Tunnistused

Õpetaja kommentaarid:
"Kirke Kairiin (Kiki) is a very pleasant and mature grade 4 student who brings a lot of positive energy and happiness to the class. She regularly participates in class discussions and group activities, and she has improved on her leadership skills in class this term. For third term, Kiki will continue to assess and reread her work in order to make improvements and corrections before the work is submitted. She will also continue to use the feedback that is given to her on and individual basis and apply it to her work. Keep working hard Kiki!"

Nagu õpetaja märkustest selgub, kipub ta oma töid tunnis ära andma, ilma et ta seda üle loeks. Olen seda kodutöödega samuti märganud. Tema jaoks on kõigi ülesannete ära tegemine küllaldane; kui õieti asjad valmis said, on ainult tühine ja segav asjaolu.

Samas on Kirkes palju soojust ja südamlikkust. Ta saab koolis kõigiga väga hästi läbi, leiab kergesti kontakti teistega. Ilmselt aitab see suuresti juurde, et hoolimata sellisest kehvapoolsest tunnistusest, suhtuvad kõik õpetajad ja kaaslased temasse positiivselt. Päriselt pole ma siiani ei Mari ega Kirke poolt kuulnud, et koolikaaslaste õpioskus kuidagi mõjutaks seda, kuidas teised või õpetajad nende peale vaataksid. Neil on ka igal aastal uus õpetaja - nii ei tooda kaasa läbi aastate välja kujunenud arvamusi oma õpilastest!

Kirke saab kooli ajal eraldi tunde. Sealse õpetaja kommentaarid:

"Kiki is a conscientious student who always puts forth her best effort. Kiki is confident in her knowledge of most of her multiplication facts. She is now ready to learn long division! Kiki is still learning to read with fluency. She is encouraged to read daily at her instructional level. It was a pleasure to teach Kiki! Great work!"


Õpetaja kommentaarid:

"Mari has succeeded in demonstrating a variety of skills to organize information. Mari is a good leader not only in homeroom but in other classrooms. She has a positive relationship with her teacher and her peers. She readily asks questions to clarify meaning and ensure understanding. When conflicts arise she works quickly to resolve them independently. Mari assumes responsibilities in groups and will often take on the role of a leader. Mari has received honours this report term."

Seekord on ta tunnistusel kõik "A"d. Toomasega arvame, küll on igav tunnistus. Tegelikult oleme loomulikult väga rahul. "Honours" tähendab kiituskirja või tunnistust heast tööst ning see antakse kätte väikesel aktusel terve kooli ees. Minu meelest kena komme, et ei oodata aasta lõpuni, sest see innustab lapsi rohkem pingutama.

Suusatamas

Enne kui talv päris meelest ära läheb, on siin filmimeenutus selleaastasest suusatamisest. Oma üllatuseks avastasime, et seekord oleme vaid ühel päeval kaamera kaasa võtnud, muidu on meil lõpmatuseni filmlõike mäel olemisest. Tegelikult ei ole see filmimine alati väga kerge, sest külmaga pole just mõnus kindaid käest võtta ning siis järsul mäeküljel püüda normaalselt oma suuskadel seista ja filmida.

Blue Mountain asub umbes kahe tunni tee kaugusel Torontost põhja poole ning see on meile kõige lähem nii kõrge mägi. Nagu nende kodulehelt lugesin on vertikaalmõõt (?) 220 meetrit, 34 rada.

Toronto Eesti Kool

Siin on väike ülevaade koolilaste lauluoskusest - ja meie kehvast filmitööst . Kahjuks ei ole ükski laul filmitud algusest lõpuni ja nii on aegajalt kuulda imelikke katkestusi või muud sarnast. Kuna Toomasele pole tähtis, mida ja kuidas lauldakse, vaid kes kus on, siis on väga raske midagi päris korralikku kokku panna.

Mina ise ei ole kahjuks peaaegu kunagi saanud olla nendel esinemistel. Algkooli tunnid on teisipäeva õhtuti, just siis kui ma oma pika päeva töötan. Muidugi on see tavapäeval väga hea korraldus. Oleme jaganud laste kooli toomise ja ära viimise. Tom toob nad autoga kohale ja läheb siis metrooga koju (sel aastal saab ta siiski laste sõbranna Hanna isaga, kelle nimi juhtumisi samuti Toomas, koju). Peale tööd on minu ülesandeks lapsed kõik kenasti kokku korjata (kaasa arvatud Hanna) ning siis lahendada mõistatus, kuhu Tom auto parkis, et siis kiiresti-kiiresti koju sõita.

Auto üles leidmine on meil omaette protseduur (Toomase pargitud auto - sel ajal kui mina ikka töötan), sest parkimisplats on nii koolilaste emade-isade kui ka meeskoori liikmete sõiduvahendeid tihedalt täis pakitud. Talvel teeb asja natuke kergemaks see, et meie autol on suusakast katusel (kuigi me pole ainukesed usinad suusatajad koos suusakastiga, vähendab see siiski meie tiirutamist autode vahel). Kord jäi üks tuttav mind väga pika pilguga vaatama, kui enne koolikella helisemist mind parkla poole nägi jalutamas ja muretses, kas jätan lapsed täna Eest Majja ja mina vastasin, et otsin ainult oma autot. Võib-olla ta mõtles, et Eesti Majas nii pikalt töötamine ei tule vist vaimsele tervisele väga kasuks (ja vahel on mul täpselt selline tunne...). Tegelikult oleme lihtsalt väga ebatavaline ameerika perekond, kes saab väga kenasti ühe autoga hakkama. (Ja vahel võib öelda, et see on meie väike panus puhtama maailma nimel).

Kuna kool lõpeb alles peale üheksat, siis olen alati hädas, et tüdrukud kiiresti voodisse saada. Kui aga koju jõuame, on esimeseks asjaks külmkapi juurde joosta: kõht on tühi! Nii ma siis olen neile nüüd alati kojusõiduks õuna või pirni autosse kaasa võtnud (tavalislet tükkideks lõigatuna, sest nõnda süüakse see parema meelega nahka). Lisaks mõned küpsised ja üllatus. Kui ma viimast ei ole küllalt kiiresti kätte andnud, siis CN-torni juures hakatakse seda minu käest ise nõudma. Selleks ajaks on teised asjad juba kõhtu kadunud. Üllatuseks on mõni magus asi või moodustis, mis on tehtud puuviljamahlast (minu enda lohutuseks, et ehk need kuidagi moodi siiski kasulikud on, kuigi on kindlasti sama suhkrused kui kommid)

Õppimine

Kirke oma kirjatööga. Teda ei ole sugugi kerge midagi ligilähedaseltki koolitöö sarnast tegema panna. Õnneks teeb ta siiski õpetaja poolt antu enam-vähem ära. Aga kui me tahame temaga pisut rohkem harjutada lugemist, kirjutamist või arvutamist, siis on olemas igat sorti vabandusi (kaasa arvatud see, et näpp valutab). Millegipärast kipub lugemise ajal ka uni kangesti peale. Loomulikult kaob see kohe ära, kui saab mängima minna.

Miks on küll nii raske OMA lapsega töötada? Ometigi peaks mul teoreetiliselt olema õpetaja oskused, aga nendest ei ole sugugi kasu, kui tegemist on Kirkega. Vahel proovin talle loogiliselt seletada, miks on vaja õppida. Nagu minu töökaaslane alati oma lastele ütleb: "Kas te tahate oma tööl ainult "Would you like fries with that?" päevast päeva küsida" (mis tähendab ühte kiirtoidu kohta nagu MacDonald's).

Kuidas on võimalik, et su kaks last nii erinevad on. Maril käib õppimine kiiresti ja valutult. Koolitööd ta pea kunagi koju ei too (nüüd pisut siiski - kuues klass). Alguses arvasime, kool on selline viletsa võitu, kuni aru saime, ta teeb kõik juba koolis ära. Mõni lohutab, küll Kirkel läheb õppimine ükskord lahti. Kes teab, mis juhtub kõrgemas astmes. Võib-olla vahetavad nad kohad, Maril muutuvad muud asjad tähtsamaks. Aga kui nii edasi läheb, siis Kirke unistus hambaarsti kutsest jääb küll ainult unistuseks.

Muusikamuuseum

Kuulasin Kuku raadiot ja sattusin saate peale, milles räägiti Teatri- ja Muusikamuuseumist. Tuli kohe meelde nelja aasta tagune külaskäik Tallinna. Toomase ema töötas selles muusemis ning tegi meile toreda ringkäigu. Mari ja Kirke said proovida nii mõndagi muusikariista ning Mari esitas oma improvisatsioone klaveril. Kõik olid üllatunud, kui pühdnunult ja sügavate emotsioonidega ta noote välja võlus, ilma et oleks lihtsalt klahvidele tagunud.

Kahjuks ei saa ma kiidelda meie imetlusväärse musikaalsusega. Mina olen nõus lastele ainult unelaulu laulma kui uks kinni ja keegi ei kuule (laulan seda vana tuttavat: mina ei taha veel magama minna...). Algkoolis leidis küll üks laulmise õpetaja, et ma pean kooris kaasa tegema kolmanda häälena, ja ma isegi laulsin terve aasta. Kuid samas oli üks inglise keele õpetaja, kes pahandas, kui ma liiga madalalt laulsin ning peale seda ei kipu ma väga esinema. Kummaline, kuidas selline märkus võib sind kummitama/mõjutama jääda.

Meil on olemas elektrooniline klaviatuur, mille saab arvutiga ühendada, ja siis pisut õppida. Kirke on selles suhtes kõige rohkem huvi üles näidanud. Vahel teeb mulle nalja, et mina, kes klaverist midagi ei tea, proovin talle seda õpetada. Ise mängisin kunagi plokk-flööti - vähemalt sain nooditundmise selgeks (ja üllatus-üllatus, suudan ikka täiesti normaalsete helide sarnast plokkflöödist välja nõiduda). Samas oli laulmisetundides päris palju nootide kirjutamist. Ei tea, kuidas see tänapäeva Eesti koolis on...

Raamaturiiul

John Mortimer "Rumpole and the Penge Bungalow Murders"
Minu esimene kokkupuude Horace Rumpole'iga oli kunagi seeria näol, mida sai huviga TVst jälgitud. Kui me siin avastasime John Mortimer'i lood Rumpole'ist, siis tõusis ta kindlalt meie raamaturiiulil aukohale. Kui meil selline koht küll oleks, sest ostame suhteliselt vähe raamatuid; kuid tema raamatuid olen Toomasele küll kingiks muretsenud.

Rumpole on advokaat Londonis, kellele pole mitte tähtis au ja kuulsus, mis teda võiks saata, vaid see, kuidas oma kliente aidata. Sellega ei ole ta mitte eriti palju sõpru enda ümber saanud, kuid need, kes temast aru saavad, oskavad topelt hinnata seda, mis temas peidus on.

John Mortimer'i keel ja kirjastiil on absoluutselt vaimukad. Teda lugedas võid nautida iga sõna, iga lauset, mis paberile kirja pandud.

See teos on üks ta uuematest. Olin üllatunud, kui sain teada, et ta endiselt kirjutab (Rumpole'i lood said alguse pea 30 aastat tagasi!). Penge mõrvalugu jutustab Rumpole'i esimesest kohtuistungist, millega ta pani tugeva aluse oma edaspidisele tegevusele ning millega seoses leidis ta endale abikaasa, kes tema mõtetes kannab alati nime: She Who Must Be Obeyed (tema, kelle käsku peab täitma).

Lindude toidulaud 3

Siin on meie igapäevane külaline oma söögilaual. Olime oravatega hädas ja nii meisterdasin oravakindlama koha (suurest mahlapudelist), kus seemneid lindud jaoks hoida. Paistab, et see kardinalipere on nüüd toidu hankimise paiga meie akna taga selgeks saanud.

Lugesin kardinalide kohta: nad on tavaliselt paaris ning isase abiga haub emane välja kolm kuni neli tibu; koos kasvatatakse pojad üles. Ja nii mitu korda suve jooksul! Huvitav on see, et kunagi 19.sajandil püüti neid puurilindudeks, aga enam mitte.

Hommikul on nüüd äratuskella asemel kuulda nende kena laulu. Praegu kahetseme, miks me varem juba nende toidulauda üles ei pannud, kuigi lapsed seda aega-ajalt küsisid.

Mari on mul teist päeva palavikus - kõigub 38-39 vahel. Muidu on ta alati nii iseseisev, aga sellisel puhul muutab ta äkki lapseks ning tahab, et ma ta kõrval olen. Isegi kui eile korraks ära olin Kirket koolist toomas, siis jõudsin tagasi tüdruku juurde, kellel pisarad silmas. Eile sain laupäeva arvelt kodus olla ja tänagi ei läinud tööle. Vaatame, kuidas ta homme on.

Kuidagi pikalt on tal see haigus sees olnud, alguses kerge külmetusena, mis ilmselt ei läinudki päris üle, sest ta kippus pisut köhima. Meie arvasime, kõik on korras ja lubasime lumelauale ja puha. Vale tegu!!! Aga küll ta terveks saab! Kõige kurvem on, kui laps küsib: kas ma suren ära, kui palavik nii kõrge on... Seal see minu tüdruk on, kes äkki enam ei ole väike, vaid hakkab maailmast teistmoodi aru saama!

Karate

Siin on Toomase võetud pilt uuest karatesaalist. Mari oli tol korral haigena kodus ja ainult Kirke on ilusti rivis. Saal näeb tõesti väga kena ja puhas välja, kuid mul ei olnud midagi ka eelmise koha vastu. Samas tean ühte ema, kes ohkas kergendatult, et ometigi saab sellest vanast mülkast minema. Ta poeg on vaid lühikest aega seal käinud, kellegi teise suust pole ma iilagi midagi negatiivset kuulnud. Lihtsalt üks tüüpiline kanadalane, kelle jaoks peab kõik olema just nii nagu ette nähtud!

Mälestused

Siin on Kirke pea seitse aastat tagasi. Olen nüüd peaaegu kõik pildid saanud kompuutri peale (st skanneerisin neid siin usinalt - kas 'skanneerisin' võiks olla üks eestikeelne sõna? nii raske on kaugel elades moodsa sõnavaraga kaasas käia, eks ma siis nuputa omast peast sõnu, millest muidugi kõik teised ei tarvitse aru saada).

Lisaks olen saanud vanad videod (ja uued ka muidugi) arvutisse. Vaatasime täna mõningaid kõik koos. Aivar oli Katariina ja Mihkliga siin (olid Kirke kaasa võtnud ja uisutama läinud). Kõige rohkem meeldis seitse aastat tagasi võetud filmilõik, mille tõmbasin siia üles. (Kliki: Video või vaata all.) Lapsed tahtsid seda üle ja üle vaadata ning aina lagistasid lõbusalt naerda.

Toomas arvas, küll on tore, et oleme ikka filminud lapsi. Muidu kipud unustama, kuidas nad kunagi olid. Mõningad seigad on eriti toredad üle vaadata. Ja huvitav on see, et Mari ja Kirke peavad aegajalt küsima, kas ekraanil nähtu on üks või teine. Nad on samas vanuses väga-väga sarnased!

Raamaturiiul

Lühikese aja jooksul jõudsin mitme raamatuga lõpule. See juhtub ainult sellepärast, et olen vahel sunnitud loetava raamatu kõrvale panema ja lugema kiiresti läbi raamatukogust võetud teose, mida ma tean, ei saa pikendada. Enamus raamatuid võtamegi raamatukogust. Olen väga-väga rahul siinse süteemiga, mis ühendab kõik raamatukogud Torontos ja mille kodulehelt saab minna ning otsida raamatuid, mida tahaksid lugeda. Saad need siis enda jaoks kinni panna, kuni koju helistatakse (masin), et palun korja oma raamatud üles.

Sügisel hakkasime käima neljapäeviti kõik koos raamatukogus - jalutades umbes poole tunni tee. Vahepeal on see pisut soiku jäänud, ilmade ja haiguste ja suusatamiste pärast, kuid nüüd, kus päike jälle pilve tagant välja piilub, peaks taas seda tegema hakkama. Lastele meeldis kõige rohkem, kui ma siis neile tee peal mingit lugu jutustasin. Otsustasin, et pean iga kord enne minekut lugema eesti muinasjutte, et siis neid edasi rääkida. Eesti keeles lugemine, eriti muinasjuttude, ei tule mitte kergelt, sest seal on palju sõnu, mida enam tänapäeval niisama suhu ei võta.

Aga minu raamatud.
Sophie's World, Jostein Gaarder - Norra kirjaniku teos viieteist aastasest tüdrukust, kes saab kingiks isa poolt kirjutatud filosoofia lühikursuse - suhteliselt lihtsas keeles kokkuvõte. Selle võiks lausa uuesti läbi lugeda, minnes üle nendest osadest, kus on kirjutatud filosoofia ajaloost (alates antiikajast kuni tänapäevani). Kindlasti tahan mõne aasta pärast Marile lugeda anda, sest selles on palju mõtteid, kuidas inimeste mõtlemine on muutunud, miks me siin oleme ja mis tähendab olla inimene.

Åsa Larsson: "The Blood Spilt" ja tema esimene lugu "Sunstorm", mille lugesin läbi eelmisel aastal. Rootsi kirjanik - seerkord inglisekeeles väljaandes (sest rootsikeelset lihtsalt pole kusagilt võtta). Jälle üks kriminaalromaanide autor (endine jurist), kelle teostes ei ole tähtis lihtsalt kuriteo lahendamine vaid sügavam inimtunnete analüüs. Eriti meeldis mulle, et tegevustik on paigutatud Põhja-Rootsi.

Need, kes rootsi keelt mõistavad, võivad lugeda intervjuud temaga "Hemmets Journalet'is". (Üks katkend sealt: Kui ta lõpuks oli saanud jaatava vastuse ühelt kirjastuselt, siis tahtis ta sellest tervele maailmale teatada. Kahjuks ei vastanud keegi, kellega ta püüdis ühendust võtta. Lõpuks võttis ta sülle oma kolme-aastase tütre, teatades rõõmsalt, et ta on kirjutanud ühe raamatu ja et temast saab kirjanik. Tütar vaatas talle otsa ja ütles: emme, sul on suured rinnad!)

Edward Rutherfurd: "The Princes of Ireland: The Dublin Saga" - Inglise kirjanik, kelle sulest on ilmunud ajaloolisi teoseid Inglismaa ("Sarum", "London", "The Forest"), Venemaa ("Russka") ja Iiri kohta (ta elabki praegu Iiris ning nüüd on ilmunud ka teine osa Iiri ajaloo kohta, mida ma pole veel jõudnud alustada - ülejäänud olen nii mina kui Toomas läbi lugenud).

Tema lood on huvitavad, sest ta alustab eelajaloolistest aegadest, toob meie ette paar erinevat peret ning annab meile pildi, milliseid keerde nii nende endi kui ka järeltulevate põlvede elu teeb. Samas võiks vabalt võtta välja eraldi peatükke ning lugeda neid üksikult, ilma et peaks otsima sidet varasemate või hilisemate lugudega. Teda lugedes hakkad tõsiselt mõtlema selle üle, kui kergelt võib üks või teine väike seik sinu saatust ja ajalugu mõjutada.

Mulle meeldivad tema lood (mitte ainult sellepärast, et need meeletult pikad on sest kui enamasti seostatakse ajalugu kuningate ja muude valitsejatega, siis tema raamatute peategelasteks on tavalised inimesed. See on nagu Arvo Mägi poolt kirjutatud "Karvikute kroonika", mida soovitan kõigil lugeda ("Risti riik", "Uued isandad", "Õigus hõlma all", "Lippude vahetus").

Suusalaual

Mari proovis teist korda elus suusalaual mäest alla tulla. Kui eelmise korra põhjal oli tema arvamine sellest alast mitte just kõige positiivsem, siis seekord hakkas see vist talle isegi pisut meeldima. Ta arvas, et oli isegi huvitav, sest ta õppis midagi, mida ta varem pole teinud.

Talle oli üks suusalaua õpetaja öelnud mõned korrad tagasi suusatamas: suusalauaga on raske õppida sõitma, kuid pärast on kergem; mäesuusatamist on kerge omandada, kuid hiljem on raskem seda kõige õigemat tehnikat selgeks saada! Ja Mari oli oma pisikese suusalaua ja palju suurema mäesuusatamise oskustepagasi põhjal sunnitud temaga nõustuma.

Karate

Hüvasti karatesaal, milles kaks ja pool aastat sai higistatud. Mitte küll mina, aga Toomas ja lapsed. Mina võtsin enamasti oma kudumise kaasa ning jälgisin üle kudumisvarraste, kuidas treening toimus. Kuna hoone, milles nad üle kahekümne aasta olid (vana kinomaja), tõmmatakse suure tõenäosusega üsna pea maha, siis koliti üle shihan'i enda maja taga asuvasse kunagisse tantsusaali, st tantsu treeningsaali. Muidugi näeb see palju uhkem välja, avar, valge, peeglid seinas, parkettpõrand läikimas, aga meie jaoks asub saal palju kaugemal. Muidu jalutasime viis minutit nüüd võtaks vast pool tundi, nii me siis sõidame autoga. Kõigepealt lapsed trenni, siis korjan nad üles samal ajal, kui Toomase kohale toon. Õhtul tuleb Tom jala koju (kuigi eks ma tule talle järele, kui ilm väga kehv on).

Mul on omamoodi väga kahju. Olin nii harjunud selle kohaga, milles oli omamoodi hubasust. Tundsin, kuidas mul piisas laste treeningu vaatamisest, et hinge sigines ääretu rahu. Juba tunni algus oma traditsiooniliste kommetega (kummardused, tervitused jaapani keeles) ja hiljem pühendunud katade ning kumitede harjutamine; rõhutamine, et sa ei ole mitte teistest parem, kui kiid hoiab kinni kõrgemat värvi vöö; usaldus lastesse, kellel lastakse madalama vööga karatekaid õpetada hoolimata vanusest, austuse sisendamine nii noorematesse kui vanematesse - kõik see on nii palju erinevam ühest tavalisest spordiala või tantsu õppimisest. Mul on tõeliselt hea meel, et mõlemad tüdrukud asja täie tõsidusega võtavad!

Raamaturiiul

Håkan Nesser "Svalan, katten, rosen, döden" (Pääsuke, kass, roos, surm)
Rootsi kirjaniku kriminaalromaan. Olen nüüd jälle püüdnud lugeda rootsi keeles, see on mu neljas viimase poole aasta jooksul. Alguses tundus raske ja nüüdki on sõnu, mida ei suudaks täpselt tõlkida, kuid samas saan ikkagi nii palju aru, et ei taha raamatut kõrvale panna.

Nii palju aega on mööda läinud, kui me Rootsis olime ja sealgi veetsime vaid poolteist aastat. Vahel imestan, et saan veel ikka rootsi keelest aru (vähemalt lugedes), sest ega me palju ei jõudnud seda õppida. Olen aegajalt rootsikeelsetele kodulehtedel käinud, mul on palju rootsikeelseid retsepte kaasas ja mõnikord proovime Toomasega raadiot kuulata või mõnda interneti läbi nähtavat TV programmi vaadata.

Kahju ainult, et siin ei ole kerge rootsikeelseid raamatuid kätte saada. Loeksin hea meelega veel Nesseri poolt kirjutatud teoseid. Üks, mille just enne seda läbi sain: "Brokkman's Point" oli inglise keelde tõlgitud. Kuigi need on põnevad kriminullid, on nendes palju rohkem sügavust (inimsuhete analüüsi) kui Ameerikas järjest välja antud samatüüpi teostes. Eelistan tihtipeale pigem Briti kirjanikke.

Küll on kena peale ülikooli saada valida ise, mida loed. Ja minu valik on väga-väga lai. Ainuke, mis mulle ei istu on ulmelood (muidugi peale ülimagusate armastuslugude). Kuigi olen teinud erandi ühe kanada kirjaniku suhtes, kelle raamatud paralleelmaailmast, milles hoopis neandertaallased need olid, kes püsima jäid; ja kuidas siis need kaks maailma (teises olime meie) kontakti võtsid. Autoriks Robert J. Sawyer ("Hominids", "Humans", "Hybrids"). Talt on veel teisigi huvitavaid teoseid, mida oleme Toomasega mõlemad huviga lugenud.

Ja veel on üks, keda tahan nimetada: Inglismaal sündinud, nüüd Ameerikas elav autor Clive Barker, kelle raamatu kord "Goodwill"ist kaasa ostsin ja seda ainult sellepärast, et raamat nii paks oli (raamatukogus on minu valikukriteeriumiks tihtipeale raamatu paksus - mida paksem seda parem!).

Stephen King on öelnud Barkeri'i kohta: "I have seen the future of horror and its name is Clive Barker." Tema raamatud kuuluvad fantaasia-õudusvaldkonda, millest ma tüüpiliselt suure kaarega mööda käin (eriti peale seda, kui olin läbi lugenud - huvi pärast, mis ime autor see paljukiidetud Stephen King on - "Needful Things", ja see mulle üldse ei meeldinud.

Clive Barker'i "Imajica" istus mul tükk aega riiulis ja kui mul juhtumisi ei olnud midagi muud rongi peale kaasa võtta, siis haarasin selle. Olin esialgu väga pettunud, igav ja veniv, kuni äkki jõudsin momendini, mil ei saanud seda enam käest ära panna. Peale seda lugesin läbi kõik ta raamatud (nagu ma tihtipeale kipun tegema, kui avastan enda jaoks hea autori). Barkeri teostes on midagi muinasjutulist, milles on fantaasial vabalt lennata lastud ja milles isegi kõige õudsamad stseenid võtavad kummalise aga samas kaunilt maalitud pildi kuju - sa ei saa neid võtta sõna-sõnalt.

Mitmed mu sõbrad ei suuda ära imestada, kui palju ma loen. Ise ei saa ma sellest suurt arugi, sest peamiselt on mul nina raamatus metrooga tööle ja koju sõites ning õhtul enne magamaminekut. Aga samas ei istu ma väga palju ka TV ees. Mul on teatud asjad, mida ma vaatan või lindistan, et siis sobivamal ajal neid rahulikult nautida. Niisama ükskõik mida vaatamas leiab mind haruharva. Minu ideaalne puhkus on kusagil rahulikus metsatukas raamat kaasas, mida me tegelikult oleme Toomasega muidugi teinud ka. Suvel nädalaks meie rahvusparki Torontost kaks tundi põhja poole, telk püsti ja nii me siis oleme seal, päeval raamatuga järve ääres või matkamas ning õhtul lambi valguses mugavates matkatoolides lugemas. Mari on saanud meie käest sama lugemispisiku, aga Kirke külge ei taha see kuidagi pidama jääda. Ehk varsti...

Räim - Eesti rahvuskala

Sattusin just lugema ameeriklaste 'kummalisi uudiseid maailmast' ja leidsin selle teate. Huvitav, et nad panid uudise taolise rubriigi alla. Ju see siis kõlab naljakana nendele. Sain ka teada ingliskeelse nime räimele: baltic herring ning leidsin pildi juurde.

Minu meelest tore ettevõtmine, mis toob naeratuse huulile ning nagu ma aru sain loodeti, et eestlased ikka hästi palju kala sööksid (kuigi ma ei tea, kui kasulik oleks liigne kala söömine, kui nad on kasvanud üles meie mitte enam nii puhastes vetes). Minule meeldib kala ja lapsed ei ole palju vastuseisu kalatoitudele näidanud. Olen proovinud kord edukalt kord mitte vähemalt korra nädalas kala lauale panna. Kõige rohkem meeldib see neile paneeritud kujul.

Ja ma ei ole veel otsinud, kuidas origamikalasid teha. Võib-olla kaunistame järgmise aasta pidupäeavalauad volditud räimedega

Räämas kevad

Lapsed ehitasid tahaaeda endale lumehange sisse (kui veel lund oli) väikese koopa, millesse kahekesi just parasjagu mahtus sisse. Kuna meil sel aastal just lumega kiita polnud, siis tassiti seda kelkudega aina juurde, et koobast suuremaks muuta. Praeguseks on lumi peaaegu igal pool sulanud, ainult sellised suuremad moodustised seisavad veel püsti ja tüdrukute koobas seisab nüüd keset suurt "järve".

Kuidagi trööstitu on selline varakevad. Seekord ootasime pikalt lund ja kui see kohale jõudis, siis siia ta ka jäi. Tavaline on, et lumi ikka paar korda talve jooksul ära sulab. Täna oli eriliselt soe. Jalutasin tööle ning vaatasin sõidutee ääri, mis olid porised ning prahiga kaunistatud. Selline aegajalt külla tulev sula puhastab enamasti tänavaidki, kuid nüüd tuli korraga kõik välja, mis talve jooksul lume alla kogunenud oli.

Koju minnes olin nii oma mõtetes, et suutsin rahulikult mööda kõndida tänavast, kust tavaliselt ära keeran (ja ma lähen niikuinii kaugemalt metroo peale, kui võiksin). Vaatasin seda saabuvat kevadet, porilompidega kaetud kõnniteed, kassi, kes ühe maja ukse taga heleda häälega sisselaskmist nõudis; vastutulevat abielupaari, kes omavahel vene keeles rääkisid; vihmapiisku, mis vaikselt taevast alla hakkasid sadama. Ning tuletasin jälle kord meelde millalgi algklassides kasutatud sõnumit kevadest: ja siis tuli vihm ning pesi puhtaks maa porise põse. Ma ei tea, kes selle kunagi esimesena kirja pani, kuid meie õpetajale meeldis anda lastele ette sõnu ja lauseid, mida siis kirjandis pidime kasutama. Kindlasti oli kogu selle tarkuse juures veelgi kaunemaid ütlusi, kuid just see kirjeldus maa porisest põsest on minuga alati kaasas käinud.

Mäng

Kui tore on vahel tunda enda lapsena ja mängida lapsega koos lapse mänge. Olin vähemalt pool tundi rõõmsalt koos Mariga riietumisemängu mängimas. Kunagi sai ise paberist nukusid joonistatud või siis neid kusagilt välja lõigatud. Neile ilusaid riideid garderoobi joonistatud. Uued ajad on toonud uued mängud. Kliki sellele lingile: TheDollPalace ja oledki sattunud muinasjutumaailma, kus võid aina ilusamaid riideid ja ehteid kaunitele joonistatud printsessidele selga panna ning isegi juukseid ja silmi muuta.

Vahvat mängimist!

Lindude toidulaud

Ja siin on need, keda me pikisilmi ootasime! Kardinalide pere, erkpunane isa maiustamas ning pruunisuleline ema kõrval oma järjekorda ootamas!


Lõpuks ometi saime üles toidulaua linnukestele. Kasutasime ühte mahlakarpi millesse sai auk lõigatud ja mille riputasime laste magamistoa ette. Ootasime tükk aega linnukesi... kes aga külla tuli oli suur must orav, kes oskas end kuidagi osavalt sabaga rippudes seemneteni jõuda. Meil võttis tükk aega rahmeldamist, et temast sealt lahti saada.

Koolivaheaeg

Lastel on nädal aega koolivaheaega. Tunnistused saavad tüdrukud vist millalgi märtsi lõpus. Toronto koolipiirkonnas ei tarvitse vaheaeg kohe tunnistusega seotud olla. Maril on kindlasti jälle ülihästi läinud ja loodetavasti on Kirkelgi seekord pisut paremad hinded.

Siin naudivad nad tänast ilusat kevadist ilma ning proovivad lumest endale toitu valmistada. Toomas lõikab viinamarju ja mina valutasin terve hommikupooliku pead. Eks tüdrukud sellepärast ongi toidutegemist mängimas, et ema sellise asja täna hooletusse on jätnud. Tegelikult on mul nüüd küll kohe-kohe supp valmis saamas. Loodetavasti andis see õues olek neile hea isu, sest mitte alati ei taha nad hea meelega just suppi süüa.

Täna pidime kellad edasi keerama. Seekord Ameerika järgi tavalisest palju varem. Ja esimest korda kuulen siin meedias pahandamsit sellise asja üle. Minu pärast jätkugi kell nii, et see keeramine ära jääks. Mida põhja poole seda mõttetum see on. Kanada põhjapiirkonnad näiteks ei keeranud kella edasi! Torontos tähendab see siiski seda, et suvel läheb alles kella 9 ajal pimedaks! Õnneks on praegu koolivaheag tulemas ja mina ei pea esmaspäeval tööle minema!

P.S. Supp on söödud! Kirke teatas: see paistab hea, ja nägi lõpus siiski vaeva viimaste ampsudega. Mari sõi ja kiitis. Peale seda sõime pannkooke salajaste lisanditega (milleks oli rukkijahu, riivitud porgand ja õun, muskaatpähkel! Mari korraks küsis, mis oranzhid tükid taignas on, kuid leidis, koogid maitsesid head. Kirke sõi kolm suurt ülepannikooki vahtrasiirupiga ja teatas, ta ei hooli nendest lisanditest, koogid olid head!

Veel pääsukestest

Siin on veel üks pilt origami pääsukestest kõigile neile, kes ikka kahtlesid, kas need mitte liialt nahkhiiri ei meenutanud. Linnud said hommikul minu kaastöötajatelt valged kõhud alla (kasutasime 'white-out'i, mis eesti keeles on midagi valge vedeliku sarnast, millega saab tõmmata üle valesti trükitud tähtede või sõnade. Kuna me aga nii tublid oleme ja palju vigu ei tee, siis kipub see kasulik vedelik pidevalt ära kuivama. Ostame nüüd hoopis mingit riba, mida saab kergelt kasutada. Vähemalt osutusid need järgijäänud 'whit-out' purgid kasulikuks).

Need, kes ise soovivad pääsukesi voltida, võivad klikkida sellele lingile: pääsuke

Püstoliklubi

Toomas jõudis lõpuks nii kaugele, et käis ära Eesti Majas neljapäeva õhtuti koguneva püstoliklubi juures. Julgestuseks olid kaasas Mari ja Kirke, kes samuti said püstoliga laskmise ära proovida, isegi nii hästi, et jätsid sügava mulje kohalolevates liikmetes. Nad olid hirmuga mõelnud, millise tooli alla pugeda, kui kuulid tiirus ringi hakkavad lendama, aga ei jõudnud ära imestada, et isegi väike Kirke sai märklaule pihta. Kirke kommentaar: väga rakse oli relv. Marile meeldis laskmine väga ja nüüd on nad vist paar korda seal veel käinud. Ja ma ei tohi unustada Toomast. Tema märki tabamine oli olnud samuti muljetavaldav!

Pildil on nad Eesti Majas panga korrusel.

Naistepäev ja külmetused

Hilinenud lilled naistepäeva puhul!

Oleme terve perega esmaspäevast saati külmetuses ja nii ununes selline tore päev eile hoopistükkis ära! Ma ei ole kindel, kuidas Eestis sellesse suhtutakse, sest kunagi tundus naistepäev pealesunnitud nõukogulik tegevus. Siin magatakse 8.märts vaikselt maha, kuigi ilmselt kusagil uudistes mainitakse seda siiski ära. Samas ma ei vaata TVd nii palju, et saaksin väga kindel olla, millest uudistemehed räägivad.

Külmetusest nii palju, et sõnasin kindlasti eelmisel nädalal meie tervise ära. Avastasin üllatusega, peaaegu uhkusega, et meist pole keegi veel haige olnud. Eriti huvitav oli fakt, et seekord polnud lapsed ega Toomas gripivastast süsti saanud (mina pole siiani seda kunagi võtnud, aga kuna lapsed tavaliselt sügiseti arsti juures käivad, siis tehakse see nagu muuseas ära). Ja siis ärkas Kirke esmaspäeval nohu ja halva enesetundega üles. Järgmisel päeval oli Mari ja Toomase kord siruli olla. Kolmapäeva hommikul neelasin mingit rohut, mis teoreetiliselt laseb külmetusega inimesel inimesena tunda ja marssisin julgelt tööle, et järgmine päev ise siruli voodis olla. Täna olin siiski uuesti tööl väljas, kuigi enamus aega kulus aevastamiste peale. Käskisin kõigil minust kaarega mööda käia ja hästi palju käsi pesta. Lõpuks ruttasin esimesel võimalusel (see tähendas küll pool tundi enne tööpäeva lõppu) koju! Aga pole midagi, oleme siin tublid tugevad Eesti naised, kes kõigega igas olukorras toime tuleme!

Eesti naistest Kanadas: nad kuuluvad esimese viie rahvuse hulka (kui ma õieti mäletan) oma sissetuleku poolest!!! Elagu Eesti naised!!!

Hallid juuksed

Pilt minu vana-vanaemast...

Täna avastasin oma esimese halli karva ning läksin seda Toomasele ja Marile näitama.

Mari vaatas mulle otsa ja küsis: emme, miks sa nii rõõmus oled? Jah, ma ei saa aru, miks sa nii rõõmus oled, kinnitas Toomas kõrval.

Ja ma ei tea, miks ma rõõmus olen. Aga miks ka mitte. Mõnda aega tagasi leidsin end peaaegu huviga ootamas vanaemaks olekut. Ma ei arva, et peaksime nutma selle üle, kui vanemaks saame. Meil pole ju sellest pääsu! Parem tõesti pidutseda oma esimese kortsu või halli karva üle. Miks mitte rõõmustada, kui kaua me siin ilmas elanud oleme!

Suvi-talv

Suvel: vaade aknale. Talvel: vaade aknast.

Kas pole imeline maa, kust liigud sügavast talvest viinamarjade juurde...

Lumine, lumine ilm! Siin on näha, kuidas meie tagaaed välja näeb selle suure tuisuga.

Olin tõeliselt õnnelik, et ei pidanud autorooli istuma ning sain rahulikult oma raamatut lugeda rongiga koju sõites! Vahepeal tuli nii palju lund ja tuiskas, et raske oli teisele poole teed midagi näha. Mina sain pisukese ehmatuse osaliseks, kui laste koolist helistati ja teatati, lapsed on ikka seal, isa pidi neile vastu tulema. Tavaliselt kõnnivad nad ise koju, kuid Mari oli helistanud Toomasele ja palunud, et seekord võiks nad küüti koju saada. Tom oli nõus, kuid ei näinud ette, kuidas tavalised seitse minutit võivad muutuda terveks tunniks... Lõpp hea, kõik hea! Ma ei pidanud leiutama hakkama, kuidas mina oma tunnist tulemist seitsme minuti peale saaks moondada.

Mari oli väga filosoofiline, oli lihtsalt rahul, et jõudis oma kodutöö kenasti ära teha. Kirke kindlasti filosofeeris seal kõrval, vaikselt jälgides, kuidas Mari töötab ning kuidas lumi maha sajab ning unistas kindlasti võlukepikesest, millega selline tüütu asi nagu kodutöö saaks kõrvaldatud!

Minu tulek oli sama kiire kui tavaliselt. Kõndisin ilmast hoolimata eelmisesse peatusesse ning koduteel pidin pisut rohkem lumehangedes sumpama, sest mitte kõik kõnniteed polnud puhtaks aetud. Pidin ainult ettevaatlik lumehangedes olema, sest muidu kippus lumi saapasäärest sisse trügima. Küll on vahva astuda üle sileda lume, millele keegi teine veel astunud pole. Ja siis vaatasin tee kõrval olevaid lumehangi ning mõtlesin, kui kõrged hanged olid minu lapsepõlves... muidugi peab arvestama, et minu silmad asusid tol ajal kusagil allpool nabapiiri kõrguses.

Kahjuks muutub lumesadu öö jooksul vastikuks jäävihmaks ning lõpuks vihmaks! Olime õnnega koos, et meie suusatamiseks valitud päevad (selle nädala alguses) osutusid parimateks selle talve jooksul. Pilte suusatamisest on mul üles pandud sellele lingile: Suusatamine. Head vaatamist!

Vabariigi aastapäev

Mari esimene "palgatšekk"! $25 selle eest, et ta tegi 30 origami pääsukest.

Reede õhtul toimus Eesti Majas vabariigi aastapäeva pidustused. Oleme viimastel aastatel sellest osa võtnud, et pisutki tõsta keskmist külaliste iga (pank ostab ürituse toetuseks pileteid ja tundub, need on niisama seisma jäänud, kuni me selle avastasime ning usinalt osalema hakkasime).

Seekord olid ka laual olevad lilled panga poolt. Krista soovitas orhideed ja siis mina arvasin naljaga pooleks, et pääsukesed sobiksid samasse lillepotti. Tulemuseks oli, et kodus lubasin Marile maksta $20, kui ta need valmis teeb. Pidin veel ekstra paberiti minema otsima, kahjuks ei leidnud just sellist, mis oleks origami jaoks kõige parem, aga saime hakkama.

Pidustus ise kujunes päris kenaks. Ei olnud pikki igavaid kõnesid. Saime maitsvat toitu (seapraadi hapukapsastega). Kohal olid mõned muusikud Eestist koos Reet Linnaga. Kõige rohkem meeldis see osa, kui nad ainult muusikat tegid ning Reet Linna ei laulnud - ta ei ole just minu lemmikutest kunagi olnud. Eriti veel peale seda, kui ta inetuid kommentaare tegi oma eelmise külaskäigu järel Torontosse. Olin nii pahane selle peale, et tahtsin lausa vastulauset kirjutama hakata. Aga nagu ma kellelegi ütlesin, olid mu lapsed väikesed ja mu aju pehme, et leida energiat selle ettevõtmise jaoks. Pean tunnistama, et ei suuda täpselt isegi meenutada, mis ta täpselt ütles (küll on hea, kui aju ainult head meeles peab), aga kui keegi teine kanada-eestlane, kes tol ajal Eestis elas, imestas, kuidas küll selline inimene siia kutsutakse, kas nad ei tea, mis ta siinsete eestlaste kohta ütles, siis vähemalt oli mul parem tunne, et ma ikka õieti mäletasin, mis viimati juhtus.

Seekord on nad siin "Laulge kaasa" saate pärast. Täna toimus filmimine ja laulmine. Eks ma kuule järgmine nädal, kuidas see läks ja millalgi saate ehk tv-st vaadata, mis ja kuidas.

Suitsupääsukesed

Siin on Mari tehtud pääsuke orhideega. Pääsukesed said kiirkorras reedel töö juures valge kõhu ning kokkuvõttes jättis see laudadel väga kena mulje. Valge kõhu tegime, sest mõned tarkpead (kaasa arvatud Toomas) leidsid, miks me nahkhiired lillede juurde panime. Hiljem tegi keegi kommentaari, mis mustad linnud, kuni märkas lähemalt - suitsupääsuke. Mõtlesin, näed nüüd, meie rahvuslind, kuid me pole suurt harjunud selle mõttega, et võiks lisaks selle joonistamisele kuidagi teistmoodi seda sümbolit kasutada.

Sõbrapäev

Nii uus komme eestlastele, millest sai ainult inglise keele õpikutest loetud ja mis tegelikult on üks kena tava. Siin on see eriti tähtis lastele, kui kooli või lasteaeda võetakse kaasa kaarte, komme, küpsiseid. Kohaliku kasvatuse alusel ei tohi sa anda kaarti ainult oma "tegelikele" sõpradele vaid kõigile klassis. Ma tean, et võisin kunagi teha märkusi, kuidas küll lapsi siin üle hoitakse - ei saa ju tekitada masendust nendes, kes ei saa kaarti või saavad neid liiga vähe. Nüüd mõtlen hoopis teisiti. Kuidas ma lohutaks oma last, kes tunneks end kõrvale tõrjutuna? Ja kui sa oled oma klassikaaslastega, kas nad kõik ei ole mitte sinu sõbrad. Küll me jõuame tulevikus ainult nendele pühenduda, keda peame tõeliselt kalliks. Kui me oleme lapsed, siis pole kunagi liiga palju sõpru enda ümber sugugi halb (ja miks mitte vanemanagi).

Sel aastal arvasin, et lapsed ei tahagi kaarte kooli viia, aga viimasel minutil otsustati ümber. Oleme eelmistel aastatel teinud ise kaardid. Seekord trükkisin kiiresti vajalikul arvul neid valmis ning panime juurde Eestist alles karamellkomme. Oleme proovinud marmelaadikomme pakkuda kohalikele lastele. Tulemuseks on poolikud kommid prügikastist välja piilumas.

Täna oli lõpuks päris talve nägu ilm väljas. Eile õhtul hakkas sadama ning jätkus päevalgi. Teed oli lume all, paljud jäid tööle hiljaks. Mind see palju ei häirinud, sest tulen metrooga. Astusin nagu tavaliselt peatus hiljem maha ning sumpasin rõõmsalt lume sees Eesti Maja poole. Inimesi astus panka imevähe - kes ei olnud sunnitud tulema istusid parem kodus. Üks meie liikmetest helistas küll, et paneb oma saani koertega valmis, aga ikkagi ei jõudnud meieni.

Eks lund tuli päris palju, kuid mitte midagi erilist võrreldes sellega, mis me Eestis võime saada. Paljud ninatargad pahandavad, kui halvasti torontolased oskavad sõita. Aga eks see ole lumega ohtlikum, libedad teed, halb nägemus ja muidugi see, et ainult vähesed vahetavad oma autole talvekummid alla (kaasa arvatud meie) ning muidugi kõik need immigrandid, kes näevad lund esimest või teist korda. Nii ongi teedel järjest 'tantsivad' autod.

Pildil on vaade meie kontori aknast lumistele kõrvaltänavatele. Lume kühveldamisega kerkivad hanged päris kõrgele. Mari rääkis mulle, et tema klassis on Aafrikast just-just tulnud tüdruk, kes nägi täna esimest korda lund. Mari ja tema olid siis koos vaheajal käinud lumehangedes müramas. Mul on hea meel, kui lapsed vana kombe kohaselt oskavad sellest rõõmu tunda!

Koolihommikud

See on meie koolitee nendel hommikutel, kui ilm soojem ja päike väljas. Praegu on tee muidugi lume all või siis kaunistavad seda suured soolaterad, mis meie saapad valgetriibuliseks teevad.

Astume tavaliselt majast kell 8.30 välja - koolikell heliseb 8.50. Kõik kogunevad koolihoovile, kus mängitakse või ajatakse niisama juttu oma sõpradega. Alles peale kellahelinat minnakse hoonesse sisse. Väga vihmase või külma ilmaga lubatakse lapsed siiski varem ukse vahelt ilma eest varju pugeda. Ma arvan, et tunnid ise algavad kell 9, peale seda kui hümn lauldud (vahel prantsuse keeles) ning kõik tähtsad teated läbi kõlarite ära kuulatud.

Tund aega on jäetud lõunasöögiks, mis peab olema nendel kaasas, kes kooli jäävad. Osa käivad vahepeal kodus. Tavaliselt teen võileiva enda küpsetatud saiaga (Kirkele juba mitmendat aastat järjest cream cheese'ga (Philadelphia cheese) ja Marile juustuga või tuunikalaga või vahel vorstiga - tema tahab rohkem vaheldust. Siis on kotikeses veel õun või mõni muu puuvili (eriti kerge on mandariinidega, sest lapsed tahavad, et olen õuna tükkideks lõiganud või südame ära võtnud - natuke raske on süüa, kui hambad vahetuvad ja pidevalt logisevad suus). Panen alati vett joogiks ning lõpuks mõne maiustuse (puuviljamahlast tehtud kummikommid näiteks - püüan end lohutada, et see on ehk kuidagi kasulik). Vahel annan pisut raha, et nad saaks osta šokolaadipiima.

Neil on aega umbes 20 minutit söömiseks, peale seda peavad nad välja minema, ainult väga külma või vihmase ilmaga jäädakse sisse. Samal ajal kui võimlemine on jäetud suhteliselt tahaplaanile, siis vähemalt proovitakse lapsi värske õhu käes rohkem hoida. Sel aastal on hakatud tugevamat rõhku kehalisele kasvatusele panema - ülekaalulisus noorte hulgas pole enam naljaasi.

Meie kõnnime kooli, aga väga palju lapsi tuuakse autoga, isegi kui kool viie minuti tee kaugusel... Mari on meil nüüd alati esimesena valmis. Kirke unustab end vahel liialt unistama või lastesaadet vaatama. Pean teda pisut rohkem tagant kiirustama. Nii siis on hakanud kannatamatu Mari varem välja minema ja ootama meid selle puu juures. Muidugi ei ole see liigne kiirustamine kasulik, sest ta on vahel oma koti maha unustanud, mis mul õnneks silma jääb, aga eelmisel nädalal jooksis ta meile poolel teel vastu, ta kott on kodus... Muidugi oli ta väga mures hilinemise pärast, aga jõudis ikkagi kenasti kooli!

Olen hommikul saanud mõlemad lapsed putru sööma - kaerahelbeputru. Tera soola ja pisut mett, piima ning mikrolaineahju. Ega Kirke pole just seitsmendas taevas sellega, kuid õnneks sööb ikka ära. Mina ise söön samuti pudru, koos rosinate aga ilma soola-suhkruta. Väga hea!!!

Lapsed

Minu pisikesed kiisukesed on siin pildi peal... Täna taas Toomasega suusatamas, aga paar päeva tagasi olid mõlemad hädas oma kõhuvaludega. Kirke kurtis juba õhtul oma muret ja nagu ta mulle täna teatas, tundis ta kõhus imelikku kõdistamist, sellepärast oli ta värisenud üle keha, kui ta potil istus, sest kõht oli kinni, aga valu oli suur.

Öösel magas ta minu juures. Kummaline, kuidas harjud ära ühe inimesega ja kui keegi teine su kõrval on, siis oled justkui eriti valvas, kuidas ta on ning tabad üsna kohe ära, kui ta üles ärkab. Nii me siis istusime ööselgi vannitoas, kus püüdsin teda julgustada, kahjuks tulutult (olin kasutanud küll mingit kõhulahtistit, aga isegi kui see mõjus, oli Kirke liigselt kartlik).

Õnneks magas ta pärast seda hommikuni ning kui ta siis lõpuks kõik oma mured ja hirmud oli maha surunud ja midagi potti ilmus, oli ta ääretult imestunud, ei olnudki valus. Kõige suuremaks rõõmuks minu jaoks, mis mind südamepõhjani liigutas oli see, kui ta tuli pisut hiljem minu juurde, kallistas ja ütles tõsiselt: emme, aitäh for your support! Kuidas võib üks pisikene olevus NII 'täiskasvanud' olla...

Ja siis oli seal Mari, varakult üleval ning vastupidise murega. Sain siiski mõlemad lõpuks kooli, kuigi Mari tuli keset päeva koju. Õhtuks olid mõlemad täiesti terved!

Kiisu

Siin on pilt meie pisikesest Liisust. Ta peidab ennast pangasaali tooli alla, et keegi teda üles ei leiaks. Pisut üle kolme aasta tagasi sai Mari endale kassi. Kassisaamise lugu algas aga hoopis varem, kui Mari viiene oli ning nurus endale kodulooma. Toomas oli nii tüdinenud sellest, et lubas tüdrukule, kui ta 8 saab, kingime kassi. Muidugi oli taoline lubadus antud kindlas väikese lapse lühikese mälu usus. Aga võta näpust. Mari tuletas seda juba varakult enne oma tähtpäeva meelde. Ja nii me siis kaalusime seda kassi võtmist ning otsustasime, oleme valmis, sest hoolimata uhkest Kiisu lepingust, mille Mari kokku pani (isa abiga), teadsime, mis see tavaline käik on - eks see kassipidamine rohkem meie õlgadele jää.

Eesti Majas kindlustusbüroos töötab üks kena proua, kelle vend peab talu ning kellel aegajalt neid pisikesi kiisupojakesi tekib. Nii ta siis ühel päeval seadiski sammud Toronto poole, spordikotis neli piskest olevust, kellele vaja kodu leida. Kiisukesed lasti pangapõrandale laiali ning ma püüdsin kiiret valikut teha, milline nendest kõige sobivam võiks olla. Välimuse järgi meeldis üks hallikarvaline, aga kui selgus, et see isane on, siis ei saa ju Mikule Liisut nimeks panna. Nimelt oli see juba ammu maha pandud. Kõige rohkem meeldis üks natuke vaiksema loomusega triibuline kassike, kes minu meelest just Mari oma võiks olla.

Püüdsime siis oma klientidele kassikesi pakkuda, kuid millegipärast ei võtnud keegi vedu. Ajasime peale ühele töökaaslasele, kes lõpuks võttiski pisikese karvakera, kellele sai nimeks Nuustik. Hallikarvaline isane läks teisele töökaaslasele, kellel kodus küll juba kaks kassi oli ja neljanda sai Eesti Maja töötaja. Mõtle kui kena, kõigile kodud olemas!!!

Mina pidin teisipäeva õhtu veetma kiisuke jalge juures. Kui aeg oli minna alla lastele kooli järele (Eesti kooli õhtu), siis palusin Ingridit, et ta oleks filmikaamerga juures. Tõin Liisu Mari klassiruumi ning muidugi olid lapsed ninapidi juures, kes paitamas kes imetlussõnu pomisemas. Nägin, kui ärevil Mari oli. Küsisin, kas nad teavad, kelle kiisu see on. Kui Mari siis oma üllatusest aru sai, lõi ta nägu rõõmust särama! Ja nii see Liisu tema kiisu ongi.

Alati, kui tuju paha, on koht, kelle juurde minna. Nina suruda tema karvadesse ning lasta sellel väikesel nurrumasinal end rahustada. Ja Liisu on olnud imeliselt hea kass. Ta ei ole kunagi meie mööblit kraapinud. Ehk aitas Toomase ehitatud post, mis ulatub laeni ja on vaibaga kaetud. Ta sööb meil ainult kuiva toitu ja KURKI! Just nimelt värsket kurki. Kord poest tulles pahandas Toomas, miks Kirke kurgi on ära närinud ja siis tuli välja, et süüdlane on keegi teine. Nii me siis pakumegi kurki talle iga päev. Õieti olen mina see, kes tavaliselt seda teeb. Kui on vaja kass kusagilt kätte saada, siis tarvitseb vaid heleda häälega hõigata: Kurk-kurk! ja juba ongi ta su jalgade ümber maiust nurumas.

Tegelikult tahtsin kirjutada tänasest Mari ja Kirke kõhuprobleemist, kuid millegipärast sai lugu hoopis kassist. Eks ma tee seda homme või ülehomme või mõni järgmine päev.

VIDEO: Mari saab endale kiisu (2003 sügis)

Kagami Biraki

Siin on pilt magusast 'sushi'st. Valmistasin selle õhitud riisist (kas see on õige tõlge 'Rice Krispies' jaoks?) ja vahukommidest. Keskele sai maasikalagrits ning ümber 'Fruit Roll-up', mis kujutab endast õhukest hapukat kuivatatud puuviljapüreed. Lastele maitseb see väga-väga!

Sushi tegin paar nädalat tagasi laste karate peo jaoks, mis kannab jaapanikeelset nime Kagami Biraki. Otseses tõlkes: peegli avamine (peegli abil on näha, mis on hea, mis on halb). See on traditsiooniline pidu, mida peetakse aasta alguses ning mille juured ulatuvad 15.sajandisse - samuraide aega. See on nagu ukse avamine uuele aastale oma dojos. Tavapäraselt oli selleks ajaks korrastatud ruumid, õpilased näitasid oma tänu senseidele, kes nii kannatlikult nendega töötanud on. Peetakse dojo pühitsustseremoonia, kui igale poole puistatakse soola, mis siis männiokstega kokku pühitakse.

Tavaliselt toimub meie dojos päeval ühine treening ning õhtul toovad kõik midagi söödavat kaasa. Koos tehakse erinevaid jaapani toite, pakutakse saket (mis maitseb kohutav, aga viin on minu jaoks samuti kohutav, kui see just ei ole suure hulga mahlaga segatud, nii et ma ei ole õige inimene taolisteks hinnanguteks).

Kaks aastat tagasi, kui olime esimest korda sellel peol, sain oma kätt proovida sushi tegemisel. Sensei Mark tõi välja oma eriliselt terava noa ning usaldas selle minu kätte, hoiatussõnadega, et ma endale liiga ei tee, kui sushit lõikan. Tol korral olin teinud kohupiimaplaadikoogi, mis väikesteks tükkideks lõigatud. Iga koogi peale kirjutasin jaapani tähemärgi, mille peale meie dojo shihan (kõige kõrgem õpetaja) küsis, kas ma olen õppinud jaapani keelt. Eelmine aasta tegin sama asja, aga siis olin valmistanud trühvleid. Muidugi pole mul jaapani keelest aimu, aga internet on suur abiline, kust kiiresti vajalikku tarkust ammutada. Olin rohkem mures, et kõrvuti ei satu tähed, millest võib midagi kummalist või ebasünnist kokku lugeda.

Seekord pakkusin magusat sushit, mis oli kadunud väga kiiresti laste kõhtudesse (tulin alles hiljem kohale ning nägin ainult tühja kandikut). Praeguseks on nii mõnigi uurinud, kuidas ma neid tegin ja kiitnud, milline tore mõte. Minu meelest samuti tore, aga sugugi mitte minu enda oma. Paar kuud tagasi vaatasime Kirkega ühte kokasaadet ning sellest ajast me seda ideed seedisime.

Mul oli võimalus Toomasega koos rääkida ühe 'päris' jaapanlasega, kes on töö pärast siin pikemat aega. Ta jutustas sellest, kui palju nad Jaapanis peavad tööd tegema. Puhukust on umbes kolm nädalat, aga enamus sellest võetakse haiguspäevadena välja. Ta naeris, et küll on tüütu eurooplastega äri ajada, kes aina puhkavad. Samas naudib ta oma olekut siin. Meie mõtlesime alati, et ameeriklased on hullud töörügajad, aga nüüd tuleb välja, on teisi hullemaid.

Hiljuti kõnelesin ühe karateka emaga, kes on India päritolu õpetaja. Arutlesime, kui vähe pööratakse siin tähelepanu lastele, koolist tuleb välja aasta aasta järel võileibade peal üles kasvanud lapsed, sest koolides ei pakuta sooja toitu. Ta ütles, mõni ime. Siia ookeani taha tulevad inimesed, kes tahavad oma eluolu parandada, teenida palju, anda oma lastele parem tulevik. Muidugi ei ole aega mõelda selliste tühiste asjade peale, kuidas muuta paremaks laste kasvatamist, ja muidugi pole kellelgi soovi liiga palju aega puhkuste peale kulutada.

Teiselt poolt olin alati skeptiline siinse koolisüsteemi suhtes. Nüüd, kus mu lapsed koolis, ei jõua ma ära imetleda, kui kannatlikud lastega ollakse ja kui lapsekeskne on õpetamine. Ei tohi viriseda, sest kust on võimalik saada just seda kõige ideaalsemat... Alati jääb kusagil midagi vajaka.