinud, kas keegi koolis meeldib Karinale ja kui Karina teatas, et mitte keegi, siis oli Monika nõustunud, temal ei ole ka mitte kedagi!

Tore õhtu oli koos. Sõime, jõime, ajasime juttu, vaatasime natuke eesti laulude videosid ETV kodulehelt ja youtube'i pealt. Hiljem istusin Andresega (kes on kümnene) arvuti eest ja proovisime leida videolõike eesti jalgpalluritest, sest tema tegeleb sellega päris tõsiselt. Ta oli ka väga huvitatud, kuidas Mari ja Kirke karated teevad. Kommenteerisin siis tüdrukute videosid ning rõhutasin, kuidas vabavõitluses ei tohi sisse lüüa. Tõmbasin siis veel üles eestlasest karate maailmameistri video, mida ta huviga uuris.

Millalgi peale keskööd jalutasime Toomasega koju mööda teid, mis olid üsna inimtühjad. Ainult suur ere täiskuu jälgis meid kõrgelt taevast.

Sleepover

Eile oli meil külas Kirke sõbranna Chen-Chen, kes on pärit Hiinast. Ajan pidevalt teda segamini Lucyga, kes on korealane ja samuti Kirke hea sõbranna. Tal oli lubatud isegi ööseks jääda ning mingil hetkel tekkis neil otsus minna telki magama. Eks me siis ajasime telgi muru peale üles ning hoiatasime, et nad ei ehmataks kui mõni pesukaru neid nuusutama tuleb või kassid öösel ringi jooksevad. Meil on vahelduseks pisut jahedam, saime isegi aknad õhtul lahti teha. Kuulsimegi oma sooja teki alt, kuidas nad pikalt telgis veel seltasid.

Hommikul hakkas neil ilmselt pisut jahe või oli tundmatus kohas magamine see, mis ajas nad juba seitsme ajal üles, kuigi nad küll kohe tuppa ei kippunud. Olin teinud valmis pannkoogitaigna ning küpsteasin hommikusöögiks kooke. Tavaliselt tahab Kirke neid vahtrapuu siirupiga, kuid see on meil hetkel otsas. Olen talle teinud kaneeli-suhkrusegu, mida ta kookidele riputab. Teised neiud nautisid oma pannkooke moosiga. Minu tüdrukud püüdsid külalist pisut ehmatada ning avaldasid saladuse, mis ma taigna sisse panen. Nimelt riivitud porgandit! Õnneks ei teinud Chen-Chen sellest suuremat numbrit. Lubas hoopis emale rääkida, kuidas peaks kooke tegema. Panen lisaks juurde veel riivitud õunu, kaneeli ja pisut muskaati sisse ning küpsetan õhukesed ülepannikoogid. Tegelikult on meil küll enamasti kujunenud nii, et Mari on see suur küpsetaja pühapäeva hommikuti.

Käisime täna pisut mööda poode. Marile oli vaja uusi kummikuid. Homme lähevad lapsed Jõekääru laagrisse nädalaks ajaks. Ma pole küll kindel, kui palju neil kummikuid vaja on, kuid vahel ilmselt siiski.

Siin on link Jõekääru leheküljele! Mina olen see, kes selle järgi vaatab, et kõige uuem info sinna jõuab ja pildid laagrielust üles saaks!

Kooli viimane päev

Täna sai lõpuks läbi pikk kooliaasta. Andsin tüdrukutele kaasa Eestist toodud karamellkomme ja Pilvekese komme. Nad pidutsesid niisama, sõid snäkke ja vaatasid filme.

Siin pole kombeks õpetajale lilli viia, kuid mõned teevad ikka kingitusi. Mina olen viimastel aastatel ostnud raamatuid kingiks. Kuna Kirke seletas mulle tõsise näoga, kuidas tema õpetajale meeldivad chapter books (hästi paljude peatükkidega raamatud), millel on hea algus ja hea lõpp, siis ostsin talle Rutherford'i poolt kirjutatud ajaloolise romaani "London". Mari õpetaja sai raamatu kassilugudega, aga siis tuli välja, ta pidi rohkem koeradest sisse võetud olema. Mari kirjutas raamatusse, et loodetavasti muutub õpetajal arvamine kassidest peale seda, kui lood läbi loetud on.

Täna on väga-väga kuum. Ilmaennustajad ähvardasid, et äikesetormid jõuavad Torontosse, kuid siiani on ainult pilvine ja tuuline olnud. Mõnel pool Ontarios on juba torm palju kahju teinud, lõhkunud puid ning rebinud katuseid. Loodetavasti ei saa see nii hull linnas olema. Igaks juhuks parkisime auto oma vahtrapuust kaugemale.

Proovisime meie kirsipuu kirsse. Sellel peaks olema neli erinevat sorti peal. Maitsevad imehead. Eelmine aasta saime vaid kümmekond kirtsus marja, mis ei jätnud küll muljet, et see puu söödavaid kirsse oskaks kasvatada, kuid sel aastal on hoopis teine lugu.

Tänu

Südame teeb soojaks, kui on neid ühispanga liikmeid, kes tõesti oskavad hinnata seda, mida me nende heaks iga päev teeme. Täna kingiti meile see ilus lillekimp, millega kaasas veel ilusamate sõnadega edasi antud kiidusõnad. Ma ei oskagi kirjeldada seda, kuidas me oma tööd teeme. Enamusel tuleb kõik südamest. Juba sellepärast, et tunneme nii hästi oma liikmeid, kohalikku eesti ühiskonda. Ainult mõni, kes halvasti ära kasutab meie lahkust, ajab vahel kopsu üle maksa, aga isegi kui nemad meiega avali rääkima tulevad, püüame kuidagi lahendusi leida. Me pole üks tüüpiline suurpank, kus kõigil on silmade ees rahamärgid. Meil pole mingit plaanimajandust, kui palju uusi kliente sisse on vaja tuua või laenusid müüa. Tean mitmeid ühispankade süsteemis töötavaid inimesi, kes on just sellepärast põgenenud suurpankadest.

Ühispangad ehk credit Unions on midagi sarnast laenu- ja hoiuühistutele Eestis. Ma ei olegi kindel, miks seda ühispangaks kutsutakse, kas see tuleb vabariigi ajast. Pole kunagi uurinud. Kuid nende põhimõte on olla kas kohaliku ümbruse pangaks või koguda enda ümber ühe taustaga inimesi, kes siis tegelikult üksteist aitavad. Omal aja oli väga raske immigrantidel laenu saada, nii panid usinad eestlasedki rahad kokku ning alustasid 'oma pangaga'. Lääne-Kanadas on ühispankade liikumine väga tugev ületades ilmselt tavapankade tegevust!

Praegu on mul kahju näha neid eestlasi, kes meist eemale hoiavad. Kardetakse, et nende finantstaust saab siinses ühiskonnas kõigile teada. Tegelikult ei saada aru, kuidas pangakontol olevad summad on meie jaoks vaid tühipaljad numbrid, mis tuleb päeva lõpul ilusti ära klappida. Vahel tuleb kusagil peol või olemisel mõni liige meile ligi ja hakkab küsima oma kontoga seotud tehingute kohta ja me peame tunnistama, et meil pole nendest aimugi. Parem ikka helistada, kui me tööl oleme või kontorist läbi astuda. Tihtipeale näeme, kuidas mitte-eestlased meid rohkem oskavad hinnata. Oleme ju eriline, ei küsi oma põhiteenuste eest mitte sentigi!

Olen siin juba üle viieteist aasta olnud ning pank on justkui teiseks koduks kujunenud. Õnneks saame kõik hästi läbi. Muidugi on siis eriti valus, kui mõni, kelle kõrval kenasti tööd rühkinud, ei osutu just selleks, kes ta välja paistis. Nüüd pean sülitama kolm korda üle õla, et seda enam ei juhtuks! On oma häid ja halbu hetki olnud ning vahel on tunne, oleks vaja vaheldust. Kuid samas on väga mugav ikka oma rutiini hoida... Eks näe, mis tulevad aastad toovad! Loodetavasti ainult head!

Jalgratastel järve äärde

Pühapäeval sõitsime ratastel Ontario järve äärde. Omal ajal, kui elasime Toomasega siia tulles suhteliselt lähemal järvele, olime pidevalt suvel seal. Nüüd on saanud järve kaldal valmis parem jalgtee ning eelmine rada on jäänud ainult ratturite kasutada. Probleem ongi selles, et linnas pole küllalt mõnusaid rattaradu, kuigi linnaisad püüavad jalgrattasõitu propageerida ning siin-seal ilmuvad sõiduteede äärde kitsad rajad ratastele. Kahjuks kipuvad aga autod just nende kohal parkima... Linnas rattaga sõit nõuab väga külma närvi, sest kõnniteel on rattaga keelatud sõita - isegi, kui need laiad on ning inimesi palju nendel ei liigu, nii pead oma koha eest tee peal autodega võitlema.

1991.aasta Toronto linnatranspordi streigi ajal olin sunnitud kümme päeva rattaga tööle sõitma. Õnneks küll põhja poole tol ajal ning suhteliselt vaikseid teid pidi. Mul ei ole külma närvi, sest siiani ei lähe meelest ära, kui pidin sel ajal kord alla-linna sõitma kõigi nende ekstra autode vahel, mille juhid tavaolukorras oleks bussi või metrooga tööle kiirustanud. Mu iga meel oli pidevalt valvel. Imetlen neid rattakuriire, kes minu meelest lausa imetrikke teevad siinsetes liiklusummikutes.

Seekord vältisime samuti suuri teid - ning kokku sõitsime umbes kolmteist kilomeetrit Ontario järve juures oleva basseinini. Kahjuks on Ontario järv esiteks suhteliselt saastatud (kuigi olen veendunud, et mitte palju rohkem, kui kunagine Pirita rand) ja teiseks jääb ta isegi imesoojade ilmadega päris külmaks (isegi põhjamaalase jaoks). Basseinis sai pisut sulistatud ning siis edasi High Park'i - laste suurele mänguväljakule. Kahjuks oskasin jälle migreeni kusagilt tee pealt üles korjata, nii kadus mul igasugune rõõm meie väljasõidust. Aga vähemalt nüüd võin öelda, et oli tore ning pidasime vaikselt aru teinekordki taoline sõit ette võtta, ainult ehk mitte nii hilja peale väljasõitu jätta nagu seekord juhtus.

Siin on pilte meie sõidust.

Suvesünnipäev

Pidasime seekord jaanilaupäeval laste sünnipäevapeo kõigile nende koolisõpradele. Ootasin kokku 17 külalist, kuid õnneks oli neid vaid kolmteist! Mari organiseeris mingeid otsimise ja peitmise mänge, mis paistsid lastele väga meeldivat. Mängiti rahvaste palli, mille üle olin väga üllatunud, et siin ka sellist mängu tuntakse. Tegime jälle pizzat. Seekord oli pizza peale võimalik panna seeni, paprikat, kanasinki ja juustu. Kanasink oli õnnestunud valik, sest laste hulgas oli meil üks muslim, kes küsis mitu korda üle ega see sealiha pole.

Toomas juhendas vibuga laskmist, kuid kahjuks pidi see pooleli jääma, sest osa nooli lendas naabriaeda, kust keegi neid enam üles ei leidnud. Aga vähemalt oli neil võimalus pisut proovida. Peale seda said kõik pisikesi muffineid (cupcakes) kaunistada. Oli jälle tore, sest lapsed pistisid osa kaunistusi rõõmsalt otse kõhtu, selle asemel et vaevata nende sättimisega koogikestele. Saime ka pisut käevõrusid teha - makrameetehnika. Osa läksid küll sulgpalli mängima, sest neid selline asi ei huvitanud nii palju. Õhtul küpsetasime veel vahukomme pisikesel lõkkel.

Lõpuks jagati veel autasusid. Kõik said endale kaelaehte, kanepist nööri otsas kena lihvitud kivi ning muidugi oli lahkumisel veel vaja üle anda loot bags - sel korral olin ostnud kõigile kommi ning paar käevõru.

Loot bags idee tundus mulle kunagi täiesti arusaamatuna. Miks peaks sünnipäevalaps oma külalistele kinke tegema. Tavaliselt kippus nendes kotikestes olema lihtsalt rämps - pisi-pudi-padi, mida dollaripoest saab osta ning mille ma esimesel võimalusel kuhugi ära poetasin (prügikasti või Goodwill'i kauplusesse). Tegelikult sai meilgi kunagi antud ju külalistele kooki kaasa, kui seda järgi jäi. Nii et mingil määral sama mõte, mida on siin usinalt edasi arendatud. Mina olen siis samuti seda edasi arendanud rohkem praktilise hingena nagu olen ning panen sinna kommi, pliiatseid, patsikumme või mõne ehte.

Külaliste kommentaar: hilarious party! Ma ei imesta, sest enamus nendest elab korterimajas ja mis pidu sa seal ikka saad pidada.

Siin on peopilte!

Puma & karate

Kirke arvas, et Puma võiks karatesse kaasa võtta, kui ta kiisu oma gii sisse peidab...

Eile ei söönud Liisu Pumat ära. Toomas leidis meie kõige pisema pereliikme hoopis lae all mõnusalt magamas. Hoolimata meie poolt pandud kaitsest, et ta mitte liiga kõrgele ei roniks, oskas Puma kuidagi osavalt selle vahelt läbi pugeda. Loomulikult ei osanud ta kuidagi sealt alla tulla...

Fotomeenutus aastast 1991

Meie esimene jaanipäev Kanadas - Udoras ehk Jõekäärul, kus tavaliselt soomlased oma pidu peavad. Eestlased on järjepidavalt käinud Seedriorul nii võidupüha kui jaanipäeva tähistamas. Siiani räägitakse paari aasta tagusest Meie Mehe kontserdist, mis tõi palju elevust ning rõõmu noortele ja vanadele. Nende kontsert sobis imehästi Kanada tähistaeva alla. Seekord on jälle külalisi Eestist, kuid mina oskasin oma laste suvesünnipäeva (nende koolisõpradele, kes suvel mitmes ilmakaares laiali) just jaanilaupäeva õhtule seada (õieti olude sunnil sai seda pidevalt edasi lükatud). Eks me tee siis siinsetele kanada lastele meie jaanituld, aga hästi pisikest, et tuletõrje pahandama ei tuleks!

Puma

Pole siiani julenud meie toa ust lahti jätta, kui tööl ja koolis oleme, sest Puma on õppinud ronima Liisu ronimisposti otsa. On tubli küll, et üles saab, aga siis kui aeg on maha tulla, läheb lahti hädakisa, sest pisikesele kassipojale käib üle mõistuse, kuidas sealt alla tulla. Täna panime papitükid ette, et ta ei pääseks nii kõrgele. Loodetavasti ei söö Liisu teda lõunasöögiks ära.

Vihmasadu

Veebruarikuus panin üles tööaknast võetud pildi. Siin on nüüd sama vaade suvel vihmaga. Ilm on vahepeal väga soojaks läinud. Mitu unetut ööd on seljataga, sest maja on soe, hoolimata õhujahutajast, sest olen selle suhteliselt kõrgele sättinud, et ikka loodust pisut hoida ning muidugi sellepärast et mitte välist ja sisemist temperatuurivahet liiga suureks ajada. Eile tõi see soojus kohale ägeda äikesevihma.

Olin just Eesti Maja poole tagasi kõndimas oma lõunatunnilt, kui nägin, et kesklinn oli tumedate pilvede sisse mähitud. Mida lähemale tööle jõudsin, seda tumedaks tõmbus taevas ning enne vihma saabus meeletu tuul, mis keerutas tolmu ja prahti üles, mis painutas ohtlikult puid. Võtsin igaks juhuks vihmavarju käepärast, kuigi teadsin, sellest pole palju kasu taolise tuulega. Lõpuks sain vaid mõne piisa kaela, enne kui Eesti Majja varjule pääsesin. Jäin siis ukse peale seda looduse möllu vaatama (mis pani hiljem töökaaslased imestama, kuidas ma nii kuiv olen, kui vihm juba pikalt alla sadanud on). Kummaline, kuidas siin kõik tohutult võimsam on. Samas võib selline ilmanähtus olla küll võimas, kuid läheb suhteliselt kiiresti mööda, jättes teele maha murtud suuri oksi ning vihmast läbi ligunenud maa. Enamasti ei too vihm vahet palavusele, ilm on peale seda vahel veelgi rohkem niiskust ja kuumust täis. Seekord saime ööseks siiski pisut kergendust, mis lubas aknad lahti teha ning vahelduseks mõnusalt Une-Mati kaissu pugeda.

Raamaturiiul

Fred Pearce „The Last Generation: How Nature Will Take Her Revenge for Climate Change”
„This is an engrossing, spine chilling, trenchant book" - nii kirjutab üks lugeja. Ma lugesin seda raamatut ning tundsin, kuidas inimkond on ükskõik, mida ta ka ei tee, hukule määratud. Tänapäeval räägitakse palju kliima soojenemisest, aga samas on tähelepanelik lugeja kindlasti kuulnud ka sellest, kuidas kliima on pidevalt muutumas, isegi kui meie midagi selles suhtes ei teeks. Mõned teadlased ütlevad, et uus jääaeg peaks juba alanud olema. Kas meie tegevus on selle ära hoidnud? Mul ja ma kujutan ette enamusel inimestest on olnud arvamine, et muutused võtavad pikka aega, kuid tänapäeva teadlased kinnitavad (ka selle raamatu autor), muutus võib toimuda kümne/kümnekonna aasta jooksul. Näitena tuleb meelde igivana kakstuhat aastat kestnud Lõuna-Ameeriklas maiade omal ajal kõrgelt arenenud tsivilisatsioon oma kümne miljoni elanikuga, mis hävis mõnekümne aastaga. Ainult sellepärast, et üle kümne aasta valitses seal põud... Ta räägib väikesest jääajast 350 aastat tagasi, mil paljud inimesed Euroopas nälga surid. Mõtlesin ka Eesti peale tol ajal... Viimase viiekümne ning eriti kolmekümne aasta jooksul on ilmad pidevalt soojenenud tänu just tööstuse arengule. Ja nii võime vist tõesti öelda, et kui meie lapsed olime, olid talved külmad ja lumerohked. See ei ole lihtsalt mingi kena lapsepõlve mälestus.

Absoluutselt traaagiliselt mõjuvad tema ennustused, et juba selle sajandi keskel võib meie maakeral drastilised muutused toimunud olla. Tekib selline lootusetu tunne, millise kodu me oma lastele jätame... Pealkiri viimasest põlvkonnast ei tähenda, et inimesed ongi kohe-kohe kadumas. Oleme viimane põlvkond, kes on suhteliselt pika stabiilse kliimaga elada saanud.



Debi Gliori „Pure Dead Magic”
„Pure Dead Wicked”
„Pure Dead Brilliant”
„Pure Dead Trouble”

Neli raamatut ilmselt palju pikemast sarjast, mille Mari raamatukogust koju tõi ja mille mina vahelduseks samuti läbi lugesin. Hästi tore lugu perest, kes elab vanas lossis Shotimaal ja kus lisaks emale isale (kellest ema võtab nõidumise kursusi, mitte väga edukalt) on peres Titus, tema õde Pandora, beebi Damp ja nende lapsehoidja Mrs. McLachlan (kes ilmselt on tõeline nõid) ja sünge kokk, kelle valmistatud toidud kõlbavad ainult prügikasti täitmiseks. Lisaks on neil seal rääkivad jeti, legendaarne olend, kellel kotka ülakeha ning lõvi alakeha, järve koletis, kes armub majas elavasse draakonisse ja krokodill, kes otsustab taimetoitlaseks hakata. Samas võid kohata Saatana teenreid, kes juba sajandite taga hingi püüavad ning oma mobladega ülemustega ühendust peavad. Kuidas majaroti pojad world wide web'i ära kaovad.
Tänapäeva ellu, kus kasutusel tehnika viimane sõna, on segatud müstiline ja absurdne. Hea lugemine eriti selle viimase masendava kliimaraamatu järel.


Sebastien Japrisot „A Very Long Engagement” 1993 ilmunud romaan, mille leidsin Postimehe raamatureklaami lehekülgedel. Nagu hiljem sain teada, on selle ainetel mõned aastad tagasi film valmis tehtud. Väga kena raamat, mille oleksin äärepealt alguses kõrvale pannud, sest olen püüdnud vältida teoseid, mis liiga traagilised. Millegipärast tulevad mul iga väiksemagi kurva lõigu peale imekergesti pisarad silma. Nii siingi! Pidin osa lehekülgi metroos sõites lugemata jätma, sest kuidagi piinlik on pisardada kõigi nende inimeste seas, kes tõsiselt mõtlevad eeloleva tööpäeva peale. Tegelikult osutus see piiritult ilusaks, oma tõsise teema kõrval huvitavaks lugemiseks, milles noor naine suudab välja uurida, mis tegelikult juhtus tema kihlatuga esimeses maailmasõjas. - Milline mõttetus on sõda...

From Publishers Weekly
After a court martial in January 1917, five Frenchmen convicted of self-mutilation (in order to avoid combat in WW I) are dragged along the network of zigzagging trenches to the improbably named frontline trench, "Bingo Crepuscule." What exactly happened in Bingo is as labyrinthine as the trenches themselves, but Mathilde Donnay, the fiancee of one of the soldiers, is a determined young woman whose wheelchair is unable to contain her fiercely independent and willful spirit. Aided by an indulgent, well-to-do father, a generous private investigator, soldiers who survived the conflict and the families of those who didn't, Mathilde begins the long and spotty process of re-creating events. This 1991 Prix Interallie-winner is no linear mystery: over the course of several years, Mathilde must piece together redundancies, misremembered details and deliberately obscured clues, all further mangled by the chaos of war. Mathilde is not easy to love. If she is spunky and smart, she is also spoiled, making it sometimes hard to believe that so many people stumble over themselves to help her. Still, Japrisot's ( The Sleeping Car Murders ) eloquently easy, almost offhand style (nicely translated by Coverdale) makes even throwaway lines remarkable ("Fayolle actually spoke to him, saying a few unforgettable words he can't recall at the moment"), and his re-creation of the nobility, futility and horror of trench warfare is harshly beautiful.
Copyright 1993 Reed Business Information, Inc.

Jänku

See ei ole mitte meie järjekordne uus pereliige. Ainult Lydia poja Eriku jänku, kellel nimeks eesti päraselt Karamell, aga paberite järgi vist Caramel. Meil on kord jänku olnud paariks nädalaks hoida ning see kogemus tegi meile selgeks, et hoolimata sellest kui armas jänes võib välja näha või mõne arvamusel ka väga tark olla, ei taha me kunagi jänkut endale kaaslaseks. Leidsime tema pabulaid veel mitu kuud hiljem kusagile peitu pugenult. Tegelikult pole ju ta pabulad liiga hullud, sest on kõvad. Kui ikka kass kogemata oma asja mujale teeb, siis pole puhastamine mitte kõige meeldivam. Õnneks juhtub seda imeharva ja ainult siis kui Liisu väike oli. Kasside puhul ei jõua ma ära imestada, kuidas juba nad pisikesena teavad, kuhu minna ja mida teha! Puma ei oska veel ainult korralikult liiva peale kraapida. Tänapäeva liivade puhul on muidugi nende kasti puhastamine lihtne ka väikestele lastele!

Oleme Liisut ja Pumat kokku lasknud, kuid siiani ei näita kumbki suurt sõprust üles. Liisu on küll nuusutanud huviga, kes see sissetungija on. On ka paar korda käpaga löönud, kui Puma liiga lähedale ootamatult satub. Samas on Puma juba meile kõigile hinge pugenud.

Veel meie külaskäigust Lydia juurde. Pidu lõppes meie tüdrukutele naabrilaste juures basseinis, kuhu nad täis riietes mängu käigus sisse hüppasid. Küll oli hea, et meil autos mingi vana jope oli ja soe tekk. Tegelikult oli Lydial meile anda mõned vanad Eriku jalgpalli t-särgid ja lühikesed püksid. Nii saime ikka autosse ja koju sõitma hakata. Usun, et lastel oli vähemalt tore, kuigi ega nad hiljem oma tegu väga arukaks ei pidanud. Lapsed on ikka lapsed...

Külaline Eestist

Suures kassituhinas jäi veel ühest asjast kirjutamta. Sain hiljuti pangas kokku ühe kena naisterahvaga, kes külastamas oma tütre vanaema ikka koos oma tütrega, et mingid mälestused siiski jääks ehk vanaemast meelde. Eks see mure ole kõigil neil, kes oma vanematest kaugel ela. Meie tüdrukud ei näe palju oma Eesti vanavanemaid ning mul on tõeliselt kahju selle peale mõeldes.

Ise olen ma jäänud vanaemadest vanaisadest ilma. Ema isa küüditati ning lasti kusagil Venemaal maha, ema ema suri enne kui mina asjast aru sain. Ainuke keda kusagilt mälusopist suudan üles leida on isa ema, keda ma Valgamaal pisikesena külastasin. Kuid sellestki käigust mäletan rohkem, kuidas ta haigena voodis lamas. Hoopis selgemalt on meeles tädipoja lollitamised, kui ta proovis notsu seljas ratsa sõita ning mu väikese õe ja sama tädipoja riid mingi vana telefoniketta pärast. Küünis sai heina sees möllatud. Veel tuleb meelde, kuidas ilusad valged kummikud jalas mööda vihmast jalgteed kõnnin ning mingi suur madu üle tee läheb. Nii palju siis minu mälestustest vanavanemate kohta.

Tagasi sinna Eesti külaliste juurde minnes, tunnen ma alati head meelt, kui keegi ka pangast läbi astub ning me saame vahel mõne sõna vahetada, kust ja mis ja mis arvamised Eestist kaasas, mis arvamisi Kanadast kaasa võtmas. Selle noore ema ja üheteist aastase Nele puhul läks mul pisut omakasupüüdlik mõte läbi. Siin on hea võimalus mu tüdrukutel pisut rohkem eesti keelt rääkida, eriti veel, kui tuli välja, et ta inglise keel sugugi mitte kiita pole - vähemalt veel mitte. Olen alati hädas, kuidas Mari ja Kirke omavahel mängides kipuvad vaid inglise keeles oma mõtteid vahetama ning isegi Eestis pole alati suurt lootust eesti keele harjutamiseks, sest kiiresti kasutatakse ära vastupidine võimalus inglise keelt praktiseerida.

Mul oli hea meel, kui Katrin helistas ning lubas reedel läbi tulla. Olin oma imepotikeses proovinud töölt koju saabumiseks kanakoibi valmis teha, kuid hiljem selgus, et maitse kippus väga aia taha. Püüdsin siis päästa, mis päästa annab, koorisin liha kontide pealt, lõikasin tükkideks ning praadisin pannil sibula ja küüslauguga. Ei tulnud just kõige kehvem roog, nagu Tom arvas. Aga loomulikult, nagu karta oli, ei maitsenud see lastele. Tegin siis üks-kaks kartulid mikrolaineahjus pehmeks, pisut sinki ja juustu peale, ning nii said nemadki kõhud täis.

Õnneks olid minu kaks neiut päris korralikud. Kirke klappis Nelega eriti kenasti. Mari on meil siin kahe tasandi vahel ikka veel justkui laps aga samas ka mitte. Kirke hüüdis aegajalt mind appi mõnele inglisekeelsele sõnale eestikeelset vastet saama ja kuulsin, kuidas nad oma toas kinnise ukse taga toredasti mängisid. Meie ajasime niisama juttu ühest ja teisest asjast ja nagu ikka mõne eestlasega rääkides, leidsime vähemalt ühe ühise tuttava.

Kui aeg oli koju hakata minema, siis nägin, et Kirke oleks hea meelega veel Nelega koos olnud. Loodetavasti saavad nad Eestis vähemalt korragi kokku. Eelmine aasta lootsin Pääskülas mõnda mängukaaslast leida, kes kogu aeg käepärast, kuid ilmselt olid paljud hoopis huvitavamates kohtades, kui suvel linna vahel kõõlumas. Alles eelviimasel päeval tulid kaks naabritüdrukut mängima. Tegelikult ei tohi kurta, sest aasta noorem naabripoiss oli neil pidevalt seltsis ja vahepeal käis meil veel tuttavaid lapsi külas. Igav neil kindlasti ei hakanud.

Viisime autoga nad metroojaama (kuigi olin juba siis kihevil, kas mitte nad koju viia ning minna ja tuua kassipojake juba koju) ning hiljem kodus maha istudes, vaatas Kirke mulle tõsiselt otsa ning teatas: mõtle, ta aitas mul isegi ära koristada!!! Chen-Chen ei tee seda kunagi! Küll on hea, kui selline kena mälestus talle jäi!

Liisu & Puma

Liisu pole veel Pumat täiesti omaks võtnud. Nii nad jälgivad teineteist ja hoiavad siiski eemale. Liisu oli teda täna natuke nuusutanud, kuid mingist suurest sõprusest pole jälgegi. Teiselt poolt, pole Liisu väga kuri olnud ega püüdnud rünnata või käpaga lüüa. Ootame- vaatame, mis juhtuma hakkab.

Puma vennaga

Siin on pilt Pumast (vasakul) ja hetkel Miisu nime kandvast kassipojast, kui nad meile panka vaatama toodi. Minu meelest on Puma palju-palju ilusam! Aga 'oma lapsed' on alati need kõike ilusamad. Liisu on nüüd pisut julgemaks läinud. Isegi nuusutas teda täna. Olen proovinud harjutada kumbagi teise lõhnaga. Puma ise ei pane enam Liisut tähelegi, kui oleme lasknud neil kokku minna.

Karate vööeksam

Kiisu kojutoomise tuhinas on jäänud teine sündmus pisut kõrvaliseks. Nimelt sai Toomas reedel shodan-ho, mis tähendab pruuni vööd musta triibuga ja sama vöö teenis laupäeval välja Kirke ning muidugi Mari on olnud eriliselt tubli ning kannab nüüd musta vööd valge triibuga - tal on juunioride must vöö (pildil koos shihan Tsei Tsumuraga). Päris musta vööd saab ta alles kuueteist aastasena proovida kätte saada.

Nad on mul kõik eriliselt usinad olnud. Treenivad kolm kuni neli korda nädalas ja kui võimalus oleks, st kui ei peaks vahepeal suvel töö juurest puhkust võtma ning näiteks Eestisse sõitma, siis oleksid nad dojos vahetpidamata, sest seal ei minda puhkusele. Uksed on alati lahti ning leidub mõni kõrgema vööga omanik, kes hea meelega aitab neid, kel teadmisi-oskusi vähem on. Selles suhtes on see tõesti eriline paik, kus tähtis pole, kui palju saab karatekate käest raha välja pumbata, vaid tugevad karate traditsioonid. Juba pisikesi kõrgema vöö kandjad pannakse madalama vöö omanikke õpetama ning juhendama. Kunagi ei tohi ennast täis minna, kui saad teist värvi vöö, vaid pead austama nii nooremaid kui vanemaid.

Mul on NII hea meel, et just sinna dojosse lapsed viisin. Helistasin pisut enne ringi, kuni Honbi dojost, mis meile väga lähedal, kellegi kätte sain. Nad ütlesid, ärme räägi rahast ja muust, tule vaata-proovi, alles siis tee otsus. Muidugi võis koht mõne peenema daami-härra ära ehmatada, sest olime vanas kinomajas, mis juba aastaid ootab oma kurba saatust. Hiljem lugesin, kuidas just need 'autentsed' idamaiste võitluskunstide õpetajad oma dojod üles seavad suhteliselt odavates paikades, sest neile pole tähtis kiire raha tegemine, vaid tõesti oma oskuste jagamine. Ainult rahatähti silme ees nägevad senseid mõtlevad samas igat sorti võimalusi, kuidas lapsevanema rahakotti kergendada. Sealhulgas uhkete giide müümine või erinevate vööde arvu viimine abusurdselt kõrgeks. Tegelikult toodi vööde värvid sisse ameeriklaste jaoks, et neil oleks suurem motivatsioon asjaga tegeleda või siis ilmselt ikka raha-tegemise eesmärgil, ma pole seda nii täpselt uurinud. Kuid tean, et mingil määral matkitakse vööde erinevate värvidega seda, kuidas omal ajal giid kokku hoidev valge vöö aastatega aina tumedamaks kulus. Need vanad võistluskunstidega tegelejad lihtsalt õppisid ja õpetasid ning püüdsid nii füüsiliselt kui vaimselt aina paremuse poole.

Siin on link piltidele.